mulle meeldisid need Liisi osad, ma tundsin ära varajaste üheksakümnendate Tartu ja Tallinna ja poisid ja üldise vaibi (kuigi miks need tudenginoored Annelinnas elasid? kes elas tollal Annelinnas? ühikates elati). see alguses jaurav meditsiiniõppejõud oli ka väga veenev (selliseid vanamehi olid vist täis kõik ülikoolid, TTÜs olid nad samasugused).
Adele ja Elfi lood ajasid mind segadusse, ma ei saanud aru, miks neid kaks peab olema, see tekitas mingi üldise ebasümmeetria justkui. mulle oleks tundunud loogilisem, et on vanaema ja tütretütre lood vastakuti, see tädi sinna juurde oli imelik. muidugi Adele loo tegi lugemisväärseks juba üksi tänitava naabrinaise monoloog teemal "kas on prouadel abikaas või ei ole teda mitte?", see omaette oleks väärt Lutsu huumoripreemiat.
ja painama jäi mind, nagu mõndagi eelmist lugejat-arvustajat see auk Elfi eluloos, et kust tal see tütar (et saada tütretütar)? ühel hetkel oli mees surnud ja kaks noort poega, kas ta siis abiellus uuesti?
kokku meenutas see kõik mulle ajuti Aareleiu "Linnade põletamist" ja ajuti Afanasjevi "Serafimat ja Bogdani" ja siis vahepeal hoopis mingeid, maitea, Kati Murutari või Piret Viirese Tartu-lugusid. mulle meeldisid need laulutekstid, mis mingeid hetki illustreerisid.
ah, ja päris lõpust ma ei saanud aru. kõik oli selge kuni umbes viimase leheküljeni, aga mis siis juhtus? ja kellega ja millal?