Teibitud suu

by Eliis Grigor, Maarika Grigor (Illustrator)

Kui Eliis oli 14aastasena anoreksia diagnoosiga haiglaravil, otsustas ta hakata oma teadmisi söömishäiretest ja haiglas kogetust kirja panema. Oma päeviku põhjal kirjutas ta aasta hiljem käesoleva raamatu. See on valus ja lõbus lugu ühest tänapäeval kiiresti levivast raskest haigusest ja paranemise pikast teekonnast tundliku teismelise pilgu läbi.
Miks sattus andekas neiu ravile psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonda? Kuidas söömishäireid ravitakse? Mis piitspeenikesi palatikaaslasi rõõmustas ja kurvastas? Millist käitumist soovisid nad oma tuttavatelt ja lähedastelt?
Psühhiaater Henel Paadik kirjutab raamatu järelsõnas, et söömishäiretesse haigestumine sageneb kogu maailmas, sealhulgas Eestis, ja sageli avalduvad need haigused juba noorukieas. Söömishäired on statistika kohaselt kõige suurema suremusega psühhiaatriliste haiguste grupp. Seetõttu suhtuvad spetsialistid neisse väga tõsiselt ning püüavad ravi alustada haiguse võimalikult varases staadiumis. Ravi muudab aga keeruliseks asjaolu, et patsiendid on osavad oma haigust varjama.
Eliis ütleb saatesõnades: „Mulle on tähtis, et sa seda raamatut loeksid, sest loodan, et see aitab sinul varakult ära tunda söömishäiretega seotud salakavalate haiguste tundemärke ja julgustab sind arsti poole pöörduma varem, kui mina seda tegin. Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame.“

Mõtlemapanev raamat, mis võiks jõuda nii noorte kui ka nende vanemate lugemislauale.

Genres: Young Adult

128 pages, Paperback

Published January 1, 2017

Reviews

[Oskar · Rating 3 out of 5]

See raamat peab olema iga kooliraamatukogu avariiulis!!!

Selle tõdemusega võikski seekordsele postitusele joone alla tõmmata ja järgmise raamatu juurde edasi minna. Ehk jääb sellest siiski natuke väheks, nõnda lisan mõned lugemise ajal tekkinud mõtted:

1) Hirmu ja häbi söömise ees saab teistele selgitada ainult inimene, kes on seda ise tundnud.
2) Tõenäosus on väga kõrge, et sinu klassikaaslaste, sõprade või kolleegide hulgas põeb keegi söömishäire mõnd vormi. Nõnda mõtle, kuidas mõni su "naljana" pillatud lause võib mõjuda.
3) Kõige raskem on abivajajat märgata, kuid kõige lihtsam on talle toeks olla. Vahel piisab ainult kallistusest!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[M · Rating 2 out of 5]

See on küll mõnusalt informatiivne infovoldik, kuid ilukirjanduslikust poolest jääb kahjuks palju puudu. Ka haigust puudutas lugu vähe ning kõuge rohkem infot tuli vaid tsitaatide kaudu.
Hea mõte ning algatus, kuid teostusest jäi vajaka.

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Karita · Rating 2 out of 5]

"Teibitud suu" on kiire ja iseenesest ka hariv lugemine. Lugu on kirjutatud päeviku vormis 14-aastase tüdruku vaatepunktist, mistõttu oli mul minategelasega raske suhestuda. Ühest küljest on arusaadav, et kuna lugu põhineb päriselul, siis polegi sellel ideaalselt novellilikku ülesehitust teemaarenduse, haripunkti ja puändiga. Aga kahjuks tundsin raamatut kinni pannes pettumust, kuna ma ootasin tunduvalt enamat ja emotsionaalsemat lugemiskogemust.

Väiksed tekstikastikesed, mida iga paari lehekülje järel leida võis, tegid niigi kildudest koosneva päeviku veel killustatumaks ning enamik neist ei andnud minu jaoks suurt tähendust juurde. Pooled kastikesed sisaldasid pealiskaudset õpikuteksti ja statistikat anoreksia ja haiglaprotseduuride kohta ning ülejäänud pooled olid anonüümsete internetiülestunnistuste ja erinevate blogipostituste väljavõtted (need olid tegelikult isegi huvitavad).

Kokkuvõtteks tahan öelda, et imetlen autori julgust oma lugu kirja panna ja avaldada, kuna toitumishäired on oluline teema ning neist tuleb rääkida, isegi kui see on raske. Samas kaldun arvama, et mina ei kuulu sellesse sihtrühma, kellele raamat kirjutati.

Ma soovitaks seda raamatut lugeda teismelistel, kes kannatavad mõne toitumishäire all ja tunnevad end üksi ning neil inimestel, kes ei tea toitumishäiretest ega nende ravist Eestis peaaegu mitte midagi. Emotsiooni või konkreetsema tegevustiku osas jäi minu jaoks päris palju puudu ja tulemus meenutas pigem faktikogumikku, mistõttu andsin ka kaks tärni.

[Kädi Pärn · Rating 5 out of 5]

Lugesin tunniga selle raamatu läbi ja oli huvitav. Mingis mõttes ka õpetlik, kuid oleks tahtnud mõnes kohas veidi täpsemat kirjeldust.

[Martha · Rating 4 out of 5]

Raamat pakkus palju äratundmist isiklikust elust ja kogemustest söömishäiretega. Suur austusavaldus autorile, et ta on selle loo kirja pannud ja avaldanud. Toore stiil annab loole autentsust, kuigi oleksin isiklikult eelistanud ilukirjanduslikumat lähenemist.

[Anete · Rating 4 out of 5]

Selle raamatu avaldamine on autori poolt korraga väga valus ja tänuväärne tegu, kuna kõnetab kahtlemata väga paljusid noori tänapäeva ühiskonnas. Eriti valulik võis teose ilmumine olla seetõttu, et kirjeldab kogu anoreksia raviprotsessi nii, nagu see autori vaatenurgast on, midagi ilustamata. Mulle meeldis, kuidas inspireerivad sõnad ja julgustus, et haigusest on võimalik terveneda, olid jäetud teose lõppsõnasse, mitte kirjutatud teosesse mantrana sisse, refrääniks igas peatükis. Mõnikord võib otsene šokiteraapia olla hoopis jahmatavam ja tulemuslikum, kui kõigest otse ja avameelselt kõneldakse.

Suureks abiks ja ülevaateks haigusest olid kõikjale teosesse pistetud kastikesed, milles sisaldusid infokillud ja teaduslikud faktid söömishäiretest ning nende statistika. Lisatud oli ka haiguse all kannatajate kommentaare ja kogemusi, mis lugeja veel sügavamale kahetsusse tõmbasid, mis oli aga teose mõistmise jaoks vägagi oluline. Nagu ütleb ka autor ise raamatu eessõnas: „Ma ei soovi sulle mõnusat lugemist, vaid palun mõistmist."

Teose kulg ise oli minu jaoks väga kiire. Sain raamatu läbi enne, kui arugi sain, sest minategelase lugu minu jaoks väga köitev ning hästi edastatud. Maitsekalt vaheldusid üksikasjalised olustikukirjeldused ning kiired ülevaated päevast, mis kajastasid ka tegelase ravikulgu ning arengut teose jooksul. Oli hästi märgata, kuidas read olid lühemad, eemalolevamad ja pealiskaudsemad, kui tegelane oli masenduses. Kui Elenora oli aga paremas tujus, väljendas ta raevukalt oma viha haiglakorra üle, milles peegeldus ometi teatav elutahe ja -rõõm, kuna siis läksid asjad talle korda.

Kuigi tõsise sõnumi ja tungiva palvega mitte käia raamatu peategelase jälgedes, oskas autor raamatusse ka natuke nalja ära peita, et kõik nii värvitu ei paistaks. Minu arvates oli väga nutikas see lahendus, kuidas kõrvaltegelastele olid pandud nimed selliste toiduainete järgi, mida üks või teine tegelane oma tumedaimal haigusperioodil eranditult tarbis. Nii võis teoses kohata täiesti normaalset lauset nagu: „Kodujuust saabus millalgi pärast õhtusööki ning hiljem maandus ka Nussa Sai meie juurde."

Soovitan seda raamatut lugeda igaühel, kes kunagi vähemal või rohkemal määral on toitumishäirete, kehatajuhäirete või muu säärasega kokku puutunud. Soovitan ka neile, kel polnud aimugi, et toitumisest võivad üldse häired tekkida. Tegelikult soovitan seda raamatut just eriti toitumishäiretest kaugetele inimestele, kuna tänapäeva ühiskonnas, kus info nii kiirelt liigub, sealhulgas levitades massiliselt ka ebainimlikke ootusi välimuse suhtes, on taolised häired levinumad, kui arvata võiks. Ühiskonna surve eest ei ole keegi kilbiga kaitstud. Aitab ainult see, kui end teatavatel teemadel kurssi viia ning seeläbi haigusi ennetada.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....

[Nastja · Rating 4 out of 5]

Päevikuvormis lugu 14-aastasest neiust, kes sattus söömishäire tõttu haiglasse ja pani seal olles kirja oma mõtted ja kogemused. Väga lihtne lugemine, mis (eriti nooremale lugejaskonnale) teeb söömishäirete mõiste ja kaasnevad probleemid arusaadavamaks. Iseenesest pole ilukirjanduslikus plaanis tegu suuremat sorti teosega, kuid mingis mõttes võib see olla igati vajalik lugemine. Mind jäi veidi häirima see, et paaris kohas oli grammatikavigu, mis võimendas minu muljet, et kogu raamat oli justkui kiiruga kokku pandud ja seetõttu jättis mõnes kohas pealiskaudsema mulje. Ootasin ehk veidi süngemat ja komplekssemat kirjeldust, mis annaks tõeliselt edasi seda lootusetust, masendust ja segadust, mida säärane olukord võib tekitada. Teisest küljest kumas kirjapandust tõepoolest läbi täiesti obsessiivne hõivatus toiduga, kas või see, et peategelane nimetas oma palatikaaslasi toidunimedega (nt Kala või Nussa Sai) vastavalt sellele, mida nad oma "pimedatel aegadel" enamasti sõid. Lisaks, kuigi loomulikult pole minu asi öelda, mis selles raamatus kirjutatust leidis tõepoolest aset ja mis mitte, tundus mulle veidi veider, et kui neiu läks esimest korda psühhiaatri vastuvõtule, oli arsti esimene lause sisuliselt et "saan aru, et tulid siia seetõttu, et sul on anoreksia" - enne läbivaatuse läbiviimist ja esmase hindamise sooritamist on kuidagi väga ebatõenäoline, et arst kohe patsiendi iseendale pandud diagnoosi esimeses lauses kinnitab. Aga no mine tea - see ei olegi vast kriitika raamatu enda pihta, vaid lihtsalt tähelepanek.

Illustratsioonid meeldisid ka väga!

[Kadri · Rating 3 out of 5]

Anoreksia on söömishäire, mis lõpeb 20%-l surmaga, kuid millised on haiguse põhjused ja kuidas saada aru, et lähedane inimene on hädas ning vajab abi. See raamat aitab näha haiguse tekkimist ja avaldumist haige silmade läbi: kuidas ta tajub oma keha ning suhtub toitu. Peas keerlevad sundmõtted teevad tervenemise keeruliseks ning alati on võimalus, et ennasthävitav seisund tuleb hiilides tagasi. Tervenemine algab probleemi tunnistamisest ning soovist saada terveks, kuid see protsess nõuab pikka haiglaravi, kannatlikku meelt ja iseenda aktsepteerimist. Lähedaste mõistev suhtumine ja toetus on hädavajalikud. Raamat on hea lugemine söömishäirete alla kannatavatele noortele ja nende lähedastele, sest aitab mõista, mis haige inimese mõtetes ja meeles toimub.

[Kail · Rating 2 out of 5]

Raamat väga olulisel teemal. Söömishäiretest on vaja rohkem rääkida ning nii tore, kui selle läbielanu saab vahetult oma mõtteid ja tundeid seoses selle haigusega väljendada. Illustratsioonid meeldisid mulle väga, andsid kirjutatule sügavust juurde
Oleks tahtnud rohkem ilukirjanduslikku kirjeldamist ja analüüsimist. Praegu meenutas kogu raamat siukest infovoldiku "Kogemuslugu" rubriiki, kui ilukirjanduslikku raamatut. Lisaks oleksid võinud olla peategelase sisemaailma kirjeldused sügavamad, need jäid praegu minu maitsele liiga pinnapealseks.

[Helin-Mari Arder · Rating 4 out of 5]

Kahjuks hetkel minu jaoks aktuaalne raamat ja ilmselt ka paljudele teistele. Hea, et on paberile jäädvustatud lugu, mis aitab veidigi mõista, mis toimub nende noorte peades, kes lõpetavad söömise sootuks või piiravad seda, lisades teinekord juurde ka tohutus koguses füüsilist koormust. Paranemine on lõputu teekond ning mõnikord... sellele ei taha kohe mõeldagi. Kõikidele, kes sellega peavad rinda pistma, tuleb soovida tohutus koguses jaksu ja meelekindlust.

[Mari-Liis · Rating 4 out of 5]

Raamat andis ülevaate sellest, milline ja kuidas toimib ravi. Ei olnud kuigi informatiivne, aga seda see teos ei pidanudki olema. Mulle meeldis see eelkõige oma lihtsuse poolest, kerge arusaadav ja kiire lugemine.
Autoril on tohutu julgus sellist teost avaldada ja veel oma nime alt. Müts maha selle eest, sest tavaliselt kiputakse taolisi asju varjama.

[Liisa · Rating 4 out of 5]

Mul on hea meel, et Eliis on oma valusa kogemuse pannud kaante vahele ning loodan, et tänu sellele raamatule saadakse rohkem aimu söömishäiretest. Samuti on äge, et oma põhikooli loovtööks ta selle raamatu kirjutas. Sisu osas oleks küll mõnikord tahtnud, et peatükid oleksid pikemad ja mõni liin oleks veidi selgemaks saanud.

[M van Someren · Rating 4 out of 5]

Väga tõsine ning äratuntav lugu. Sügav kummardus autorile, kes sellistes rasketes tingimustes ning sisemises võitluses oma loo on suutnud kirja panna. Kiire lugemine, kuid tasuks tähele panna ka tabavaid illustratsioone.

[Ethel · Rating 3 out of 5]

Kerge lugemine. Informatiivne, ilmekate illustratsioonidega ja andis vaate anorektilisse mõttemaailma. Puudu jääb sügavusest ja tegelaste arengust, lõpplahendus jõuab kätte ootamatult ja ei lähe ülejäänuga kokku.

[Irina (Lohe Loeb) · Rating 3 out of 5]

Hea raamat keerulisest asjast. Lugemine läks väga kiiresti. Võiks olla kohustuslik.

[Seili · Rating 5 out of 5]

Seda võiks kõik lugeda. Mida nooremalt seda parem. Ja täiskasvandu ka.

[Signe · Rating 4 out of 5]

So-so.

[Monika · Rating 1 out of 5]

Liiga liiga graafiline. Kui lugejal on pisikegi probleem toitumisega keerab teos kõik sassi. Ühe mu hea sõbra söömishäire algas sellest raamatust.

[elis · Rating 5 out of 5]

lemmmmmik!!! pani mõtlema ja kindlalt soovitan🤪

[Lovise · Rating 1 out of 5]

Kiiduväärt algatus, kuid raamatuna ei mõju. Pigem väga lühike ja infotühi päevik.

[Pille Uuselu · Rating 5 out of 5]

Sain teada mida mu laps läbi elab ja kuidas ma teda toetada saan.

[Greete · Rating 5 out of 5]

valus lugemine, loodan, et aitab kedagi ❤️

[Juulia-Gabrielle · Rating 4 out of 5]

Algasin seda raamatut lugema, sest ma õpin eesti keelt :-) ... Aga valisin seda raamatu ka, sest põen söömishäiret. Sellega sain aru mingi veel sellest haigusest. Elan Tartus, siis tean nüüd, millest saaksin abi saada. <3 Väga huvitav raamat ja loodan, et see langeb headesse kätesse.

[Britt Suits · Rating 4 out of 5]

Oehhh…

Raamatu on kirjutanud tüdruk, kes ühel hetkel jõudis järeldusele, et ta on liiga paks ja peab kiiremas korras hakkama kaalu langetama. Selle tulemusena kujunes iluvõimlejast autoril välja anoreksia ja ta pandi psühhiaatriakliinikusse ravile. Raamat ongi kirjutatud ravil olles ning annab aimu, mis toimub sellise haigusega inimese peas.
Väga silmaringi avardav lugemine just selle nurga alt, et mida anorektik tegelikult tunneb ja mõtleb. Väga kurb muidugi ka. Autor on julgelt ja avameelselt kirja pannud ühe episoodi oma haigusega võitlemise perioodist, kuid tervenemine on veel kaugel. Ka statistika ütleb, et tervenemiseks kulub väga palju aega ja kõik kahjuks terveks ei saagi. Ma väga loodan, et seda raamatut loevad ka spetsialistid, kes tegelevad sarnaste haigetega, teevad olulisi järeldusi autori mõtetest ja korrigeerivad ravi. Autor kirjutab, kuidas oluline osa haigetest püüab haiglas olles kiirelt nõutud kilod juurde võtta, et saaks ruttu tagasi koju ennast näljutama. Valetatakse arstidele, et saadakse aru söömise tähtsusest, kuigi tegelikult tiirlevad mõtted ainult selle ümber, et saaks võimalikult ruttu taas nälgima hakata. Selline näiline ravi aga ei aita ju tegelikult haigeid, mistõttu ma loodangi, et raamat jõuab arstide lugemislektüüri.