Minu Malta. Väike ja vägev

Minu... #105

by Ingrid Eomois, Tiina Kanarbik (Editor)

Euroopa äärealal asuvas väikeses Maltas on muistset tarkust ja elujõudu, väge ja väärikust. See kivine saar ahvatleb võimsa ajaloo, muistsete templite ja kindlustega, kunsti ja arhitektuuriga ning liigirikka loodusega.

Maltalased elavad kirglikult – ja olgugi et vahel arusaamatult ja ebamugavalt, on nad alati ehedad. Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus süvenes kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui olen siin elanud 18 aastat, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud. Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on siinsed aastad kinkinud mulle elukaaslase, poja ja rohkelt enesearendusvõimalusi.

Muu hulgas näitan Maltat ka Eestist tulijatele ja tutvustan jõudumööda eesti kultuuri.

Genres: Travel, Nonfiction

232 pages, Paperback

First published October 24, 2017

Reviews

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

Võiks öelda, et kuulub lausa "Minu" sarja esikümnesse. Väga pikk aeg ja erinevad kogemused, mida raamatus edasi anda. Ja kuigi Malta on nii pisike, siis autoril tundus juttu ikka jätkuvat. Väga selge ülevaate saab Malta kultuurist, ajaloost, tänapäevast, inimsuhetest. Ka giidilik jutustamine oli enamjaolt tore. Vaid raamatu lõpus sai sellest küllalt aga polnud mõtet pikalt piriseda, sest raamat saigi juba läbi. Maltalaste Eurovisiooni lembus oli mulle varasemaltki teada ja 2002. aasta laul "7th Wonder" on väga hästi meeles. Äkki ikka ühel aastal tuleb võit ära!

Ja eriti heaks pärliks oli sõber vs tuttav poleemika. Selline kaasanoogutamise hetk. Hetkel olen peamiselt Uus-Meremaal või USAs ning mõlemas riigis käiakse terminiga "sõber" ikka väga vabalt ringi. Ja ma olen siis see veidrik, kes mõtleb, et äkki kaks töökaaslast on pärast nelja hooaega sõbra tiitlit väärt ja kõik ülejäänud on ikkagi (head) tuttavad ning kolleegid.

[Martti · Rating 3 out of 5]

Malta jääb turistina meelde kui kollaste kividega kõrbesaar, kus pole ühtki järve, jõge ega metsa. Meri on helesinine nagu Vahemeri olema peab ning tavaturistile on ülimalt soosiv asjaolu, et inglise keel on teine riigikeel, tänu pikaaegsele Inglise valitsusperioodile. Sellest ajast pärineb kahjuks ka vasakpoolne liiklus ning kuna tegu on ikkagi pisikese saarega, siis ka kohati hästi kitsad teed.

Ajaloohuvilisele on sel pisikesel saarel ka üsna palju pakkuda, alates Euroopa vanimatest rippuvatest kividest Ġgantijas, Malta naabersaarel Gozol, ja lõpetades võimsa piiramise üle elanud johanniitide-hospitaliitide-Malta rüütlite ordu kindlustega.

Selle kõigega tutvusin ma omal käel, kuid Ingrid Eomois tutvustab meile jällegi selle üpriski võõral maal elamise argipäevi. Süvausklikud ja lõunamaiselt ekstravertsed ning külamuttide kuulujuttudele rajanev ühiskond avaneb autori sules väga elavalt ning paljastuvad etüüdid on mõnel puhul päris nukrad. Ohtralt on juttu oma perekonnast, kuid lõpupoole tuleb ka huvitavaid näpunäiteid ja lugusid turistile. Saan aru, et autor on oma elu jooksul pidanud kõiki Kriimsilma 12 ametit, seal hulgas ka giidi ametit, mis väljendub nendes turismibussimikrofoni soravalt jutustatavate juttude standardina kõlavas voolus.

[Signe · Rating 4 out of 5]

"Minu"-sarjast üks meeldivaim, mis lugenud olen. Arvan, et enne Malta külastust ei oleks see hunnik linnade nimesid jne mulle midagi öelnud ja oligi sobiv hoopis nüüd lugeda, mil Maltal juba käidud ja oma kogemusega kõiike seostada saab. Hea oli, et autor kirjutas küll suures osas isiklikust elust, kuid see ei domineerinud ega häirinud, vaid seostas kogemusi sealse kultuuriga üldiselt ja rääkis ka muust.

[Riin · Rating 4 out of 5]

Väga hea ja ülevaatlik info selle pisikese saareriigi kohta, mis on sama suur kui Hiiumaa! Raamat andis hea info enne reisi sept lõpus. Mõned mõtted raamatust:
* Malta reis on eelkõige kultuurireis
* Valletas on põnevad muuseumid, suur katedraal, St James Cavalieri kultuurikeskus jm
* loodust on vähe, on 1 metsataoline piirkond - Buskett, mis on pmst nq suur park
* Valleta nimekaim kohvik on Cordina, mis on kuulus oma isuäratavate maiuste poolest 😋
* Eurovisioon on väga au sees ja fännatud Maltal
* Maltal seadustati abielulahutus alles 2011
* Ennemalt oli ka selline seadus, mis kohustas abielunaisi töölt ära tulema enne laste sündi
* Hetkel on lasteaed tasuta, kui mõlemad vanemad käivad täiskohaga tööl, seda kuni lapse 3-aastaseks saamisel
* Aga - naiste tööhõive on endiselt Euroopa Liidu madalaim, ehk naised ei lähe laste kasvades siiski tööle tagasi ja jäävad koduseks

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Minu-sarja kontekstis üks kobedamate seast. Autor teab Maltast nii mõndagi ja oskab kirjutada nii, et edasi saavad antud nii teadmised kui ka armastus selle koha vastu. Seda kõike delikaatselt ja üldse mitte kuivalt.

[Sandra · Rating 4 out of 5]

Väga asjalikult kirjutatud - nii elu-olu, kultuuri kui kohtade kirjeldusi. Kuna olen seal ise ka käinud, siis oli mõnusalt äratundmisrõõmu.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Kaili K. · Rating 5 out of 5]

Pean tunnistama, et pole kunagi ühtegi taolist reisiraamatut lugenud. Nüüd tundus selleks õige aeg ja kuna Malta külastamine on viimased kaks aastat mõttes olnud, lootsin et raamat annab sellele soovile viimase tõuke ja tõesti andis, kibelen juba seda kivist saart avastama, imelisse koogipoodi ja koobaste võrgustikku Ghar il-Kbiri.
Mõni väide tuletab meelde, et pisike kodumaa pole nii hull paik elamiseks:
* “Maltal on vallaliste laste vanematekodust lahkumine ikka veel ennekuulmatu…”
*”Omaette olemise võimalus, mida Eestis endastmõistetavana võtame, on Maltal harv luksus.”
Nii kaasahaarav raamat, mitte kuiv ja faktiline giinijutt vaid eluline. Ääretult põnev lugeda erinevate maltalaste elust.

[Marin Vallikivi · Rating 4 out of 5]

Mulle meeldivad Minu sarja raamatud, kus põhirõhk ei ole autori eraelul, vaid ikka kohal ning Minu Malta kuulub õnneks nende hulka.

Olen Maltal käinud ja oli palju äratundmisrõõmu, aga avastasin ka uusi kohti, mida reisi plaanides ei leidnud kahjuks.

Selgus, et meil oli ka täiesti teadmatult oma fenkata. Küülikuliha on väga maitsev ja sellest lugemine ajas korralikult vesistama:)

Häiris väga, et ilmselt inglise keelest tulenevalt oli Malta sai läbivalt leib. Tegelikult on jutt ju ikka saiast. Ilmselt inglise keele mõjul, aga ootamatult väga häiris. Täiesti erinev pilt tekib silme ette, kas mindi värsket leiba tooma või saia.

Dialoogid ka veidi häirisid, osaliselt tundusid kohatuna, aga võib-olla selles sarjas kohustuslikud?:) Kirjeldav tekst oli palju mõnusam lugeda ja dialoogid vahest hakkisid seda tarbetult.

Kellel vähegi huvi Malta vastu soovitan kindlasti lugeda. Nii enne, kui peale Maltal käimist.

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Malta oli küll kunagi loetud, aga võtsin värskenduseks uuesti ette. Ja oli tore ka sedapidi. Autor on saarel ju pikalt elanud, tänaseks ehk juba mingi +/- 25 aastat. Lisaks muidugi giiditöö, mis kohustab uurima ja süvenema ja olukorda kaardistama.

Raamat annab kenasti nii autori isiklikku lugu (kaks kohalikku meest, üks laps, ülikool ja põnevad töised tegemised, viimaste hulgas võiks mainida näiteks teatrit, kohtutõlgiks olemist) kui ka reisiks tarvilikku üldist teavet. Tõsi, need "giidijutud" mõjuvad üsna kunstlikult, või noh, need ongi jõuga vahele keevitatud. Aga ega see nüüd nii hullult häirinud ka, võtsin kui väikest eripära.

Ülevaatlik kena lugu, mis ei keskendu vaid kohaliku elu sinisilmselt ülistamisele, vaid laseb piiluda ka Malta elu varjulisemat poolt.

[Madis Must(s) · Rating 4 out of 5]

Tahtsin lugeda, sest Malta oli mu ainus Maalehe reis kolm aastat tagasi, kus olin üks tähtsatest fotograafidest ja blogipidajatest. Meie head huumorit tegev kohalik giid Ingrid on ka selle raamatu autor.

Nende minu-raamatute puhul ma imestan, et kuidas suudetakse kirja panna mingeid 10–20 aastat tagasi toimunud vestlusi ja lisada ka olustikukirjeldust. A need vestlused ongi raamatus pisut kunstlikud, juu pole ikka päris diktofoniga salvestatud žurnalistikastandard... või siis Maltal räägitaksegi nii. Ja oot, kas geelisoengud on ilusad kellegi arvates? Tsitaat: "Miniatuursel mehel on maitsekad riided, klassikalised näojooned ja pikemad laines juuksed, želeega ilusti soengusse seatud". Toho kurat, siis peaks ka proovima.

Parim ja väga müstiline aspekt oli see, et kui raamatu lugemine oli pooleli, ehk paar päeva pärast selle alustamist ja nädal enne selle lõpetamist, silmasin Viru Folgil raamatu autorit ja puhusime paar lauset juttu. Ta näis muretsevat, et ta raamat on (mulle) igav. A polnud väga viga, eriti kui endal mingi huvi saare kohta. Ei saa olla igav, kui kasutatakse toredaid sõnu nagu "närvutanud" - mida autor paari inimese kohta ütleb.

Väga ootasin, et oleks juttu jaanileivapuust, mida ühest Valletta pargist kilekotitäie Eestisse kaasa korjasin. Ja oli juttu. Eriline puuvili, täpselt mõnusalt magus ja omapärane. Soojadesse maadesse sattudes ikka otsin, aga pole veel leidnud. Või olen käinud valel aastaajal vales kohas. Ja need seal raamatus keedavad sellest siirupit, tahaks ka. Oot, kas ma kuskilt mujalt mitte ei ostnudki jaanileivapuu siirupit, mis siiani mitteavatuna kapis seisab. ASAP MEKKIMA.

[Juhan Voolaid · Rating 3 out of 5]

Oli inspireeriv lugemine ennem Maltale maandumist. Kui ikka riigist midagi ei tea, siis andis see raamat nii mõndagi olulist et oleks aimu kuhu sattunud olen. Omas žaanris üpris hea lugemine ja hästi kirjutatud. Raamatu populaarsust väljendab ka suur fännibaas. Kogu selle isikliku elu blogi sisse oli põnevalt pikitud faktid maltalaste elu-olu ja kultuuri kommete kohta, mis mul kohalikega kokkupuutudes palju äratundmist ja jutuainet pakkus. Ka meil eestlastena on maltalastege võrreldav sarnane väikerahva maailmatunnetus.

Poliitika on seal tõesti hirmus populaarne. Ministritest suured kujud kesklinna kaunistama panna on ikka meie kultuuris kummaline.

Peale raamatu ilmumist on see maa veel drastiliselt muutnud. Rahvastikutihedus, ummikus infrastruktuur, ebavõrdsus maarahva ja välismaalaste vahel -- see kõik on süvenenud. Ka Valetta korter on nüüdseks vast paar nulli hinnas juurde saanud :D

Raamat ise annab ilmekalt edasi seda kuidas pisikesest Eestist pärit blondiin laias maailmas hakkama saab -- st. tutvub rohkelt küla lokaalis erinevate inimestega kuniks abiellub rikkast perest võsuga. Siis lahutab ja teeb veel ühe upgrade-i. Kontrastina lõuna mandrilt tulnud kõrgharitud noormees, kes mitte muffigi ei saavuta ja aastate pärast rõõmsalt tanklatöötajana teda tervitab. Nii see elu on.

[Kadi · Rating 5 out of 5]

Lugesin nii enne kui ka pärast Malta reisi, ning nautisin samu kohti / kirjeldusi oma mõtetes sootuks erinevalt. Suurepärane võimalus tunnetada, kuidas paigad ning ajalugu hakkavad kujutluses elama sõltuvalt minu enda olemasolevast kogemustepagasist ja mõtestamisoskusest.
Tore raamat! Kindlasti üks paremaid / tugevamaid 'Minu'-sarjas.

[Tiina Kallas · Rating 5 out of 5]

Väga mõnusalt kirjutatud raamat- ootame huviga reisi Maltale :)

[Taali · Rating 4 out of 5]

Väga hästi kirjutatud ning iga kohaga käis kaasa ka põnevad lood ja legendid. Tekitas kindlasti huvi ka Maltale reisida!

[KülliŠ · Rating 4 out of 5]

Hästi kirjutatud Minu ... raamat - on autori lugu ja saab teadmisi Malta ja selle elanike kohta.

[Evelin Põldsaar · Rating 5 out of 5]

Meeleolukas, kaasahaarav ja seiklushimu tekitav kere lugemine.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Polnudki tükil ajal ühtki Minu-sarja raamatut lugenud. Loodetavasti õnnestub endal ka sügisel lõpuks sealkandis ära käia, nii et tasus juba reisiks valmistumise eesmärgiga lugeda. Lugeda oli muidu mõnus, ainult vahepeal kippus autor mõningaid asju liiga palju kordama. Ja ma ei suuda endiselt endale hoomatavaks teha Malta suurust või õigemini väiksust :D

[Kaur · Rating 5 out of 5]

Suurepärane sissevaade Malta ühiskonda. Autor on kenasti tasakaalus isikliku ja üldise vahel. Ta kirjeldab oma Malta elu, sõpru, tööd, perekonda - ja avab selle läbi meile kogu kultuuri köögist korruptsioonini.

Just selliseid raamatuid ma "Minu" sarjast ootan! Aitäh!

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mäletan Ingridi nägu ülikooli esimestelt kursustelt, liikusime samadel trajektooridel. See oli väga ammu! Ja juba siis, sel ammusel ajal, 1990ndatel, sattus Ingrid Maltasse ja sinna ta jäigi.
Maltal käinud pole ma ise siiani, austan platooniliselt seda pisikest kivist saart tema suure ajalooga, mis ulatub palju kaugemale aegade taha, kui me harjunud oleme (üks lugu raamatust: kuidas turist kurdab, et templite varemed on siin kuidagi liiga madalad, "korralikku kultuuri" pole...) Tänapäeva Malta kultuur tundub kohati itaalialik, katoliiklik ju. Aga kui kaardile vaadata, siis võib imestada, kui lähedal on Maltale Aafrika manner (Liibüa ja Tuneesia), nii ongi lisaks araabia mõjusid, oma valusa jälje on jätnud ka Osmani impeerium, ning sellest kõigest kokku tuleb saarelik „iseenda moodi“ tulemus. Nagu igas saare/külaühiskonnas, on seal kirjutamata reeglid, naabritädide maffia, millega vastuollu minna ei tohi. Ingrid elab samm sammult saare ühiskonda sisse ja algsest imestajast saab giid, kes imestajatele selgitusi jagab, vedades näiteks oma Eesti-sugulasi mööda saari ringi (Malta on tegelikult rohkem kui üks saar, täpsemalt: kolm.)
Olen vahel mõelnud, et miks ma küll ei ole kunagi külastanud Maltat. Arvatavasti pelgan, et mulle ei meeldi koht, kus on tavamõistes vähe loodust. Mitte ühtegi jõge ega järve, mitte ühtegi puudesalu, mida metsa nimega võiks õnnistada. Aga samas on seal ürgne ajalugu! Ja on võimalus kohtuda veel eksisteeriva külakogukonnaga otse siinsamas Euroopas. Loen ja imestan, kuidas Ingrid annab otse kohapealt reportaaži kultuurivõitlusest teemal „kas teha abielulahutus legaalseks“, aastal 2011. Võitlus lõppes uuendajate võiduga ja nüüd on vaid ühes Euroopa riigis abielulahutus endiselt keelatud, nimelt Vatikanis, ja lisaks on maailmas ainult üksainus lahutusi keelav riik: Filipiinid, mis on samuti väga konservatiivne-katoliiklik, nagu Maltagi.
Igatahes selle raamatu põhjal võib öelda, et lahutuse legaliseerimise teema oli Maltal tõsine võitlus, kirikuõpetajad manipuleerisid lastega, et need oma emadele-isadele õiget nõu annaksid, bussidega toodi kloostritest nunnasid referendumile hääletama, sõbrad pöördusid tülli, vanemad vihastusid noorte peale ja vahel ka vastupidi... Võibolla niimoodi kirjeldades kõlab, justkui ma naeruvääristaksin siin midagi. Aga ei. Ma soovin öelda, et see on kultuuriline fenomen ja meil on veel võimalik seda fenomeni külastada, enne kui kõik moodsaks ja ühetaoliseks muutub. „Vana kool“ on väärtus omaette! Ja arvatavasti on väga huvitav kogeda ka sealseid lihavõtterongkäikusid, ülimalt tõsiselt võetuid, kus mehed tassivad raskeid ristisid ja elavad üle tõelisi piinu... Tegelikult ma vist ei taha seda näha. Üks asi, millega aga Maltal peab arvestama: seal on 1500 inimest ühe ruutkilomeetri kohta. Võimatu on mitte näha. Võimatu on (pikalt) omaette olla. Küllap sellepärast tõmmatakse Malta kodudes kardinad ette nii, et neid mitte kunagi eest ära ei võeta.
Siin kaante vahel on veel palju silmapiiri avardavaid lookesi. Kohtutõlgiks olemine näiteks viis Ingridi kokku noorte eestlaste-narkomuuladega. Kuidas keegi üldse kusagile sellise raja peale satub ja mismoodi vanglas olemine võib osutuda heaks turvaliseks lahenduseks? Või lood Aafrika põgenikest, kes eluga riskides Maltale jõudnud. Miks nad kodust minema saadeti, kuidas nad igas etapis maksid vaheltkasuvõtjale... ja mis nüüd Euroopas edasi saab? Mulle läks südamesse ka Ingridi ämm, lihtne armas naine. Ja üks memm, kes viskas salaja perekonna passid minema, sest taat tahtis Austraaliasse emigreeruda, aga memm tahtis oma saarele jääda.