What do you think?
Rate this book
Minu... #106
Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod
Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud…
Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast.
Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.
Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast.
Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.
- GenresTravel
240 pages, Paperback
First published November 24, 2017
4 people are currently reading
74 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
December 10, 2018
Hästi kirjutatud. Uskumatult sündmusterohke. Autor on natuke hull.
February 26, 2020
Kuigi ma ise olen ka pea laiali otsas välismaale tormanud ja eri riikides elanud, siis Lõuna-Aafrika Vabariigiga ma vist toime ei tuleks. Või kui muud üle ei jää, siis vist ikka tuleks ka aga praegu mõeldes ei kujuta ette, mis ime peaks juhtuma, et ma oleksin nõus sinna kolima. Turvalisest kaugusest sealsest elust lugeda oli see-eest huvitav. Tõsi, et igal riigil ja kogukonnal on oma haavad ja armid ning meie jaoks võib väga keeruline olla mõista seda, mis armidega LAV peab toime tulema. Igal juhul mõtlemapanev lugemine. Kui natuke piriseda, siis selle üle, et raamatu teises pooles sai autori õppejõud liigagi suure rolli, aga samas... elu on selline, et vahepeal on ühel või teisel inimesel peaosa ning teised peavad kõrvalosadega leppima.
September 9, 2020
Väga ladusa ja hoogsa kirjutusviisiga raamat. Mõne koha peal ehk kaldus natuke pikalt ühte suunda, kuid eks see oligi väga paljuski ka autori lugu, mitte ainult LAVi.
Autor ise kindlasti mõnevõrra (hull)julgem kui keskmine inimene ja ma mõtlen, et kui ma oleks ta ema, siis oleks ilmselt päris raske lugeda kõikidest nendest ohtudest, mis küll autorit ennast ei tundunud nii palju häirivat.
Igatahes põnev lugemine igal juhul ja naudin seda, et mõnda kohta saab näha läbi teiste lugude, ilma et ise neid läbi elama peaks (kuigi need looduse kirjeldused ja kohtade nimetused said googlest järele vaadatud ja on tõepoolest imeilusad!).
Autor ise kindlasti mõnevõrra (hull)julgem kui keskmine inimene ja ma mõtlen, et kui ma oleks ta ema, siis oleks ilmselt päris raske lugeda kõikidest nendest ohtudest, mis küll autorit ennast ei tundunud nii palju häirivat.
Igatahes põnev lugemine igal juhul ja naudin seda, et mõnda kohta saab näha läbi teiste lugude, ilma et ise neid läbi elama peaks (kuigi need looduse kirjeldused ja kohtade nimetused said googlest järele vaadatud ja on tõepoolest imeilusad!).
March 31, 2020
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2020/0...
Käisin jaanuaris Apollo reisiõhtul, kus Lõuna-Aafrika vabariigi teemal vestlesid Kaire Saadi, Krislin Ranniit, Artur Talvik ja Gertrud Talvik, kes kirjutas raamatu. "Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod". Muidugi tekkis seal huvi ka ise teos läbi lugeda ja nii see raamatukogust minuga koju tuligi.
2011-2017, Kaplinn, LAV. Gertrudi viis Kaplinna kustumatu soov elus võimalikult palju kogeda. Suuna andis kätte ammu antud lubadus külastada 20. eluaastaks kõiki maailmajagusid ning eesmärgiks sai haridus. UCT ehk Kaplinna ülikool kuulub maailma esisaja hulka ning pakub parimat haridust, mis selle õppemaksu eest võimalik. Tema plaani ei kõigutanud ei riigis lokkav kuritegevus ega kadumaläinud kirjad. Gertrud asus õppima biokeemia ja hiina keele suunal. Kaplinnas elamine pakkus muidugi lõputult teistlaadi teadmisi, alates väljendist "TIA - This Is Africa" ning lõpetades auto putitamisega. Igav ei hakanud küll kordagi ning aafrikalikult pöörane elu sai nii armsaks, et ühele ülikoolikraadile järgnesid veel teine ja kolmaski.
"Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod" on kõige seikluslikum ja pöörasem Minu-sarja raamat, mida ma lugenud olen. See pakatab elust. Iga peatükk on üllatusi täis: kord röövitakse Gertrudi auto, siis poetab neiu laboripraktikumis kotti Salmonella-bakteriga (!) Petri tassid ja neid näiteid võiks tooma jäädagi. Nautisin lugedes iga lugu, pooleldi mõeldes, kui äge oleks ise seda kõike kogeda, samal ajal kui teine pool minust mõtles, et ei tahaks seda mitte mingil juhul kogeda.
Mulle meeldis väga autori stiil ning rikkalik sõnavara. Kui sul, Gertrud, teadustööst kõrini saab, siis palun hakka kirjanikuks! Lugu kulges loogiliselt ja ladusalt ning andis hea ülevaate neiu kogemustest. Seal oli natuke kõike: nurjunud suhteid, uusi tutvusi, sõpru, armastust, ülikoolielu, poliitikat, ajalugu, looduskirjeldusi. Kõige rohkem samastusin muidugi pikkade tundidega laboris, aga sellist teemat, mis oleks igav, ei olnudki. Tavaliselt on Minu-sarja puhul viimast tüüpi olnud peatükid, kus on juttu teistest inimestest - sõpradest-tuttavatest, kes mulle lugejana on võõrad ja ebaolulised, aga Gertrud suutis oma ligimesi nii hästi kujutada, et nende (ja ka tema enda) käekäik läks mulle korda. Ma sain aru, miks nad selle loo puhul olulised olid.
Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus.Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.
Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.
"Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod" on ehe ja vahetu, pööraseid seikluseid täis lugu Gertrud Talviku ülikooliaastates Kaplinnas. Nautisin seda raamatut väga, sest see on pungil huvitavatest seikadest ning autor kirjutab neist väga mõnusalt. Olin natuke kade, et mina enda elu nii põnevaks ei tee, aga samas ei tahaks ma seda kõike küll omal nahal kogeda. Kaplinna tahaks igatahes külastada ja raamatut soovitan kõigile seiklusjanulistele!
Käisin jaanuaris Apollo reisiõhtul, kus Lõuna-Aafrika vabariigi teemal vestlesid Kaire Saadi, Krislin Ranniit, Artur Talvik ja Gertrud Talvik, kes kirjutas raamatu. "Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod". Muidugi tekkis seal huvi ka ise teos läbi lugeda ja nii see raamatukogust minuga koju tuligi.
2011-2017, Kaplinn, LAV. Gertrudi viis Kaplinna kustumatu soov elus võimalikult palju kogeda. Suuna andis kätte ammu antud lubadus külastada 20. eluaastaks kõiki maailmajagusid ning eesmärgiks sai haridus. UCT ehk Kaplinna ülikool kuulub maailma esisaja hulka ning pakub parimat haridust, mis selle õppemaksu eest võimalik. Tema plaani ei kõigutanud ei riigis lokkav kuritegevus ega kadumaläinud kirjad. Gertrud asus õppima biokeemia ja hiina keele suunal. Kaplinnas elamine pakkus muidugi lõputult teistlaadi teadmisi, alates väljendist "TIA - This Is Africa" ning lõpetades auto putitamisega. Igav ei hakanud küll kordagi ning aafrikalikult pöörane elu sai nii armsaks, et ühele ülikoolikraadile järgnesid veel teine ja kolmaski.
"Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod" on kõige seikluslikum ja pöörasem Minu-sarja raamat, mida ma lugenud olen. See pakatab elust. Iga peatükk on üllatusi täis: kord röövitakse Gertrudi auto, siis poetab neiu laboripraktikumis kotti Salmonella-bakteriga (!) Petri tassid ja neid näiteid võiks tooma jäädagi. Nautisin lugedes iga lugu, pooleldi mõeldes, kui äge oleks ise seda kõike kogeda, samal ajal kui teine pool minust mõtles, et ei tahaks seda mitte mingil juhul kogeda.
Mulle meeldis väga autori stiil ning rikkalik sõnavara. Kui sul, Gertrud, teadustööst kõrini saab, siis palun hakka kirjanikuks! Lugu kulges loogiliselt ja ladusalt ning andis hea ülevaate neiu kogemustest. Seal oli natuke kõike: nurjunud suhteid, uusi tutvusi, sõpru, armastust, ülikoolielu, poliitikat, ajalugu, looduskirjeldusi. Kõige rohkem samastusin muidugi pikkade tundidega laboris, aga sellist teemat, mis oleks igav, ei olnudki. Tavaliselt on Minu-sarja puhul viimast tüüpi olnud peatükid, kus on juttu teistest inimestest - sõpradest-tuttavatest, kes mulle lugejana on võõrad ja ebaolulised, aga Gertrud suutis oma ligimesi nii hästi kujutada, et nende (ja ka tema enda) käekäik läks mulle korda. Ma sain aru, miks nad selle loo puhul olulised olid.
Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus.Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.
Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.
"Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod" on ehe ja vahetu, pööraseid seikluseid täis lugu Gertrud Talviku ülikooliaastates Kaplinnas. Nautisin seda raamatut väga, sest see on pungil huvitavatest seikadest ning autor kirjutab neist väga mõnusalt. Olin natuke kade, et mina enda elu nii põnevaks ei tee, aga samas ei tahaks ma seda kõike küll omal nahal kogeda. Kaplinna tahaks igatahes külastada ja raamatut soovitan kõigile seiklusjanulistele!
July 15, 2021
alles nüüd saan aru, et mu elujaht oli sama tähenduslik kui koera jaht oma sabale. elu on täpselt see, mis sa sellest teed - olgu ta džässisoolo või piinliku täpsusega maalitud natüürmort. rahulolu on vaid tugev enesesisendus, et just see on see, kes, kus ja miks ma olla tahan.
July 5, 2023
Nii hea lugemine! Kuigi Gertrud kirjutas rohkelt ka kõigest muust, mida ta Lõuna-Aafrikas olles läbi elas, oli see kõik nii siiras ja avatud ning kohati mulle isegi tundus, et loen põnevat seiklusromaani, mitte reisikirja. See kõik oli nii mõnusalt kirja pandud ning muidugi Gertrudil juhtus ka alalõpmata midagi.
Loomulikult saab teada ka paljut Lõuna-Aafrika kohta, see tundus kuritegeliku ( ja ka rassistliku) poole pealt kohati suht jube, nii et ma lausa imetlen Gertrudi julgust, tahet ja soovi sealses ülikoolis õppida.
Soovitan lugeda!
Loomulikult saab teada ka paljut Lõuna-Aafrika kohta, see tundus kuritegeliku ( ja ka rassistliku) poole pealt kohati suht jube, nii et ma lausa imetlen Gertrudi julgust, tahet ja soovi sealses ülikoolis õppida.
Soovitan lugeda!
February 26, 2020
Kohe kahju oli, et raamat läbi sai. Hästi kirjutatud, lugesin kiiresti läbi. Meeldib Gertrudi julgus ja ilma tema julguseta poleks ka neid seiklusi juhtunud ja seda raamatut sündinud. Sellised on inimesed, kes päriselt elavad. Totally inspired.
July 12, 2023
Eriti mahlakas ja värvikas lugemine. Lugedes tekkisid värvikad ettekujutused neist uskumatutest olukordadest, kuhu autor jõudis ja kuidas ta alati neile lahenduse leidis.
Ühel hetkel kirjeldasin sõbrale naerdes, et lugesin just autoromude lappimisest, emotsionaalselt piiravas suhtest lahkudes benij hüppe tegemisest, veiniistanduses purju jäädes oma jalanõude ära kaotamisest, itaallaste villasse kolimisest, slummides autoparandustes käimisest, haide hoiatuslippudest, hallitanud saia söömisest, LAV-is teaduse tegemisest.. - ja see on vaid killuke raamatusisust. Sõber ei osanud kuidagi aru saada, kuidas see kõik LAV-i kirjeldavasse raamatusse mahub, aga tuleb välja, et just nimelt TIA - This is Africa.
Ühel hetkel kirjeldasin sõbrale naerdes, et lugesin just autoromude lappimisest, emotsionaalselt piiravas suhtest lahkudes benij hüppe tegemisest, veiniistanduses purju jäädes oma jalanõude ära kaotamisest, itaallaste villasse kolimisest, slummides autoparandustes käimisest, haide hoiatuslippudest, hallitanud saia söömisest, LAV-is teaduse tegemisest.. - ja see on vaid killuke raamatusisust. Sõber ei osanud kuidagi aru saada, kuidas see kõik LAV-i kirjeldavasse raamatusse mahub, aga tuleb välja, et just nimelt TIA - This is Africa.
April 29, 2020
Hästi kirjutatud raamat: lugu liigub ja tekst on sorav, lugemine on kerge. Alates poolest raamatust on sellest teoses rohkem autorit ennast kui Lõuna-Aafrikat. Samas ei mõju see sunnituna, vaid haarab ikkagi endaga kaasa, omal moel. 3,5/5.
February 14, 2021
Väga ladusalt kirjutatud, seiklusi ja põnevust täis raamat, üks parimatest minu sarjas.
April 13, 2021
Hästi ja ladusalt kirjutatud isiklik lugu ja tutvus LAV-iga, mille vahele on ka pikitud infot kohalikust elust.
October 11, 2022
Lõuna-Aafrikasse selle raamatu põhjal ei tahaks minna (riigi minevikutaak elab olevikus edasi ning pole lootust et see muutuks, lisaks lokkab kuritegevus), aga autor kirjutas hästi (kohati poeetiline ja elutark väljendusviis) ja siiralt (heitlused ahistajast õppejõuga ja läbipõlemine).
August 25, 2024
Autori elu akadeemilises keskkonnas oma üles-alla keerdäikudega, soovitud ja mitte nii soovitud tähelepanuga meestelt siit ja sealt.
December 19, 2024
Üks seniseid lemmikuid Minu-sarja raamatute hulgas. Ladusalt, kaasahaaravalt ja mõnusalt kirjutatud ning lisaks autori uskumatutele seisklustele saab piisavalt aimu ka Lõuna-Aafrika elust-olust.
November 3, 2025
huvitav lugemine ja ülevaade nii teistsugusest riigist ja elust. kultuur, kontrastid ja kohanemine uues keskkonnas. tekitas huvi Lõuna-Aafrika vastu küll, hoolimata sealsest kõrgest kuritegevusest!
ja tuletas meelde(/pani igatsema?!) enda ülikooliaega ja laboritunde, tore!
“Lõuna-Aafrika on mulle andnud nii palju elu ja minult seda sama palju võtnud. Ta on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Mu silmad kipitavad ja kopsud on soolast vett täis. Ma olen väsinud, aga ma tunnen, et ma olen elus.” lk 235
“Lõuna-Aafrika vabariik on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb oma teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka tumedam varjukülg, mis kisub vägivallale ja on HIVst räsitud. Ta ei hooli reeglitest: kõik on miskit pidi ikkagi võimalik ja kui seadused pole paindlikud, siis inimesed ikka on.” lk 235
“LAV on lõhestunud isiksus. Paljud valged arvavad ennast endiselt paremaks, paljud mustanahalised vaevlevad alaväärsuskompleksides, mis omakorda söödab viha ja pettumust oma mineviku üle. Põlastatakse üksteist oma esivanemate tegude põhjal. Elanud peaaegu kuus aastat keset kõige mitmekülgsemat inimeste, kultuuride ja arvamuste kompotti, võin kindlalt öelda, et inimesi eristab kultuur ja haritus, mitte rass. - - -
Tegelikult me oleme ju kõik selles supis koos. Hulbime ja sipleme mingi oma arust õigesti valitud suuna poole, teeseldes, et teame, mida see kõik tähendab või mida me üldse siin teeme. Pooled arvavad teadvat, mida nad tahavad, pooled pole kunagi teadnud. - - - Lõppkokkuvõttes on tähendusrikas ainult see, kui kaks inimest kohtuvad tänu kalkuleerimatule tõenäosusele ja suudavad jagada omavahel ühte kaduvat hetke - elamise kogemust - selles arusaamatus aegruumis. LAV on mind õpetanud elama nii, et ma olen rohkem elus.” lk 236
ja tuletas meelde(/pani igatsema?!) enda ülikooliaega ja laboritunde, tore!
“Lõuna-Aafrika on mulle andnud nii palju elu ja minult seda sama palju võtnud. Ta on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Mu silmad kipitavad ja kopsud on soolast vett täis. Ma olen väsinud, aga ma tunnen, et ma olen elus.” lk 235
“Lõuna-Aafrika vabariik on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb oma teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka tumedam varjukülg, mis kisub vägivallale ja on HIVst räsitud. Ta ei hooli reeglitest: kõik on miskit pidi ikkagi võimalik ja kui seadused pole paindlikud, siis inimesed ikka on.” lk 235
“LAV on lõhestunud isiksus. Paljud valged arvavad ennast endiselt paremaks, paljud mustanahalised vaevlevad alaväärsuskompleksides, mis omakorda söödab viha ja pettumust oma mineviku üle. Põlastatakse üksteist oma esivanemate tegude põhjal. Elanud peaaegu kuus aastat keset kõige mitmekülgsemat inimeste, kultuuride ja arvamuste kompotti, võin kindlalt öelda, et inimesi eristab kultuur ja haritus, mitte rass. - - -
Tegelikult me oleme ju kõik selles supis koos. Hulbime ja sipleme mingi oma arust õigesti valitud suuna poole, teeseldes, et teame, mida see kõik tähendab või mida me üldse siin teeme. Pooled arvavad teadvat, mida nad tahavad, pooled pole kunagi teadnud. - - - Lõppkokkuvõttes on tähendusrikas ainult see, kui kaks inimest kohtuvad tänu kalkuleerimatule tõenäosusele ja suudavad jagada omavahel ühte kaduvat hetke - elamise kogemust - selles arusaamatus aegruumis. LAV on mind õpetanud elama nii, et ma olen rohkem elus.” lk 236
September 3, 2025
Selle raamatu lemmikosa on mulle lõpuveerand. Vintsutada on peategelane Gertrud saanud ka enne seda küllaga ja eks ta ise kutsus neid vintsutusi esile ka. On üks tüüp noori naisi (arvan, et olin ise ka noorena selline): adrenaliinijanused, emotsionaalsed ja... head kirjutajad. Loed, elad kaasa, naudid sõnastust, harid ennast ja samas mõtled: aga miks sa ronid sellistesse olukordadesse?
Aafrikasse läks Gertrud sellepärast, et oli endale lubaduse andnud teatud eluaastaks kõigi kontinentide kogemused kotti saada. Ja läks siis kohe lausa kolmeks aastaks ja lausa Lõuna-Aafrikasse, mis tegi parasjagu läbi rassieralduspoliitika ehk apartheidi järelreaktsiooni, kus toimus igasuguste kvoodide ja eelistuste mõttes valge rassi diskrimineerimine (võimalik, et toimub ka praegu). Aga heake küll, ka LAV-is oleks võimalik end paika saada ja rahulikumat elu elada, aga Gertrud näiteks parandab oma autot ise, et raha kokku hoida (uue loo algus...) ja ülikooli laborist pätsab koju salmonella-bakterid, mida ära hävitada ei raatsi (uue loo algus...). Tal on tehnilist taipu ja uljust keskmisest neiust rohkem, vahepeal lugedes kujutan tema asemele ette ta vanaema Alice Talvikut ja temaga seostuvaid telemaja-legende.
Ka LAV-ist saab raamatu abiga palju teada, ajaloost, toidust, elutingimustest, kriminaalsest kliimast, tudengielust... Harivates ja kaasahaaravates detailides ei pea pettuma. Mulle meeldib, kuidas Gertrud oskab sõnu seada ja hetki kinni püüda, muuta need suurteks: meil kõigil on elus pidevalt valikud, iga hetk seisame valikute keskel. Ja meil on taagaks asjad. On vajadus minna edasi, aga minevik takistab... Raamatus on kohad, mis mulle mu enda elu peegeldama asusid, ja see on hea kirjanduse tunnus.
Aga nüüd selle mu lemmikosa juurde. Tundub, et Gertrud on mitte ainult andekas sõnaseadja, vaid ka andekas noor keemik. Meil on võimalik pääseda sisse selle eriala maailma. Mida nad seal õigupoolest teevad, kuidas läib laborites katsetamine ja kuidas käib rahastamine (Vihje: pendel on valgete ahistamise suuna võtnud...). Kuidas noor inimene oma teadustööks üldse suuna saab, mis seda mõjutab?
Ja vaikselt hakkab välja joonistuma uus lugu. Andekas ja tujukas teadlane on oma noorde juhendatavasse ära armunud. Ja samas on tema võimuses jagada teatud grandi raha. Pean andma Gertrudile au, ta on iseennast kogu selles raamatus kujutanud nii, et ta pole ise sugugi ideaalne inglike. Ja see meesjuhendaja, tema ei ole ka sugugi mitte keegi kohutavalt rõve olevus, kes oma olukorda ära kasutaks. Midagi selles Gertrudis ju on... mulle lugejana on arusaadav, miks ta neiuga niimoodi käitub. Taustaks toimuvad tudengite meelavaldused ja metsatulekahjud ja areneb nende kahe lugu, ilma et saaks ühtegi vihjet, kuidas see siis lõppeb.
Mina ka siin loo lõppu ära ei räägi, ütlen vaid seda, et Gertrud jätkas teaduses ja läks Aafrikast edasi Euroopa Kosmoseagentuuri. Kui üleüldse keegi kirjutaks meie sarja kunagi „Minu Kosmos“ nimelise raamatu, siis on see suureks saanud Gertrud. Ma arvan ja loodan nii.
Ja see raamat ei lähe mul mitte ühegi teise „Minu...“ sarja raamatuga segi, just selle teadusmaailma-köögipoole lõpuosa tõttu, mis niivõrd eristub kõigest muust. Kui üldse millegagi seda võrrelda, siis meenub Aili Paju nõuka-aja noorteadlase elu kirjeldav romaan „Merkuuri tütar“.
Aafrikasse läks Gertrud sellepärast, et oli endale lubaduse andnud teatud eluaastaks kõigi kontinentide kogemused kotti saada. Ja läks siis kohe lausa kolmeks aastaks ja lausa Lõuna-Aafrikasse, mis tegi parasjagu läbi rassieralduspoliitika ehk apartheidi järelreaktsiooni, kus toimus igasuguste kvoodide ja eelistuste mõttes valge rassi diskrimineerimine (võimalik, et toimub ka praegu). Aga heake küll, ka LAV-is oleks võimalik end paika saada ja rahulikumat elu elada, aga Gertrud näiteks parandab oma autot ise, et raha kokku hoida (uue loo algus...) ja ülikooli laborist pätsab koju salmonella-bakterid, mida ära hävitada ei raatsi (uue loo algus...). Tal on tehnilist taipu ja uljust keskmisest neiust rohkem, vahepeal lugedes kujutan tema asemele ette ta vanaema Alice Talvikut ja temaga seostuvaid telemaja-legende.
Ka LAV-ist saab raamatu abiga palju teada, ajaloost, toidust, elutingimustest, kriminaalsest kliimast, tudengielust... Harivates ja kaasahaaravates detailides ei pea pettuma. Mulle meeldib, kuidas Gertrud oskab sõnu seada ja hetki kinni püüda, muuta need suurteks: meil kõigil on elus pidevalt valikud, iga hetk seisame valikute keskel. Ja meil on taagaks asjad. On vajadus minna edasi, aga minevik takistab... Raamatus on kohad, mis mulle mu enda elu peegeldama asusid, ja see on hea kirjanduse tunnus.
Aga nüüd selle mu lemmikosa juurde. Tundub, et Gertrud on mitte ainult andekas sõnaseadja, vaid ka andekas noor keemik. Meil on võimalik pääseda sisse selle eriala maailma. Mida nad seal õigupoolest teevad, kuidas läib laborites katsetamine ja kuidas käib rahastamine (Vihje: pendel on valgete ahistamise suuna võtnud...). Kuidas noor inimene oma teadustööks üldse suuna saab, mis seda mõjutab?
Ja vaikselt hakkab välja joonistuma uus lugu. Andekas ja tujukas teadlane on oma noorde juhendatavasse ära armunud. Ja samas on tema võimuses jagada teatud grandi raha. Pean andma Gertrudile au, ta on iseennast kogu selles raamatus kujutanud nii, et ta pole ise sugugi ideaalne inglike. Ja see meesjuhendaja, tema ei ole ka sugugi mitte keegi kohutavalt rõve olevus, kes oma olukorda ära kasutaks. Midagi selles Gertrudis ju on... mulle lugejana on arusaadav, miks ta neiuga niimoodi käitub. Taustaks toimuvad tudengite meelavaldused ja metsatulekahjud ja areneb nende kahe lugu, ilma et saaks ühtegi vihjet, kuidas see siis lõppeb.
Mina ka siin loo lõppu ära ei räägi, ütlen vaid seda, et Gertrud jätkas teaduses ja läks Aafrikast edasi Euroopa Kosmoseagentuuri. Kui üleüldse keegi kirjutaks meie sarja kunagi „Minu Kosmos“ nimelise raamatu, siis on see suureks saanud Gertrud. Ma arvan ja loodan nii.
Ja see raamat ei lähe mul mitte ühegi teise „Minu...“ sarja raamatuga segi, just selle teadusmaailma-köögipoole lõpuosa tõttu, mis niivõrd eristub kõigest muust. Kui üldse millegagi seda võrrelda, siis meenub Aili Paju nõuka-aja noorteadlase elu kirjeldav romaan „Merkuuri tütar“.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews