"Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab." Jakob Hurt Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi "tõelise eestlase" väljaselgitamiseks pole siiani leitud. Nüüd on see lõpuks olemas! "Eestlase käsiraamatust" leiad täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata? Hakka lugema ja saad teada!
Mihkel Raud (sündinud 18. jaanuaril 1969 Tallinnas) on eesti laulja, kitarrist, telesaatejuht ja kirjanik. Peamiselt muusikuks peetav Raud on mänginud kitarri ansamblites Golem, Metallist, Ba-Bach ja Mr. Lawrence. Praegu mängib ta kitarri (juba 26ndat aastat) ansamblis Singer Vinger ning Lenna, millega Raud liitus 2011. aasta oktoobris.
Lapsena mängis ta filmides “Keskpäev“ (1981) ja “Nukitsamees“ (1980). Ta oli üks kohtunikest saates “Eesti otsib superstaari“. Neljapäeva õhtuti intervjueeris ta nädala põnevamaid persoone TV3 jutusaates “Kolmeraudne“.
24. oktoobril 2008 ilmus tema autobiograafia „Musta pori näkku“. Teost on saatnud ülisuur müügiedu – seda on trükitud ühtekokku kuus tiraazhi (35 500 eksemplari). 2010 märtsis ilmus põnevusromaan “Sinine on sinu taevas“, mille soomekeelne tõlge “Sininen on sinun taivaasi” jõudis lugejateni 2011. aasta oktoobris.18. jaanuaril 2012. esietendus Von Krahli Teatris Mihkel Raua debüütnäidend “Järgmine voor”.
1. märtsil 2015 valiti Mihkel Raud 3229 häälega Riigikokku.
Lamedaid punnitatud "nalju" täis olev labane vestekogumik. Lugedes hakkab pigem piinlik, ei olnud huvitav, ei olnud naljakas, kaugeltki mitte ei olnud siin midagi eestlust defineerivat või andekalt parodiseerivat. Haltuurahaisuline haisev käkerdis. Vältigem.
Pole küll päris see, mida ootasin, aga lugeda täitsa võib. Selle raamatu järgi ma väga eestlane pole, aga ega seda nimekirja vist 100% täita ei õnnestugi. Mõned puinktid olid ikka suht mõttetud :)
Kui see ennejõulusele ostuhullusele ajastatud raamat eestlasest endast eestlasele vastu vaatab, ei saa ta seda ostmata jätta, olgugi et pinnapealsel sirvimisel juba kohapeal selgub, et ega seal hingele midagi eriti pakuta - heal juhul saab paar korda turtsatada. Eredama hetkena sähvatab ebastabiilselt võnkuva iroonia ja sarkasmi vahel D-vitamiini puudus, mis saab süüdistuse skorbuudi põhjustamises. See aga eestlast ei heiduta ja raamat lendab ostukorvi, sest õige eestlane peab igal tasandil õige eestlusega kursis olema. Selle ära tabamise eest ka üks rasvane tärn!
Väga lihtne lugemine. Olles lugenud läbi Mihkel Raua kõik ilmunud raamatud, saan öelda, et see on konkurentsitult nõrgim kõikidest. Kuigi raamat on lihtne ja seda ei pea lugema järjest, ( saab võtta mõne peatüki eest ja miks mitte mõne tagant) siis raamat jättis veidi punnitatud mulje. Tundub nagu raamat on kirjutatud puhtalt eesmärgil, et midagigi kirja panna.
Ma ei oskagi eriti midagi öelda selle raamatu kohta, sest selles ei olnud mitte midagi meeldejäävat. Sellise pealkirjaga teost lugema asudes on ilmselt üks kahest lootusest: sa kas tunned ennast selles raamatus ära või saad korralikult naerda (kas siis enda või kirjutatu üle). Kumbagi ei juhtunud.
Liigitaks selle kuskile kinkeraamatute kategooriasse, millel pole ei nägu ega sisu - lehitsed ja loed korra läbi, võib-olla muigad korra või kaks ja siis unustad selle kuskile sahtlisse või raamaturiiuli alumisele riiulile.
Plusspunktid selle eest, et teost oli väga lihtne lugeda ja sai kiiresti läbi. Mingi 10-15% võib-olla oli natuke relatable, aga üldiselt on jutt ei tea kellest või autori enda välja mõeldud stereotüübist, kellega tavainimesel on väga vähe ühist.
Nii koledalt silmatorkav kollane raamat ka riiulis, seega läheb teos parematele jahimaadele, kus keegi end loodetavasti rohkem teoses ära tunneb.
Mihkel Raud on enda arust ülihumoorikalt välja toonud 100 asja, mis eestlasest õige eestlase teevad, püüdes esitada väiteid läbi osalt huumori-, osalt nöökimisprisma. Tabasin, et tunnen end seda raamatut lugedes äärmiselt ebameeldivalt, lausa nördinult. Lootsin, et raamat läheb ehk paremaks, mida leheküljed edasi, kuid nii ei juhtunud. Ahhetamapanevalt labane, üllatavalt vastik ning tõeliselt masendav. Raamat ei kõneta absoluutselt ning ma ei mõista, miks see ilmus. Seetõttu ma antud *khm* - teost ka ei soovita. Valige parem mõni teine Mihkel Raua teos, millel on vähemalt lootust lugejat haarata.
Eelmised M. Raua raamatud olid ootused üsna kõrgeks ajanud, kuid paraku valdas raamatu lõppedes pigem pisuke pettumus. Võrreldes eelnevate raamatutega tundus huumor kuidagi punnitatud ja liiga kontsentreeritud ning ei jätnud loomulikku muljet. Aga võibolla see oligi kogu raamatu point. Muus osas oli tegemist mõnusa "lülita aju välja"-lugemisega ja aeg-ajalt pani raamat pead kaasa noogutama ja muigama.
Lihtne meeleolukas lugemine. Iga nö eestluse alustala on paaril-kolmel leheküljel lühidalt ja paraja koguse eneseirooniaga kirja saanud. Võib lugeda ühe loo kaupa, jätta aastaks kapiäärele ning seejärel rahumeeli jätkata, ilma et juba unustatud eelmistest lugudest midagi oleks tarvis meelde tuletama hakata. Nutikad illustratsioonid. Kui võttagi raamat sellise ootusega kätte, on kõik korras. Suurt lugemiselamust või edasisteks mõtisklusteks ainest ootav lugeja aga ilmselt pettub.
Ma ei tea, kas asi on Raua kirjutamisstiilis või milleski muus, aga pigem ei sümpatiseerinud teos. Enamus nalju tundusid sunnitud, nii et selline mõnus ja voolav huumor, kus naljad sobivad kontekstiga juba oma eos, puudusid. Tagatipuks polnud ka suurt eeatlaseks olemise äratundmisrõõmu – ju pole ma Raua sõnul piisavalt eestlane. Kuigi mõni pärl oli lehtede vahel peidus, siis üldmulje jäi pigem negatiivne.
Päris "õige eestlane" olla on ikka päris keeruline :P Kiluleiva kõrvale sureksin nälga ja vabaõhumuuseumis pole käinud :D Samas filme tsiteerin küll :D Oli selline kiire ja muhe lugemine. Vinguda saaks ju alati ja kõik polnud ehk väga asjalikud lood aga stiil mulle meeldib :) Iroonia on Raual ikka paganama hästi käpas :D
Oma eelmises raamatus ütleb Mihkel Raud, et elus on nii, et kui teed midagi raha pärast, siis sellest ei tule reeglina mitte midagi välja, et tema puhul on see alati lõppenud ebaõnnestumisega. Tundub, et ta tahtis seda väidet kindluse mõttes veel kord testida, kui eestlase käsiraamatu kirjutas :)
Puhtakujuline hea tuju raamat. Lühike lugemine. Eneseiroonia. Kui koosviibimisel on igav, siis eestlane võtab selle raamatu suvalisest kohast lahti, loeb ühe sajast loost ette ja arutatagu siis, kuidas suhestutakse.
Humoorikaid hetki on, head stiili on (Mihkel Raud ilmselt ei oskagi halvasti kirjutada), aga samas ikkagi kuidagi suvalise ja pealiskaudsena mõjub mulle see raamat.
Juba raamatu pealkiri on eksitav. Jah, Raud on kokku kogunud sada klišeed, mis kirjeldavad tabavalt tüüpilist eestlast. Sisuliselt võiks olla kiitvas toonis raamatuga, kuna "õige eestlane" oleks nagu õige inimene elik väärtuslik indiviid, "õige" ehk siis korralik või ehtne. Kuid toon on kriitiline, eestlast pigem mahategev, süüdistab teda kitsarinnalisuses ja isepäilisuses, teadmatuses ülejäänud maailma kommetest oma tahte puhkusele kaasavinnamises, kroonilises edutuses jne. Pigem tuuakse esile eestlase puudulikkus kui tema väärtuslikkus, mis minu jaoks jätab suhu pigem mõru maitse ja ei tekita meeldivat tunnet eestlane olemise üle, uhkusest rääkimata.
Uuringuid jätkates ilmneb üsna kiirelt, et Raud ise ei kogunud tegelikult raamatu materjali - hoopis pakuti raamatut kirjastaja poolt ning Raual tuli vaid harvendada 150st pakutud ideest sajale. Arusaadav, et sada asja on tore pealkiri, kuid mitmed aspektid korduvad - saarele sõit, kala söömine, talvespordilembus ning vaenulikkus venelaste alaliigi tibla suhtes.
Enamasti on tegu teadaolevate tüüpeestlase iseloomujoontega ning neid ladusalt, humoorikalt, lustakalt kirjeldades võiks olla vähemalt tegu huvitava eestlase välimäärajaga, sest antud vormis enesekriitilist väljaannet niimoodi veel olemas ei olnud, ning eestlane on tõeliselt omapärane rahvus, kelle iseäralisus on mainimist väärt.
Kuid raamatu sisu jätab nii palju soovida - illustratsioonid ei sobi minu arvates piisavalt hästi tekstidega kokku, paljud seigad korduvad, tekstid on väga napid -, et lehitsesin viimase kolmandiku vaid põgusalt läbi ja ostusoovitust siit samuti tulemas ei ole.
Raud on väga hea sõnasepp, mis ka antud raamatu lehekülgedelt kohati ka ilmneb, kuid vaid autori nime pärast sellist kokkuliimitud pealiskaudset jama küll lugeda tarvis ei ole.
Eeldasin sama tüüpi raamatut nagu Peeter Oja „Kuidas kirjutada raamatut“. Eks ta oli ka, aga mulle meeldis Oja raamat rohkem kui Raua oma. Oja raamatut lugedes oli mul kogu aeg Peeter kõrvus, aga Raua raamatuga sellist efekti ei tekkinud.
Raamatus kirjutatakse lahti õige eestlase 100 tunnust. Autori sõnul on tal endal neist 98 olemas ja kahe ülejäänu osas käib pidev töö. Terve raamatu lugemise aja püüdsin mõistatada, millised on need kaks ning imestasin, et kas tõesti kõik ülejäänud autori puhul kehtivad. Enda punkte ei viitsinud kokku arvutada, aga ega see skoor ei oleks väga kõrge tulnud.