What do you think?
Rate this book
Lihtsad valikud
Triinu Merese romaani „Lihtsad valikud“ tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks, olgu nood ükskõik kui treenitud, ükskõik kui osavad. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Kas eesmärk pühitseb alati abinõu? Või teisalt – kas võim, rikkus ja kestev nooruslikkus on igal juhul õnne valem? Raamatu kandvaks teljeks on inimestevahelised suhted ja võimumängud, inimlikud pahed ja voorused. Ikka needsamad vanad head teemad, mis meile tuttavad juba Shakespeare’i aegadest peale.
- GenresScience Fiction
272 pages, Paperback
First published November 1, 2017
2 people are currently reading
60 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 29 of 29 reviews
January 4, 2018
Sa avad esimese lehekülje ning oled koheselt keset intriige ja saladusi ühel kaugel planeedil. Triinu Merese romaanil "Lihtsad valikud" puuduvad soojendusring ja venitusharjutused. Sa oled 100% kohal ja küll sa saad käigu pealt juba teada kuidas meil siin asjad toimivad. Kuhu istuda ja kuidas astuda. Eriti nende aristokraatidega kohtudes!
Korrakaitses töötav uurija-teadur Gertrud Omara kistakse planeedi ülikkonna poolt nende verimusta pesu pesema, mille käigus avardub Gertrudi maailm mitmeski mõttes. Autor hoiab lugejat ja Gertrudit alati sarnases infosulus ning iga päevavalgust nägev saladus või selga löödud nuga tuleb mõlemale samasuguse šokina.
Merese romaanis on küll kauged planeedid, igasugu laserrelvad ja tehisintellektid, kuid selle varjus on tegelikult tegemist psühholoogilise põnevikuga. Kõik need ulmekirjandusele igiomased motiivid on ainult dekoratsioonideks lihtsalt heale ja meisterlikult kirja pandud loole. "Lihtsad valikud" on kahtlematult eelmise aasta üks tugevamaid tekste. Kahjuks jätab raamatu liigitumine "ulmekirjanduse" kategooriasse ta paljude lugemisvarast teenimatult välja.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Korrakaitses töötav uurija-teadur Gertrud Omara kistakse planeedi ülikkonna poolt nende verimusta pesu pesema, mille käigus avardub Gertrudi maailm mitmeski mõttes. Autor hoiab lugejat ja Gertrudit alati sarnases infosulus ning iga päevavalgust nägev saladus või selga löödud nuga tuleb mõlemale samasuguse šokina.
Merese romaanis on küll kauged planeedid, igasugu laserrelvad ja tehisintellektid, kuid selle varjus on tegelikult tegemist psühholoogilise põnevikuga. Kõik need ulmekirjandusele igiomased motiivid on ainult dekoratsioonideks lihtsalt heale ja meisterlikult kirja pandud loole. "Lihtsad valikud" on kahtlematult eelmise aasta üks tugevamaid tekste. Kahjuks jätab raamatu liigitumine "ulmekirjanduse" kategooriasse ta paljude lugemisvarast teenimatult välja.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
October 27, 2017
Olen mõnevõrra hämmingus, et see raamat juba siin on, kui ma isegi ei teadnud, et ta väljas juba.
Võibolla ei olegi veel päriselt. Igatahes lugenud füüsilist raamatut keegi pole mu teada. Veel.
Aga mulle endale TÕESTI meeldib. Teistele võib mitte, teised inimesed on teised inimesed, aga mina sain kõik sisse pandud, mida tahtsin. Ja kõik maha võetud, mida tahtsin, ka.
Võibolla ei olegi veel päriselt. Igatahes lugenud füüsilist raamatut keegi pole mu teada. Veel.
Aga mulle endale TÕESTI meeldib. Teistele võib mitte, teised inimesed on teised inimesed, aga mina sain kõik sisse pandud, mida tahtsin. Ja kõik maha võetud, mida tahtsin, ka.
December 7, 2017
Ulme ei ole just väga minu žanr, nii et võib-olla ma ei ole pädev hindama, milline on hea ulme, aga see ei tähenda, et ma ei oleks pädev hindama, milline on hästi kirjutatud raamat.
Ja "Lihtsad valikud" on hästi kirjutatud raamat. Esiteks on autori keelekasutus väga hea, nii et esimene oluline kriteerium on täidetud.
Teine kriteerium on veel eriti hästi täidetud. Ma nimelt ei kannata eriti raamatuid, milles kõik lugejale puust ja punaseks tehakse, igaks juhuks veel mitu korda läbi nämmutatakse ja siis pooleldi seedituna serveeritakse. Sel põhjusel ärritab mind päris suur osa moodsatest menukitest.
Sestap sattusin Merese raamatu puhul peaaegu härdushoogu. Autori kohalolu on ses teoses väga tugevalt tunda, aga siiski jäetakse põhitöö lugeja teha. Niisiis üllatusin väga, lugedes mõnd arvustust, kus kaeveldi seeüle, et autor ei seleta, ei serveeri valmis tõde, ei ütle ette, kuidas peab mõtlema ja mida arvama ning üleüldse sunnib lugejate tööle.
Aga jumaluke, see on ju imeline!
Ma ju tahangi raamatusse ise sisse minna, ise avastada ning raamatu maailma üles ehitamisel ka omaenda fantaasiat rakendada. Öelda kõik ära tähendab alahinnata lugejat ning selle raamatu puhul mulle ilmselt küllap kõige enam meeldiski, et autor ei alahinda lugejat.
Ja "Lihtsad valikud" on hästi kirjutatud raamat. Esiteks on autori keelekasutus väga hea, nii et esimene oluline kriteerium on täidetud.
Teine kriteerium on veel eriti hästi täidetud. Ma nimelt ei kannata eriti raamatuid, milles kõik lugejale puust ja punaseks tehakse, igaks juhuks veel mitu korda läbi nämmutatakse ja siis pooleldi seedituna serveeritakse. Sel põhjusel ärritab mind päris suur osa moodsatest menukitest.
Sestap sattusin Merese raamatu puhul peaaegu härdushoogu. Autori kohalolu on ses teoses väga tugevalt tunda, aga siiski jäetakse põhitöö lugeja teha. Niisiis üllatusin väga, lugedes mõnd arvustust, kus kaeveldi seeüle, et autor ei seleta, ei serveeri valmis tõde, ei ütle ette, kuidas peab mõtlema ja mida arvama ning üleüldse sunnib lugejate tööle.
Aga jumaluke, see on ju imeline!
Ma ju tahangi raamatusse ise sisse minna, ise avastada ning raamatu maailma üles ehitamisel ka omaenda fantaasiat rakendada. Öelda kõik ära tähendab alahinnata lugejat ning selle raamatu puhul mulle ilmselt küllap kõige enam meeldiski, et autor ei alahinda lugejat.
July 5, 2018
Stiilne, põnev, ootamatute pöörete ja usutavate ning ruumiliste karakteritega hea lugu. Ainuke (leebe) etteheide: kui autori loodud maailm ei koosne klišeedest, võiks ta anda järele kiusatusele seda natuke rohkem lahti kirjutada, praegu ei sündinud kõigist detailidest kokku siiski päris terviklikku ja valdavat pilti. Aga ega see tegelikult nii väga ei seganud ka.
Read
December 3, 2017Väga äge, viimase aja ulmekatest yks paremaid; kõige rohkem tuli lugedes meelde Andy Weiri "Artemis", kus on ka naisminategelinski (ja mida ma alles lugesin) ja Merese oma on kyll parem/huvitavam. Välismaa ulmerahvale kuluks see ka väga ära.
June 8, 2020
see oli nüüd üks ulmekas, nagu ulmekas minu meelest olema peab - võõrad planeedid ja tundmatud tehnoloogiad, teistsugused ühiskonnad kui meie oma, aga lõpuks ikka samad probleemid. kuidas olla inimene ja kuidas teha valikuid.
meeldib, et kogu see ulmetaust antakse justkui paari kiire pintslitõmbega, möödaminnes selgub muidugi ühtteist selle kohta, kuidas asjad ses maailmas käivad, aga detailid tuleb ise ette kujutada, terminid ise lahti hammustada. ei mingit tüütut keskendumist mingite, maitea, kosmoselaevade tehnilistele detailidele.
meeldib, et lugu on täitsa olemas ja kuigi kogu aeg on tunne, et nüüd sai justkui läbi, läheb uue nurga tagant täitsa ootamatul moel jälle edasi. samas jälle täiesti loogilisel-traditsioonilisel moel, iga probleem, mis peategelasel lahendada tuleb, on justkui suurem ja mõjutab rohkemaid inimesi, mängust välja astumise hetke ei teki ja lihtsaid valikuid loomulikult ei ole.
seda, kas peategelane mulle meeldib, ma ei oska öelda. aga ta ei pea ju tingimata meeldima. ta on igatahes professionaal - võimekas politseinik (uurija-teadur kõlab küll sarkastilise ametinimetusena. minu meelest ühe teaduri elus ei peaks nii palju relvi, vigastusi ja actionit olema); aga samal ajal ka naine, kellel on lapsed ja kes hoolib seksist ja vajab lähedust ja armastust oma ellu. minu meelest selliseid naisi (st - nagu päris) antakse meile kirjanduses liiga harva. ja kui Gert mulle vahepeal ka närvidele käis, siis andis see mulle võimaluse endase vaadata ja sealt mõned huvitavad... eelarvamused leida (eks ikka sel teemal, milline üks naine olema peaks ja kuidas käituma ja rääkima. õige vastus on, et selline, nagu ise tahab. pole meie asi!)
millest ma päriselt üle ei saanud, oli ka nagu "Kuningate tagasituleku" puhul keelekasutus, mis on minu maitse jaoks liiga kõnekeelne. liiga täpselt see, mida autor omaenda blogis kasutab. samas teame "Kuigi sa proovid olla hea" põhjal, et asi ei ole selles, et ta teisiti ei oskaks, ja kui ta lihtsalt ei taha, siis jällegi, minu probleem. lihtsalt ma ikkagi loodan, et ma saan Mereselt lugeda veel midagi, mis mul päris tema enda häälega kõrvus ei kõlaks. (aga keele osas, samas, oli ära tehtud väga äge töö Mngoade keele osas, mis on justkui segu lõuna-eesti murdest ja teismeliste slängist.)
meeldib, et kogu see ulmetaust antakse justkui paari kiire pintslitõmbega, möödaminnes selgub muidugi ühtteist selle kohta, kuidas asjad ses maailmas käivad, aga detailid tuleb ise ette kujutada, terminid ise lahti hammustada. ei mingit tüütut keskendumist mingite, maitea, kosmoselaevade tehnilistele detailidele.
meeldib, et lugu on täitsa olemas ja kuigi kogu aeg on tunne, et nüüd sai justkui läbi, läheb uue nurga tagant täitsa ootamatul moel jälle edasi. samas jälle täiesti loogilisel-traditsioonilisel moel, iga probleem, mis peategelasel lahendada tuleb, on justkui suurem ja mõjutab rohkemaid inimesi, mängust välja astumise hetke ei teki ja lihtsaid valikuid loomulikult ei ole.
seda, kas peategelane mulle meeldib, ma ei oska öelda. aga ta ei pea ju tingimata meeldima. ta on igatahes professionaal - võimekas politseinik (uurija-teadur kõlab küll sarkastilise ametinimetusena. minu meelest ühe teaduri elus ei peaks nii palju relvi, vigastusi ja actionit olema); aga samal ajal ka naine, kellel on lapsed ja kes hoolib seksist ja vajab lähedust ja armastust oma ellu. minu meelest selliseid naisi (st - nagu päris) antakse meile kirjanduses liiga harva. ja kui Gert mulle vahepeal ka närvidele käis, siis andis see mulle võimaluse endase vaadata ja sealt mõned huvitavad... eelarvamused leida (eks ikka sel teemal, milline üks naine olema peaks ja kuidas käituma ja rääkima. õige vastus on, et selline, nagu ise tahab. pole meie asi!)
millest ma päriselt üle ei saanud, oli ka nagu "Kuningate tagasituleku" puhul keelekasutus, mis on minu maitse jaoks liiga kõnekeelne. liiga täpselt see, mida autor omaenda blogis kasutab. samas teame "Kuigi sa proovid olla hea" põhjal, et asi ei ole selles, et ta teisiti ei oskaks, ja kui ta lihtsalt ei taha, siis jällegi, minu probleem. lihtsalt ma ikkagi loodan, et ma saan Mereselt lugeda veel midagi, mis mul päris tema enda häälega kõrvus ei kõlaks. (aga keele osas, samas, oli ära tehtud väga äge töö Mngoade keele osas, mis on justkui segu lõuna-eesti murdest ja teismeliste slängist.)
January 13, 2018
Väga hästi ja huvitavalt kirjutatud. Mulle meeldis, et ei toimunud mingit infoga ülevalamist, vaid jutu sees tuli välja maailma ülesehitus ja võõraste mõistete tähendus.
St lugejat ei ole alahinnatud. Maailm on hästi üles ehitatud, tegelased on tugevad. Õrnalt krimka mekiga, täpselt parasjagu minu jaoks. Samuti kipuvad paljud eesti kirjanike teosed olevat uimased ja liiga kirjeldavad, siin aga seda probleemi polnud. Lugesin ühe istumisega läbi ja võin öelda, et loeks paari aasta pärast hea meelega ka uuesti :) Mõnusalt värske nurga alt kirjutatud ulme.
St lugejat ei ole alahinnatud. Maailm on hästi üles ehitatud, tegelased on tugevad. Õrnalt krimka mekiga, täpselt parasjagu minu jaoks. Samuti kipuvad paljud eesti kirjanike teosed olevat uimased ja liiga kirjeldavad, siin aga seda probleemi polnud. Lugesin ühe istumisega läbi ja võin öelda, et loeks paari aasta pärast hea meelega ka uuesti :) Mõnusalt värske nurga alt kirjutatud ulme.
April 14, 2018
See oli tõesti kõige parem eesti ulmekas, mida ma kunagi lugenud olen. Võrdväärne välismaistega - minu üldiste lemmikute sekka ei pääse pigem oma piinarikka sündmustiku kui millegi muu pärast ja ka see kandis end välja. Ainuke asi, mis häiris, oli midagi lausestuses, aga kuna tegu oli läbiva süntaksiga, pidi see olema taotluslik. Meenutas Larissa Sansouri videoteost "Nation estate" ning üht mu lemmik-podcasti, mille peategelane on samuti raskete valikute, pideva viletsuse, vigastuste ja aristokraatide käes kannatav dektektiiv.
March 17, 2025
Ei saanud mina selle raamatuga sõbraks. Juba algusest peale oli lugemine raske. Pidin korduvalt lauseid üle lugema, sest mu aju viskas mingeid vimkasid ning lause algus ja lõpp kuidagi ei klappinud oma vahel. Kui lause uuesti üle lugesin, siis oli ikkagi kõik õige.
Samas lugu iseenesest oli ju huvitav... aga ei hakanud film mu silme ees jooksma. Kuidagi kõik jäi liiga lahtiseks ja segaseks.
Uute sõnade kasutus oli huvitav, aga vähemalt üks sõnadest jäi kuni lõpuni arusaamatuks (rake).
Mõni nope ka raamatust:
Orde. Oligi arvata. Rahaline preemia tuleb väike, aga au antakse loomulikult kõriauguni, sest see ei maksa midagi. Lk 35
/.../ märkimisväärne intuitsioon - imeline asi, põhjus, miks tehised ei hakka kunagi inimest asendama, /.../ Lk 247
Seks, järeldas ta endamisi, teeb inimeste ajudega asju. Mõjutab nende mõtteid, nii et ise ei märkagi, millal heast sõbrast saab ebarahuldav kallim, ja siis viskad ta üle parda, sest korraga ei näe, miks te üldse. Kunagi. Midagigi. Lk 268
Samas lugu iseenesest oli ju huvitav... aga ei hakanud film mu silme ees jooksma. Kuidagi kõik jäi liiga lahtiseks ja segaseks.
Uute sõnade kasutus oli huvitav, aga vähemalt üks sõnadest jäi kuni lõpuni arusaamatuks (rake).
Mõni nope ka raamatust:
Orde. Oligi arvata. Rahaline preemia tuleb väike, aga au antakse loomulikult kõriauguni, sest see ei maksa midagi. Lk 35
/.../ märkimisväärne intuitsioon - imeline asi, põhjus, miks tehised ei hakka kunagi inimest asendama, /.../ Lk 247
Seks, järeldas ta endamisi, teeb inimeste ajudega asju. Mõjutab nende mõtteid, nii et ise ei märkagi, millal heast sõbrast saab ebarahuldav kallim, ja siis viskad ta üle parda, sest korraga ei näe, miks te üldse. Kunagi. Midagigi. Lk 268
November 29, 2017
Triinu Merese debüütromaan “Lihtsad valikud” pärjati Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel auväärse teise kohaga, mis on seda tähelepanuväärsem, et tegemist on žanripuhta ulmeromaaniga. Kui uudis sellest teatavaks sai, kihises kohalik ulmeskeene päris korralikult, sest taolist head tulemust pole just paljudel siinsetel ulmekirjanikel ette näidata. Liikusid kuulujutud, et tulemas on miskit head, mida pidid tunnistama isegi ulmekirjandusse seni leigelt suhtunud korüfeed. On ülimalt tänuväärt, et kirjastus “Varrak” Merese teose ürituselt üles noppis ja ulmikutele maiustamiseks raamatuletile tõi.
Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.
Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.
Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.
Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.
Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.
Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.
Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.
Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
Merese romaani tegevus leiab aset tulevikumaailmas ühel koloniseeritud Glasgou nimelisel planeedil, mida juhib omapärane aristokraatidest Boudicade klann. Nimevalik tundub olevat mittejuhuslikult üdini sarnane Inglismaa ajaloost tuntud hõimuga, mis küll otseselt raamatus välja ei tule. Igas mõttes elitaarsed (geneetiliselt modifitseeritud, ideaalse välimusega ja keskmisest intelligentsemad) aristod on jõukad valitsejad, kellele kehtivad küll nn. võrdsemad ühiskondlikud reeglid, kuid samas kaitsevad lihtrahvast rivaalitsevate klannide eest ja hoolitsevad nende elukäigu eest. Mõneti võiks seda vaadelda kui valgustatud orjanduslikku feodalismi, kus eri planeetidel pesitsevat kuningriiki valitseb kindel klann ja planeedisüsteemide vahelt jooksevad riigipiirid. Muidu rahumeelset ühiskonda raputavad aga mässumeelsete demokraatide ohvriterohked terroriaktid, mis paneb aristod jõustruktuuride abil selle põhjuseid ja põhjustajaid otsima.
Merese romaani sündmustiku keskmes on uurija-teadur Gertrud Omara, kellel õnnestus äsja kinni püüda ülimalt ohtlik demokraatide terrorist Lauri Tropcher. Sellest hoolimata ei tunne peategelane töövõidust erilist rõõmu, kuna kurikael on tegelikult naise endine kallim, salaagendist kaastöötaja ning hilisem ülejooksik. Gertrud püüab meest mõista, kuid tolle sooritatud teod, rohked valed ja naise usalduse pidev ärakasutamine suruvad alla vähimadki riismed kaastundest, kuigi vangistatud kaaslast piinatakse ebainimlike vahenditega. Kõige selle juures palub mees Gertrudil otsida üles last ootav kallim Nadine. Nii tulebki peategelasel hakata tegema esimesi valikuid. Kas need on lihtsad või mitte, jäägu juba lugejate otsustada.
Kui mõelda kõige ühe ja esimese sõna peale, mis Merese romaani iseloomustada võiks, oleks see Emotsioon. Lugeja kistakse otseses mõttes esimesest leheküljest alates peategelase melanhoolsesse ja muserdavasse mõttemaailma ning hoitakse seal põhimõtteliselt lõpuni välja. Üldse kipub Meres antud romaanis hästi põhjalikult kirjeldama kõigi tegelaste tundeid, näoliikumisi, kehakeelt, mis ühel hetkel hakkab väsitama. Kusagil romaani keskosaks on meile täiesti selge, et Gertrud ja Lauri on seesmiselt metsikult ängi täis – olgu siis kaude rõhuvate aristode või muude eluraskuste tõttu – ning isegi aeg-ajalt ilmuvad naeratused mõjuvad lugejale kibedalt. Puudu on tunnete dünaamikast. Ainsad õnnetusest vabanemise hetked olid erootilised stseenid, kus võis korrakski tajuda, et selles maailmas on killuke õnne peidus. Mis järgmises lõigus taas julmalt puruks rebiti. Loo arenedes selgub, et sama katki on ka näiliselt ideaalseis tingimustes elav kõrgklass. Hoolimata igavesest noorusest, pea piiramatutest ressurssidest ja tervisest on nad sama õnnetud, kui lihtne inimene tänavalt. Vähemalt selline mulje jääb aristodest printside ja printsessi tegemisi jälgides. Oodanuks veidi kiiremat sündmuste arengut, kuna jõupunktid said üsna kiiresti paika. Lugedes tekkis mitmel korral tahtmine hüüda, et mida paganat siin enam halada. Tegutseda tuleb, naine! Või siis öelge asi lõpuks välja, seda nii nais- kui ka meestegelaste puhul. Meres oskab soovi korral kenasti ja detailselt tegevust kirjeldada, mida ta on tõestanud mitmetes varem ilmunud lühijuttudes ja lühiromaanis “Kuningate tagasitulek”. On tõesti kahju, et debüütteoses jäi rõhk valdavas osas tunnetele.
Meres valdab suurepäraselt kirjakeelt ja luulelisi mõjutusi või lausetes kohata raamatu esimesest peatükist peale. Autori 2009. aastal ilmunud luulekogu “Lagunemine” on kriitikutelt saanud väga kiitvaid hinnanguid ja meil jääb nentida, et stseenide kirjeldamine – k.a. märulirohketes osades – on väga õhuline. Kahjuks saame liiga vähe aimata keskkonda ennast. Meres piirdub enamasti pisikese ruumala kirjeldamisega, mille täidavad suures plaanis peategelased. Me ei saa haista, maitsta või silmadega naudelda, mida endast kujutab Glasgou üldiselt. Kujutan ette, et kui autor oleks osa oma võimekalt õhulisest kirjandusjõust suunanud ühiskonna ja ümbruskonna kirjeldamisele, saaksime palju rohkem aimu, miks asjad just nii on, nagu nad meile ridadelt vastu vaatavad. Mida endast kujutavad terroristidest demokraadid, kuidas tekkisid aristod, mida kõigest sellest arvavad näiliselt olukorraga rahul olevad lihtinimesed jne. Praegu ripub meie ees hallivarjundine lõuend, kuhu on intensiivse värvikogusega peale surutud puna-violetsed harvad laigukesed.
Olen viimasel ajal sattunud järjest lugema erinevate naisautorite ulmeromaane ja seetõttu arvasin end olevat sobival lainel võtmaks ette Merese teos. Jah, üldiselt suutsin mõista, miks tegelased nii või naa arvavad, millest just säänsed tunded neil tekivad ning lugedes ei ilmnenud mitteusutavuse tunnet, et nii ju inimene ei räägi/käitu. Küll muutus pika peale takistuseks peategelase hüplik eneseväljendus – olgu siis mõttemaailmas või sõnas. Kuigi reaalses maailmas inimesed kipuvadki oma mõtetes tihti kaootiliselt ringi hüppama, on raamatus sellist vestlust raske lugeda. Laused katkevad väga sageli poole pealt, mõtted vahetavad kiirelt fookust või teemat. Kontrastiks tundusid aristod mõnevõrra ühtlasemalt ennast väljendavat ja see oli kui värske briis. Ausalt öeldes kippusin neid dialooge paratamatult enam nautima.
Mida veel öelda, minu meelest on Meres kasutanud häid lühikesi eestikeelseid vasteid traditsioonilisele ulmebutafooriale (näit. tehis – tehisintellekt, laud – (tahvel)arvuti, närvipiits ja pihukas relvadena), mis on minu arvates ainult kiiduväärt ja värskendav lugeda. Tõesti, kuna maailma kirjeldatakse napilt, siis sama vähe saame teada nonde vidiante kohta. Ega eesmärgiks peagi olema kõige detailne kirjeldamine ja jäägu lugejale voli oma peas ise neid asju ette kujutada. Võib-olla oleks oodanud veidi rohkem hullu panemist ehk puudu jäid mõned mahlakad küpsekirsid tordi peal. Sensawundat pole kunagi liiast.
Pean kohe siia otsa nentima, et ideed on Merese romaanis täiesti olemas. Usun, et kõige enim jututeemat tekitab mõte kujutada inimkonna religiooni läbi sellise prisma nagu Meres seda teeb. Kahjuks ei saa lugemismõnu rikkumata sellest pikemalt kirjutada, kuid see on kindlalt üks meeldejäävamaid asju minu jaoks antud romaanis. Huvitav oli tasapisi avarduv pilt tehisintellekti rollist selles ühiskonnas. Kahjuks jäi mõlemad teemad loo käigus korralikult lahti seletamata, mille üle võib siirast kahetsust tunda. Ma ei oska öelda, kas autoril on plaanis romaanile järge kirjutada, kuid oleks äärmiselt mõnus rohkem… ei PALJU-PALJU ROHKEM sellest maailmast teada saada.
Kokkuvõtteks usun, et Triinul oli vaja see raamat ära kirjutada. Seda on väga tunda teksti lugedes. Jäägu teiste otsustada, palju selles loos on teda ennast, kuid kahtlemata on tegemist kirjandusliku väärtusega ulmeromaaniga, mis jääb 2017. aastat korraliku sabatähena valgustama. Tõusva sabatähena, kusjuures.
July 5, 2019
Tegelikult pole selle raamatu juures mitte midagi lihtsat. Ärge laske end pealkirjast petta! Ega väikesest formaadist, pehmetest kaantest, lihtsast kujundusest. Üldse mitte millestki, mis esmapilgul silma ja kõrvu hakkab. See on üks igavene salakaval, võimatult kõverat, hargnevat, kokku-lahku kasvavat trükimusta täis paberipakk. Selline raamat, mille peale võib end südamerahus välja vihastada ja mida võib (kui laenata autorilt endalt) üleni armastada, vihata, nautida, põlata, selle järele haara, et siis minema visata. Kui selle lugemine mingit emotsiooni ei tekita, siis ilmselt on selles kohas, kus inimesel emotsioon peaks asuma, midagi olulist puudu.
Edasi on juba võimalik lugeda ühest ammusest Reaktori numbrist (https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...)
Edasi on juba võimalik lugeda ühest ammusest Reaktori numbrist (https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...)
January 16, 2018
Alustasin aastat ulmelainel. Esimesena sai nimelt loetud Triinu Merese romaan "Lihtsad valikud", mis sai 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2. koha. Uue aasta lubaduseks oli ju rohkem eesti autoreid lugeda, nii et sellega liigun juba positiivses suunas.
Tulevik, Kiililiiva ja Balfost, Glasgou planeet. Uurija-teadur Gertrud Omara on kaua ajanud taga Lauri Tropcherit, demokraatia eest võitlev mässulise. Kunagi oli mees tema kolleeg sisekaitsebüroos ning ühtlasi ka naise kallim. Omara tunneb end süüdi, et Lauri poolt vahetas ning just seetõttu oli mehe tabamine tema südameasjaks. Planeeti valitsevad aristokraadid tunnustavad Omarat tehtud töö eest, kuid naist ennast valdavad segased tunded. Hoolimata jõledustest, mida Lauri on korda saatnud, üritab ta teda mõista. Kui mees palub Omaralt, et too otsiks üles tema last kandva kallima ning varjaks teda võimude eest, on naine nõus. Veidi aega hiljem annab ka valitsus politsenikule ülesande Lauri naine leida.
"Lihtsad valikud" on üks korralik ulmeromaan, sest viskab lugeja juba esimesel lehel pea ees tundmatusse vette. Mingit taustainfot maailma kohta ette ei nämmutata ja detailid tuleb ise loo käigus kokku panna. Tavaliselt mulle väga ei istu sellised ulmekad, mille tegevus toimub tulevikus ja tundmatul planeedil, kus on tippklassi tehnoloogia ning käib tempokas tapmine ja tagaajamine, nii et ei saa arugi, kellele tuleks kaasa elada. Selles romaanis oli siiski oma võlu, mis mu tähelepanu köitis. Abiks oli hea keelekasutus ning väga põneva ühiskond, mille Triinu Meres on üles ehitanud. Eriti meeldis mulle, kuidas lõpus on kujutatud Jumala võimu. Mulle oleks meeldinud, kui raamatus oleks lisaks hoogsale tegevusele ning peategelase dilemmadele olnud rohkem ümbruse kirjeldusi, et saada paremini aimu, mis tingimustes inimesed elavad. Veel oleksin tahtnud, kui lugu oleks avanud veidi ka ajaloolist poolt: kuidas ja miks asjad niimoodi on kujunenud. Ühesõnaga, loeksin hea meelega veel lugusid, mille tegevus samas maailmas toimuks.
Üks asi ei meeldinud mulle aga selle romaani juures üldse. Nimelt peatükkide puudumine. Raamat ei olnud selline, mida ühe hingetõmbega läbi lugeda. Tegevust oli palju, mistõttu oli vaja pause, et toimuv endale lahti mõtestada ja maailmapilt selgemaks mõelda. Raske oli leida aga kohta, kus lugemine pooleli jätta.
"Lihtsad valikud" on ulmepõnevik, mille tegevus toimub intrigeerivas tulevikumaailmas. Raamat küll meeldis mulle, kuid oleksin tahtnud veel rohkem teada tundmatust planeedist, ühiskonnast, ajaloost, kultuurist jne. Lisaks igatsesin liigendust, peatükke. Romaanis olid rusutud tegelased suurte dilemmadega, oli võitlust, oli seksi, oli mõtteid ja tundeid. Loeksin hea meelega sellest maailmast veel.
Tulevik, Kiililiiva ja Balfost, Glasgou planeet. Uurija-teadur Gertrud Omara on kaua ajanud taga Lauri Tropcherit, demokraatia eest võitlev mässulise. Kunagi oli mees tema kolleeg sisekaitsebüroos ning ühtlasi ka naise kallim. Omara tunneb end süüdi, et Lauri poolt vahetas ning just seetõttu oli mehe tabamine tema südameasjaks. Planeeti valitsevad aristokraadid tunnustavad Omarat tehtud töö eest, kuid naist ennast valdavad segased tunded. Hoolimata jõledustest, mida Lauri on korda saatnud, üritab ta teda mõista. Kui mees palub Omaralt, et too otsiks üles tema last kandva kallima ning varjaks teda võimude eest, on naine nõus. Veidi aega hiljem annab ka valitsus politsenikule ülesande Lauri naine leida.
"Lihtsad valikud" on üks korralik ulmeromaan, sest viskab lugeja juba esimesel lehel pea ees tundmatusse vette. Mingit taustainfot maailma kohta ette ei nämmutata ja detailid tuleb ise loo käigus kokku panna. Tavaliselt mulle väga ei istu sellised ulmekad, mille tegevus toimub tulevikus ja tundmatul planeedil, kus on tippklassi tehnoloogia ning käib tempokas tapmine ja tagaajamine, nii et ei saa arugi, kellele tuleks kaasa elada. Selles romaanis oli siiski oma võlu, mis mu tähelepanu köitis. Abiks oli hea keelekasutus ning väga põneva ühiskond, mille Triinu Meres on üles ehitanud. Eriti meeldis mulle, kuidas lõpus on kujutatud Jumala võimu. Mulle oleks meeldinud, kui raamatus oleks lisaks hoogsale tegevusele ning peategelase dilemmadele olnud rohkem ümbruse kirjeldusi, et saada paremini aimu, mis tingimustes inimesed elavad. Veel oleksin tahtnud, kui lugu oleks avanud veidi ka ajaloolist poolt: kuidas ja miks asjad niimoodi on kujunenud. Ühesõnaga, loeksin hea meelega veel lugusid, mille tegevus samas maailmas toimuks.
Üks asi ei meeldinud mulle aga selle romaani juures üldse. Nimelt peatükkide puudumine. Raamat ei olnud selline, mida ühe hingetõmbega läbi lugeda. Tegevust oli palju, mistõttu oli vaja pause, et toimuv endale lahti mõtestada ja maailmapilt selgemaks mõelda. Raske oli leida aga kohta, kus lugemine pooleli jätta.
"Lihtsad valikud" on ulmepõnevik, mille tegevus toimub intrigeerivas tulevikumaailmas. Raamat küll meeldis mulle, kuid oleksin tahtnud veel rohkem teada tundmatust planeedist, ühiskonnast, ajaloost, kultuurist jne. Lisaks igatsesin liigendust, peatükke. Romaanis olid rusutud tegelased suurte dilemmadega, oli võitlust, oli seksi, oli mõtteid ja tundeid. Loeksin hea meelega sellest maailmast veel.
July 29, 2025
Mis on ulmepõlguril siis loetu kohta öelda? Iseenesest täitsa hea lugemine, ulmekrimka kui nii võiks öelda, aga mul oli lõpuni raske sellesse sisse elada. Autori peas ilmselt olid kõik need planeedid, tehikud, võrrid, tõllad, mngoad jne väga selged, aga mina oleks vajanud rohkem tausta - see maailm ei jooksnud minu jaoks kokku, osaliselt ilmselt minu puudulike ulmeteadmiste pärast 🙂. Mind segas ka, et tulevikumaailmas räägiti mingis imetabases muinasestonglishi keeles. Aga muidu tore lugu, kui Ants Taela parafraseerida. Raamat pälvis 2017. a romaanivõistlusel II koha (tol aastal võitis "Serafima ja Bogdan").
December 21, 2018
Uurija Gertrud Omara on just lahendanud keeruka juhtumi, kus ta vahistas kauaotsitud kurjategija Lauri, kes aga oli tema endine kolleeg ja kallim. Lauri aga palub, et Gertrud otsiks üle tema naise ja peidaks ta ära, et naist ei saaks kurjategijalt info väljameelitamiseks kasutada. Samas saab Gertrud sarnase ülesande valitsevalt aadelkonnalt - otsida üles Lauri naine. Põnev lugu, kus tulevad esile erinevad suhte- ja võimumängud.
Raamat sobib ulmesõbrale, kes armastab kiiret tegevustikku. Mulle meeldis, kuidas raamatus oli kasutatud uusi sõnu tulevikunähtuste kirjeldamisel, nt laud oli ilmselt midagi tahvelarvuti taolist, rake midagi pere- ja sõprussuhted, võrr - liiklusvahend. Võrr tekitas küll algul hoopis teise assotsiatsiooni - silme ette tulid sääreväristajad, millega vanasti külamehed ringi sõitsid, kuid tegelikult oli tegemist hoopis teistsuguse sõidukiga, mis võis sõita ka iseseisvalt.
Kirjutasin välja ka mõne tsitaadi:
* Gertrud libistas sõrmed üle armide näol, mida ta polnud kirurgiaga parandada tahtnud. Mäletada oli oluline - ja neil armidel oli omamoodi oluline edevusväärtus. Need jooned su näos, mida elu on toonud, on aumärgid.
* Aga. Tore sõna, mis muudab iga vabanduse soojaks tähendusega õhuks.
* Seks, järeldas ta endamisi, teeb inimeste ajudega asju. Mõjutab nende mõtteid, nii et ise ei märkagi, millal heast sõbrast saab ebarahuldav kallim, ja siis viskad ta üle parda, sest korraga ei näe, miks te üldse. Kunagi. Midagigi.
Raamat sobib ulmesõbrale, kes armastab kiiret tegevustikku. Mulle meeldis, kuidas raamatus oli kasutatud uusi sõnu tulevikunähtuste kirjeldamisel, nt laud oli ilmselt midagi tahvelarvuti taolist, rake midagi pere- ja sõprussuhted, võrr - liiklusvahend. Võrr tekitas küll algul hoopis teise assotsiatsiooni - silme ette tulid sääreväristajad, millega vanasti külamehed ringi sõitsid, kuid tegelikult oli tegemist hoopis teistsuguse sõidukiga, mis võis sõita ka iseseisvalt.
Kirjutasin välja ka mõne tsitaadi:
* Gertrud libistas sõrmed üle armide näol, mida ta polnud kirurgiaga parandada tahtnud. Mäletada oli oluline - ja neil armidel oli omamoodi oluline edevusväärtus. Need jooned su näos, mida elu on toonud, on aumärgid.
* Aga. Tore sõna, mis muudab iga vabanduse soojaks tähendusega õhuks.
* Seks, järeldas ta endamisi, teeb inimeste ajudega asju. Mõjutab nende mõtteid, nii et ise ei märkagi, millal heast sõbrast saab ebarahuldav kallim, ja siis viskad ta üle parda, sest korraga ei näe, miks te üldse. Kunagi. Midagigi.
January 22, 2018
Idee oli, tegevust justkui toimus ja intriige rohkem kui rubla eest. Peategelane (ja samas ka teised tegelased) ei tekitanud väga suurt emotsionaalset sidet. Samas ei sobinud mulle ka autori kirjastiil: peategelase mõttekäigud ja sisekaemus olid kuidagi uimased ja loo tempot võttis veelgi alla inglisekeelsete sõnadega pitkitud slängi lugemine, mida pidi endale enne nö välja häädama, et aru saada, mida autor öelda tahtis.
May 28, 2018
Tore lugu!
Alguses jäin toppama, ma takerdusin liialt puuduvale informatsioonile - visati siiski ju pea ees loosse sisse, kuid sellest ülesaanuna hakkas asi minu jaoks tööle sest teise osa raamatust neelasin väga lühikese aja jooksul.
Alguses jäin toppama, ma takerdusin liialt puuduvale informatsioonile - visati siiski ju pea ees loosse sisse, kuid sellest ülesaanuna hakkas asi minu jaoks tööle sest teise osa raamatust neelasin väga lühikese aja jooksul.
January 26, 2021
Tundub, et tulevik on tume ja suhteliselt jõhker. Ajalugu kordub spiraalina, oleme tagasi ajas, kus on ülim klass ja omamoodi meelelahutus on duellid areenivõitluses. Nutiajastu on andnud palju tehnikavidinaid, aga on teinud ka omamoodi tundetuks ja tapmine on ainuke väljapääs piinamisest.
August 13, 2020
Arvustama ei hakka, sest Kitty ütles kõik ära. Hoogne ja looga ja laheda, kuid mitte üleliia detailse maailmaga. Fantaasia läheb kenasti tööle selle peale. Ja keel - mulle meeldib!
October 13, 2020
Aitäh selle kogemuse eest! Oli huvitavaid olukordi, mis pani hetkeks maailma teise pilguga nägema. Raamatu mõningane keerukus andis ajule ja fantaasiale palju tegevust :)
December 31, 2017
Ma ei ole üldse õige inimene seda raamatut arvustama, sest esiteks on Triinu sõber ja teiseks, mulle üldse ei meeldi ulme. Seda lugedes veendusin selles üha enam. Ilmselt on mu aju nii täis pärismaailma probleemi, et ma üritan mingeid väljamõeldud fantaasiamaailma probleeme võimalikult tahaplaanile tõrjuda. Sest et miks ei oleks see tegevus võinud aset leida natuke maalähedasemas keskkonnas?
Ehk siis. See, et mulle ei meeldinud kujundatud keskkond ei tähenda sugugi seda, et selle keskkonna kujundamine poleks hästi välja tulnud. Tuli - mulle meeldis seesama, mis on siin juba korduvalt välja toodud, kuidas Triinu annab ette mingid pliiatsijooned, mida lugeja ise täita võib. Temaatika iseenesest on mulle väga südamelähedane - kuidas valida kahe halva vahel maailmas, mis ei ole mustvalge vaid halltoone täis. Ehk siis põhimõtteliselt peaaegu nagu meeldis, ulmet armastama ei pannud.
Ahjaa. Prof kretinismina otsisin vigu. Leidsin kaks kirjavahemärgiviga. Hea töö!
Ehk siis. See, et mulle ei meeldinud kujundatud keskkond ei tähenda sugugi seda, et selle keskkonna kujundamine poleks hästi välja tulnud. Tuli - mulle meeldis seesama, mis on siin juba korduvalt välja toodud, kuidas Triinu annab ette mingid pliiatsijooned, mida lugeja ise täita võib. Temaatika iseenesest on mulle väga südamelähedane - kuidas valida kahe halva vahel maailmas, mis ei ole mustvalge vaid halltoone täis. Ehk siis põhimõtteliselt peaaegu nagu meeldis, ulmet armastama ei pannud.
Ahjaa. Prof kretinismina otsisin vigu. Leidsin kaks kirjavahemärgiviga. Hea töö!
February 1, 2018
Raamatu algus meeldis väga - kuidas juba esimese leheküljega haaratakse lugeja tegevusse ning maailmasse, millest ta ei tea midagi. Tegevuspaik on väga huvitav, tundsin, et autor ehitas seda hoolega - loonud erinevaid dialekte, uusi sõnu ning inimeste elukorraldust. Samas tekitas lugu ka veidike õudust, paraku lihtsalt see on õõvastav kuidas erinevates ulmeromaanides kujutatakse inimeste viljakusvõimet pärsituna või suisa peaaegu kaduvana (nagu Atwoodi "Teenijanna lugu").
Mingist hetkest aga lugu ei haaranud mind enam kaasa. Ei teagi põhjust, miks nii läks. Tegevustik toimus lihtsalt järjest, andmata aega seedida ja süveneda.
Arvan, et "Lihtsad valikud" sattus mu "lugemisteele" veidike valel ajal. Võib olla loen kunagi uuesti ja siis arvamus muutub.
Hoolimata mu hindest (mille otsene tõlgendus on ju "it was ok") on tore, et Eesti autorite sulest selliseid ulmeromaane ilmub.
Mingist hetkest aga lugu ei haaranud mind enam kaasa. Ei teagi põhjust, miks nii läks. Tegevustik toimus lihtsalt järjest, andmata aega seedida ja süveneda.
Arvan, et "Lihtsad valikud" sattus mu "lugemisteele" veidike valel ajal. Võib olla loen kunagi uuesti ja siis arvamus muutub.
Hoolimata mu hindest (mille otsene tõlgendus on ju "it was ok") on tore, et Eesti autorite sulest selliseid ulmeromaane ilmub.
March 27, 2018
Raamatut tunnustati Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Teoses võlus žüriid peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugejat oma fantaasiamaailm ilma pikemate selgitusteta omaks võtma. Aga mulle ei meeldi, kui mind sunnitakse. Mina lugejana vajan selgitusi (eriti ulmeteoseid lugedes!), sest mulle meeldib sügavus ja selgus. Selline selgitusteta ja kiires tempos kulgev lugu tekitas minus palju segadust ning arusaamatust, mõjus liiga pealiskaudsena. Mul on kahju!
December 16, 2022
Oh, nii ammu olin tahtnud sult midagi lugeda, Triinu. Äge, et sain! Pean ütlema, et mulle see pealkiri küll üldse ei meeldi, kuid sisu meeldib. See on inimlik. Suured filosoofilised küsimused, tunded ja ulmekirjandus - mida muud sellelt elult tahta? Kui palju ägedaid ideid ikka ühe inimese peas saab olla. Nautisin neid detaile, sellist tunde järgi minemist, jooksvalt asjade selgeks saamist (võinoh, selgemaks). Hea töö, Triinu! Mõnus oli lugeda.
February 4, 2019
„Lihtsad valikud“ lasi hüpata kohe keset tegevustikku ja seepärast vist lõi esialgu jalgealuse kõikuma. Õnneks peagi sain tasakaalu tagasi ja lugemine sujus mõnusamalt. Kohati küll segaselt. Seega ei saaks öelda, et oleksin korraga pikalt ja mõnuga suutnud seda raamatut lugeda. Pigem selline „loen ja siis mõtlen... taastun ja loen edasi“ tempo ;).
April 19, 2018
maailmaloomine oli päris hea. tegelased, dialoog ja loo keerdkäigud jätsid ükskõikseks.
May 21, 2019
3.5 palli, eesti ulme kohta täitsa hea.
Read
January 29, 2019Väga pikalt loetud raamat. Ma alustasin sellega mullu kevadel, lugesin esimesed 90 lk läbi, kuid rohkem tõepoolest ei jaksanud. Miski sellest loost lõi mulle hambad säärde ja teatas, et tema ongi pidur. Ma arvan, et see oli lause.
Aga tuli vaid kaheksa kuud hoogu võtta ja saigi ülejäänud raamatu ühe (töö)päevaga läbi lugeda. Täitsa hoogne ja põnev lugu oli.
Aga tuli vaid kaheksa kuud hoogu võtta ja saigi ülejäänud raamatu ühe (töö)päevaga läbi lugeda. Täitsa hoogne ja põnev lugu oli.
Displaying 1 - 29 of 29 reviews