Solženitsõn kirjutas selle ülevaate elust Venemaal oma veerand sajandit tagasi. Siis kui Venemaa oli oma siseprobleemidega niivõrd puntras, et ei tundunud kuigivõrd ohtlik. Või vähemalt selline mulje on jäänud mulle toonaste muljete põhjal, sest mida ma ise nii ammu tagasi üldse mõistsin ja teadsin. Hakkasingi seda lugema mingi sellise ootusega, et küll näeb kuivõrd vananenud on see raamat. Kuidas Venemaa juhtimise olemus on nii totaalselt muutunud (tavainimese elu on muidugi suht samaks jäänud). Kuigi olin ju teadlik, et Solženitsõn oli elu lõpupoole (raamat ilmus vene keeles 1998, ehk 20 aastat enne ta surma) muutunud imperialistlikuks. Kiitnud kõva kätt ja geopoliitilisi käpapealepanemisi naabritele (tõsi - see teadlikkus oli väga pinnapealne).
Ent ma olin üsna üllatunud, et raamatu sisu oli suuremalt jaolt üks-ühele seesama jutt, mida kõik Solovjovid ja Peskovid suust välja ajavad. Muidugi esitatud palju eleegilisemalt ja ka sõnaosavamalt. Ent nõuded, väited ja põhjendused olid oma olemuselt samad. Alates sellest, et Krimm kuulub Venemaale ja üleüldse ei ole Ukraina eraldi riik, vaid Venemaa rüppe kuuluv nö väikevend. Kuni selleni välja, et Nõukogude Liit tõi vennasrahvastele kultuuri, rajas seal tööstuse ja taristu - ja nüüd need rajakad ei salli meid. Nad peaksid olema tänulikud! See oli peamiselt suunatud -stanide suunas, mitte Pribaltika. Balti riike oli üldse vähe mainitud - nendega kana kitkuda väga polnud võrreldes eelmainitutega, kuigi meie kuulumine Venemaa mõjutsooni oli üsna enesestmõistetav.
Oli ju Solženitsõn täiesti pööraselt NLiidu kui hiiglasliku karistuskoloonilise impeeriumi vastaline. Ja siis loed ja imestad, et ta ikkagi tahab sedasama. Õigemini - ta tahab impeeriumit valgustatud monarhiga, kes oleks õiglane ja muretseks südant külaelu, maaintelligentsi ja muude sihtrühmade eest, mis on nö maa sool ja hoiab kogu riiki üleval. Mitte nagu Jeltsin, kes müüb rahva vara oligarhidele ja välismaale ja teeb Venemaa jaoks halbu diile välismaaga (sh igast Poolade jms lubamine Natosse jne, ja üldsegi Nato laiendamise aktsepteerimine - ka see retoorika oli otse nagu Solovjovilt). Solženitsõni meelest toimib Venemaa ise Natona - hoides oma kontingentide abil korda nii -stanides kui ka aserite ja armeenlaste vahel jne. Need "välismissioonid" pole nukuvalitsuslike pseudookupatsioonide abil rahvusvahelise olukorra mõrandamine, vaid tõepoolest rahuvalveline tegevus hoidmaks ära veresaunu sõbralikes naaberriikides. Ja siis nad, raisad, üldse ei hinda seda. Talle ei mahu pähe, kuidas grusiinid või tšetšeenid võivad venelasi vihata. Mitte Venemaa ei survesta neid, vaid hoopis nad ise lüpsavad ja kotivad Venemaad kuis jaksavad - saates sinna oma kuritegelikke jõuke röövima ja varastama ausate venelaste vara. Üleüldsegi on põhiprobleem selles, et venelased on põliselt alla surutud rahvas, kelle uhkust ja õilsust pole keegi kunagi hinnanud. Ka mitte venelased ise. Nagu mu täielikuks üllatuseks ilmnes, siis nõukaajal olevat vennasrahvad süstemaatiliselt venelasi ja venelikkust anastanud ja alla surunud. Need olid mu jaoks ikka suht pöörased mõtted.
Ühesõnaga - lugesin ja imestasin. Ja see pole ju üldse halb. Üks sõber mulle väitiski, et just Solženitsõn oli pannud Putinile pähe mõtte, et Krõm naš. Kes teab...
Huvitava faktina veel ka see, et raamatu on eesti keelde tõlkinud Lembitu Aasalo, kes istus autoriga koos Gulagis, ja kes hiljem Tartu botaanikaaias Gulagi arhipelaagi originaalkäsikirja varjas. Huvitav palju selliseid juhtumeid on, kus autor istub tõlkijaga koos kinni ENNE teoste valmimist.