What do you think?
Rate this book
Öömees
Hüljatud raudteesillal tapetakse koolitüdruk, kes uuris õpetaja soovitusel kodukandi linnalegende. Juhtum äratab külapolitseinik Virves mälestused nooruses läbielatust, ning naise sisetunne ütleb, et vanad legendid ja mõrv on kuidagi seotud. Virvele meenuvad aastatetagused kummalised juhtumid ja tal tekib kahtlus, et rahvasuus Öömeheks kutsutav müütiline olend on tegelikult keegi kohalikest. Miskipärast on ta taas tegutsema hakanud. Kuid mille järgi Öömees oma ohvreid valib? Kuidas on ta seotud sünges metsas laiuva salapärase Kloostrikülaga, kus tänapäeva maailmas pettunud inimesed kummituslike varjudena kulgevad? Vastuseid otsides tutvub Virve karismaatilise õpetaja Danieliga, kes on tulnud tagasi sünnikohta, et seista silmitsi oma minevikuga.
- GenresCrime
264 pages, Paperback
First published January 1, 2017
1 person is currently reading
51 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
July 5, 2019
Ma mõtlen, et Pautsil tasuks proovida mõnd muud žanri, mitte tingimata pingutada krimižanris. Probleem on selles, et krimipõnevike jaoks jäävad tema tegelaste motiivid lahjaks, konstrueerituks ja ebausutavaks.
Lisaks -minu meelest peaks kriminulli puhul olema ilmselge, et autoril on kirjutama asudes suuremalt jaolt selge, millised on loo pidepunktid, või vähemalt on traagelniidid hästi ära peidetud, nõnda, et lugeja ei saa aru, et süžeepööre on autorile keset kirjutamist pähe turgatanud. “Öömees” on paraku tulvil selliseid poolel teel tekkinud ideid, mida isegi eriti ei vaevuta eelnevasse sündmustikku sobitama või põhjendama, miks nii olulisest asjast enne ei räägitud. See lihtsalt lahendatakse kirvemeetodil - tegelasele lihtsalt meenus, ta oli enne täiesti unustanud, aga nüüd tuli meelde. Väga mugav ja käepärane autori jaoks. Aga mitte eriti hea stiil.
Lisaks -minu meelest peaks kriminulli puhul olema ilmselge, et autoril on kirjutama asudes suuremalt jaolt selge, millised on loo pidepunktid, või vähemalt on traagelniidid hästi ära peidetud, nõnda, et lugeja ei saa aru, et süžeepööre on autorile keset kirjutamist pähe turgatanud. “Öömees” on paraku tulvil selliseid poolel teel tekkinud ideid, mida isegi eriti ei vaevuta eelnevasse sündmustikku sobitama või põhjendama, miks nii olulisest asjast enne ei räägitud. See lihtsalt lahendatakse kirvemeetodil - tegelasele lihtsalt meenus, ta oli enne täiesti unustanud, aga nüüd tuli meelde. Väga mugav ja käepärane autori jaoks. Aga mitte eriti hea stiil.
July 5, 2025
Nojah, selles suhtes, et lugu on ju täesti olemas, igasugu erinevaid nüansse on samuti. Vajaka jääb siit loost justkui keegi või miski, mis see nö "redeeming element" oleks. Aga see on maitse asi.
Tähed selle raamatu jaoks tulevad sellest vägagi tõetruust "külaelu" edasi andmisest... need noorikud, need lapsevanemad, need külajutud ja nendega kaasnevad mured. Inimeste koha pealt oskab Pauts ikka päris otse välja kirjutada. Jama on selles, et see kõik jätab liiga suures koguses väga küünilise mulje. Aga samas... eks see külaelu selline ole ka.
*Loetud Eesti Raamat 500 tähestikumängu augustikuu raamatuks.
Tähed selle raamatu jaoks tulevad sellest vägagi tõetruust "külaelu" edasi andmisest... need noorikud, need lapsevanemad, need külajutud ja nendega kaasnevad mured. Inimeste koha pealt oskab Pauts ikka päris otse välja kirjutada. Jama on selles, et see kõik jätab liiga suures koguses väga küünilise mulje. Aga samas... eks see külaelu selline ole ka.
*Loetud Eesti Raamat 500 tähestikumängu augustikuu raamatuks.
January 8, 2018
Olen lugenud kõiki Katrin Pautsi teoseid ja seega ootamatusi ei olnud. Eesti krimi kohta on tegemist väga hea tulemusega. Eks ta mõnes kohas kodukootud oli, aga seegi ei olnud üllatus.
Mis oli üllatuseks ja ei meeldinud oli teismeliste osa antud teoses. See tekst, mida nad rääkisid oli nii ameerikalike teismelistele suunatud filmide maiguline, et.... Virve käitumine ja mõttemaailm oli minu jaoks ka veidi kummaline, aga ega kõik politseinikud peagi ühesugused olema ning miks oodata hoolimatut käitumist ainult meestelt.
Muidu oli hea lugemine, mis lendas käes nagu üks õige krimka olema peabki.
Mis oli üllatuseks ja ei meeldinud oli teismeliste osa antud teoses. See tekst, mida nad rääkisid oli nii ameerikalike teismelistele suunatud filmide maiguline, et.... Virve käitumine ja mõttemaailm oli minu jaoks ka veidi kummaline, aga ega kõik politseinikud peagi ühesugused olema ning miks oodata hoolimatut käitumist ainult meestelt.
Muidu oli hea lugemine, mis lendas käes nagu üks õige krimka olema peabki.
July 6, 2020
Katrin Pautsi "Öömees" on üks neist raamatutest, mille iseloomustamiseks sobib kõige paremini väljend just go with the flow. Ära parem hakka lugemise käigus pähe kargavatele küsimustele vastuseid otsima (näiteks ametlikult puhkusel oleva külapolitseinik Virve tegevusel kogu raamatu vältel ei tohiks ju kohtusaalis üldse mingisugust alust olla menetlustoimingute täieliku puudumise tõttu või kas linnast kohale tulnud mõrvarühm üldse kedagi ka küsitles või nad lükkasid surnukeha laibakotti ja sõitsid koju tagasi) ning lihtsalt keera järgmine lehekülg.
Kuid kesksuviseks lugemiseks sobib "Öömees" tegelikult suurepäraselt. Paar sumedat suveõhtut või pikka päeva rannas peesitamist ja võid järgmise raamatu juurde asuda. Kuid Öömehele vist ei meeldinud, et ta unustatakse? Mina sinu asemel üksi raudteesillale parem jalutama ei läheks.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kuid kesksuviseks lugemiseks sobib "Öömees" tegelikult suurepäraselt. Paar sumedat suveõhtut või pikka päeva rannas peesitamist ja võid järgmise raamatu juurde asuda. Kuid Öömehele vist ei meeldinud, et ta unustatakse? Mina sinu asemel üksi raudteesillale parem jalutama ei läheks.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 7, 2018
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
September 22, 2018
"Öömees" meeldis mulle rohkem, kui eelmisena loetud Pautsi "Tulekandja. Muhumaa põnevik".
Liig lüürilist jutustusstiili, mida olen ette heitnud nii "Tulekandjale" kui ka Pautsi debüütromaanile "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik", kohtas ka "Öömehes". Sedapuhku oli seda aga õnneks oluliselt vähem.
Dialoogid ja sisemonoloogid tundusid aga endiselt veidi liiga kunstlikud. Sealhulgas eriti, aga mitte ainult, teismeliste omad. No ei räägi ega mõtle lihast ja luust pubekad nii pateetiliselt...
Kanal 2 seriaal "Nukumaja", mille stsenaristiks Pauts samuti on, mulle meeldis (kui lõpplahendus / sarja viimane episood välja arvata). Oletan, et näitlejad muutsid teksti suupärasemaks ja andsid tegelastele elu juurde. Ehk siis lisasid selle, milles Pautsi romaanides kipub puudu olevat. Võib-olla sobikski Pauts stsenaristiks rohkem?
Ma arvan, et Pautsi romaanide puhul häirib mind enim see, et ei teki ühtki tegelast, kellele kaasa elada. Paistab, nagu tunneks ka autor ise kõigi oma tegelaste suhtes vastumeelsust. Selline ilge negatiivsus õhkub igast karakterist.
"Öömees" tundus selles suhtes isegi puhtam, kui "Tulekandja". Viimases paistis, nagu oleks Pauts Eva Niimandist ja testest tuttavatest teglastest lõpmatuseni tüdinud, aga miski nagu sunniks nende elu endiselt kirjutama. "Öömees" on täiesti uute tegelastega ja seetõttu värskem. Ent endaga kaasa elama ei kutsu needki tegelased...
"Öömehes" oli vähem ebakõlasid ja ebaloogilisusi, kui Pautsi varasemates romaanides, aga päris puutmata ei olnud seegi. Kui politseinik läheb mehe hoovi, kelle juures ta mõrvatud tüdrukut oli näinud, seisab ukse taga, mattub oma mõtetesse ning siis talle järsku meenub, et oli seda tüdrukut seal hoovis näinud... No ei saa ju meenuda, selle pärast ta sinna ukse taha kolistama läkski! Nii dementsed kõik tegelased (eriti veel politseinikud) ju olla ka ei tohiks.
Arusaamatuks jäävad (nagu Pautsi romaanide puhul juba tavaks saanud) ka tegelaste motiivid ja tõukejõud. Ükskõik, kellele mõelda - ikka jäid käitumise alustalad natuke poolikuks.
Mind häirib ka see, et müsteeriumis müsteeriumit nagu ei olegi... Kõik teavad, mis tegelikult juhtus, piisab vaid natuke meenutada. Aga keegi nagu ei viitsi või ei vaevu. Või ei taha suud lahti teha... Pole saladust, on lihtsalt viitsimatus tõde välja uurida.
Aga aina paremaks läheb - Pautsis on potentsiaali kindlasti, kui ta ainult liigsesse negativismi ei kaldu. :)
Liig lüürilist jutustusstiili, mida olen ette heitnud nii "Tulekandjale" kui ka Pautsi debüütromaanile "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik", kohtas ka "Öömehes". Sedapuhku oli seda aga õnneks oluliselt vähem.
Dialoogid ja sisemonoloogid tundusid aga endiselt veidi liiga kunstlikud. Sealhulgas eriti, aga mitte ainult, teismeliste omad. No ei räägi ega mõtle lihast ja luust pubekad nii pateetiliselt...
Kanal 2 seriaal "Nukumaja", mille stsenaristiks Pauts samuti on, mulle meeldis (kui lõpplahendus / sarja viimane episood välja arvata). Oletan, et näitlejad muutsid teksti suupärasemaks ja andsid tegelastele elu juurde. Ehk siis lisasid selle, milles Pautsi romaanides kipub puudu olevat. Võib-olla sobikski Pauts stsenaristiks rohkem?
Ma arvan, et Pautsi romaanide puhul häirib mind enim see, et ei teki ühtki tegelast, kellele kaasa elada. Paistab, nagu tunneks ka autor ise kõigi oma tegelaste suhtes vastumeelsust. Selline ilge negatiivsus õhkub igast karakterist.
"Öömees" tundus selles suhtes isegi puhtam, kui "Tulekandja". Viimases paistis, nagu oleks Pauts Eva Niimandist ja testest tuttavatest teglastest lõpmatuseni tüdinud, aga miski nagu sunniks nende elu endiselt kirjutama. "Öömees" on täiesti uute tegelastega ja seetõttu värskem. Ent endaga kaasa elama ei kutsu needki tegelased...
"Öömehes" oli vähem ebakõlasid ja ebaloogilisusi, kui Pautsi varasemates romaanides, aga päris puutmata ei olnud seegi. Kui politseinik läheb mehe hoovi, kelle juures ta mõrvatud tüdrukut oli näinud, seisab ukse taga, mattub oma mõtetesse ning siis talle järsku meenub, et oli seda tüdrukut seal hoovis näinud... No ei saa ju meenuda, selle pärast ta sinna ukse taha kolistama läkski! Nii dementsed kõik tegelased (eriti veel politseinikud) ju olla ka ei tohiks.
Arusaamatuks jäävad (nagu Pautsi romaanide puhul juba tavaks saanud) ka tegelaste motiivid ja tõukejõud. Ükskõik, kellele mõelda - ikka jäid käitumise alustalad natuke poolikuks.
Mind häirib ka see, et müsteeriumis müsteeriumit nagu ei olegi... Kõik teavad, mis tegelikult juhtus, piisab vaid natuke meenutada. Aga keegi nagu ei viitsi või ei vaevu. Või ei taha suud lahti teha... Pole saladust, on lihtsalt viitsimatus tõde välja uurida.
Aga aina paremaks läheb - Pautsis on potentsiaali kindlasti, kui ta ainult liigsesse negativismi ei kaldu. :)
August 17, 2022
Romaani pealkirja alajaotus on „esimene linnalegend” ja selle tegevus keerlebki ümber ühe asula „linna”legendi, mille järgi keegi musta riietuv öömees mahajäetud raudteesillal noori mõrvab. Ja nüüd tundub, et keegi halbade kavatsustega inimene on asunud legendi ellu viima.
Ega hea ongi, et ma noist peast segi mõrtsukatest aru ei saa, sest ka selles loos on mõrvari enda õigustused kuidagi...ebaloogilised. Võiksin aru saada kirehoos toime pandud tapmisest, aga etteplaneeritud laste mõrvamine...seda ei vabanda küll mitte kuidagi välja.
Tegelased olid pigem ebameeldivad. See üldiselt ei häiri mind lugemise ajal ja vist otseselt ei seganud selgi korral, lihtsalt selline detail, mis jäi meelde.
Lõpus lubati sellele loole justkui järge, ent vähemalt hetkel ma ei saa aru, mida üllatavat seal veel saab olla. Saime ju teada, kes ja miks ja kuidas. Eks näis.
„Tulekandja” meeldis mulle rohkem, ent „Hullust hobusest” oli see „Öömees” jällegi palju etem.
Ega hea ongi, et ma noist peast segi mõrtsukatest aru ei saa, sest ka selles loos on mõrvari enda õigustused kuidagi...ebaloogilised. Võiksin aru saada kirehoos toime pandud tapmisest, aga etteplaneeritud laste mõrvamine...seda ei vabanda küll mitte kuidagi välja.
Tegelased olid pigem ebameeldivad. See üldiselt ei häiri mind lugemise ajal ja vist otseselt ei seganud selgi korral, lihtsalt selline detail, mis jäi meelde.
Lõpus lubati sellele loole justkui järge, ent vähemalt hetkel ma ei saa aru, mida üllatavat seal veel saab olla. Saime ju teada, kes ja miks ja kuidas. Eks näis.
„Tulekandja” meeldis mulle rohkem, ent „Hullust hobusest” oli see „Öömees” jällegi palju etem.
February 5, 2025
Pautsi krimkade kondikava on alati väga kõva.... Liha kipub liiga vedelaks keema...
"Öömehega" läks minu jaoks samamoodi.
Kuskil sillal toimetav sarimõrvar, rahvasuus mütoloogilise olendi mõõtmeteni paisutatud....
Mis siis saab?
Mis seal ikka... Lapsevanemaid eriti ei huvita nende lapsed.... Teismelistele tüdrukutele meeldivad 70+ vanamehed, piirkonna konstaabel on empaatiavõimetu, gooti stiili armastav tüdruk ei ole kosmeetikat näinudki, pohmellis meesõpetaja ei saa kusele minnes püksirihma lahti, peenetundeline psühhopaat vägistab täiusliku tüdruku, sest ta oli nagu printsess herneteral.... Selline põhjus... Pahalane ei oleks tohtinud sellest midagi teada, sest ta tutvus lähemalt Oliviaga alles pärast venna surma, keda süüdistati vägistamises...
Kriminaalpolitsei käis ka lihtsalt niisama vahepeal kohal...
Sellist mõtet neil ei tulnud, et mõnega kohalikest rääkida...
Lõpp oli nagu üldse...
Njah..
"Öömehega" läks minu jaoks samamoodi.
Kuskil sillal toimetav sarimõrvar, rahvasuus mütoloogilise olendi mõõtmeteni paisutatud....
Mis siis saab?
Mis seal ikka... Lapsevanemaid eriti ei huvita nende lapsed.... Teismelistele tüdrukutele meeldivad 70+ vanamehed, piirkonna konstaabel on empaatiavõimetu, gooti stiili armastav tüdruk ei ole kosmeetikat näinudki, pohmellis meesõpetaja ei saa kusele minnes püksirihma lahti, peenetundeline psühhopaat vägistab täiusliku tüdruku, sest ta oli nagu printsess herneteral.... Selline põhjus... Pahalane ei oleks tohtinud sellest midagi teada, sest ta tutvus lähemalt Oliviaga alles pärast venna surma, keda süüdistati vägistamises...
Kriminaalpolitsei käis ka lihtsalt niisama vahepeal kohal...
Sellist mõtet neil ei tulnud, et mõnega kohalikest rääkida...
Lõpp oli nagu üldse...
Njah..
June 6, 2021
"Öömees" oli esimene Pautsi poolt kirjutatud raamat, mida lugenud olen. Raamatut oli kerge lugeda ja selles ei olnud korraga palju tegevusliine. Huvitav oli lugeda sündmuseid erinevate tegelaste perspektiividest. Tänu sellele tundusid tegelased vähem pinnapealsed ja see andis neile iseloomu. Tegelaste vahel olid üsna veenvad ja loomulikud suhted ja raamat käsitles üsna elulisi teemasid.
Oli aga ka halvemaid külgi. Näiteks, eriti lõpu poole, ei tundunud tegelaste teod ja otsused varasema looga seotud olevat. Pettumust valmistas ka see, et lugejale tutvustati antagonisti tegelast alles raamatu lõpus, mis tähendas, et lugeja ei saanud mingite vihjete abil mõrvarit ise ära arvata.
Raamat ei olnud midagi erilist ja soovitan seda lugeda siis, kui sul pole muud teha ja sa ei viitsi eriti kaasa mõelda.
Oli aga ka halvemaid külgi. Näiteks, eriti lõpu poole, ei tundunud tegelaste teod ja otsused varasema looga seotud olevat. Pettumust valmistas ka see, et lugejale tutvustati antagonisti tegelast alles raamatu lõpus, mis tähendas, et lugeja ei saanud mingite vihjete abil mõrvarit ise ära arvata.
Raamat ei olnud midagi erilist ja soovitan seda lugeda siis, kui sul pole muud teha ja sa ei viitsi eriti kaasa mõelda.
August 29, 2018
Raamatu tegevus toimub Kloostrikülas, kust leitakse tapetud koolitüdruk. Tüdruk oli uurinud linnalegendi Öömehest ning nüüd arvataksegi, et tema surm on sellega seotud. Juhtumit asub omal käel uurima puhkusel olev külapolitseinik Virve.
Tsiteerides kuulsamaid: „Pole paha!“ Pole varem Pautsi raamatuid lugenud ja natuke pelgasin, kuid osutus täitsa loetavaks. Eesti põnevike osas on minu hinnangul tegemist paremikku kuuluvaga. Vähemalt nende osas, mida ma lugenud olen. Pärast Kepleri lugemist muidugi tundus see raamat väga aeglaselt kulgevat ja kuidagi lihtsake. Aga sellegipoolest panen end järje ootele :)
Tsiteerides kuulsamaid: „Pole paha!“ Pole varem Pautsi raamatuid lugenud ja natuke pelgasin, kuid osutus täitsa loetavaks. Eesti põnevike osas on minu hinnangul tegemist paremikku kuuluvaga. Vähemalt nende osas, mida ma lugenud olen. Pärast Kepleri lugemist muidugi tundus see raamat väga aeglaselt kulgevat ja kuidagi lihtsake. Aga sellegipoolest panen end järje ootele :)
February 3, 2020
Minu esimene kokkupuude Katrin Pautsiga, inspireeritud sellest, et olen vahel ajakirjanduses kohanud tema arvamusartikleid, mis on täiesti asjalikud.
Meeldib ladus keel, nii et laused ja leheküljed mööduvad ise, kiiresti ja sujuvalt. Tegelased ja ainestik oli pigem lihtsakoeline, aga no ma saan aru, et Eesti autori peamine turg ongi toredad lihtsad inimesed, kellel on vaja meelelahutust ja sellest ei pääse. Väike ebakõla oli selles, et kurjategija motiivi algpõhjust tähtsustatakse alles viimastel aastatel; kui see asetada praegusest nii 30 aasta tagusesse Eestisse, siis ma kardan, et keegi poleks viitsinud sellele eriti tähelepanu pöörata.
Meeldib ladus keel, nii et laused ja leheküljed mööduvad ise, kiiresti ja sujuvalt. Tegelased ja ainestik oli pigem lihtsakoeline, aga no ma saan aru, et Eesti autori peamine turg ongi toredad lihtsad inimesed, kellel on vaja meelelahutust ja sellest ei pääse. Väike ebakõla oli selles, et kurjategija motiivi algpõhjust tähtsustatakse alles viimastel aastatel; kui see asetada praegusest nii 30 aasta tagusesse Eestisse, siis ma kardan, et keegi poleks viitsinud sellele eriti tähelepanu pöörata.
September 14, 2019
Päris tore kodumaine krimka, oli huvitav ja lõppu ära ka ei arvanud. llmselt oli viga minus, aga tegelased kippusid vahel sassi minema ja ega uurijate töö ei tundunud ka kõige loogilisemalt korraldatud. Kogu seda usulahu teemat oleks saanud ka palju kriipimalt sisse tuua ja ära kasutada. Aga nii see elu on - kõik ei ole ideaalne. Igatahes oli mõnus õhtupoolik raamatu seltsis, samas kui akna taga ulgus tuul ja täiskuu vahtis 13. reede öösel pilvede vahelt tuppa.
April 27, 2021
Hulk loogikavigu ja segaseid kohti. Samas nautisin ma selle raamatu lugemist nii väga, et kohe ei saa hinnet allapoole tõmmata. Krimi ei ole minu žanr ka tegelt, kui oleks, siis ilmselt hindaksin seda teost rangemalt. Aga praegu oli see mõnus ülikerge ja ülikiire lugemine. Loeks Pautsi veelgi, see oli minu esimene tutvus tema loominguga.
March 22, 2018
Täitsa OK raamat, aga ei midagi suurepärast.
March 25, 2018
Täitsa mõnua kiire kerge lugemine. Tema teosed on mul seni kõik väga meeldinud. Hakkab kujunema üheks lemmikuks isamaa autoriks. Ootan huviga järge...
August 29, 2020
Öömees ei salli mittetäiuslikke inimesi
December 27, 2019
Minu esimene Katrin Pauts. Nojah. Kindlasti mitte halb ajaviitekirjandus.
Tore on vahelduseks lugeda Eestist.
Tore on vahelduseks lugeda Eestist.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews