Kirjanikuna ei saagi ilmselt temast kuulnud olla, sest tegemist on debüütromaaniga. Samas inimesena võiks nagu teada, sest muuhulgas on ta tõlkinud ka Labürindijooksja raamatud (mitte et ma neid lugenud oleks). Debüütromaani kohta minu meelest täitsa korralik teos, kus vanavanemate juures veedetud lapsepõlvesuved segunevad õuduslugudega aastaid tagasi aset leidnud süngest loost, kus väike tüdruk kaevu uppus. Millegipärast mäletavad kõik inimesed seda lugu erinevalt ja millegipärast kipuvad paljud neist pärast loo meeldetuletamist ära surema. Lisaks ilmub välja peategelasest väikse tüdruku vanune naabripoiss Kent, kes tundub ka kuidagi kummaline kuju olevat, ja kaela sajab kummaline nukk tüdruku ema lapsepõlvest. Lõpp oli tõesti veidi ootamatu, nagu ka keegi siin grupis juba varem kirjutas. Kokkuvõtteks täitsa hea lahe lugemine meie oma Eesti autorilt.