Üks Buenos Aireses elav vanade meeste sõpruskond käib aeg-ajalt baaris koos, et kohvi juua ja mõtteid vahetada. Sinna kõrvale loevad nad ka ajalehti ning kord äratab nende tähelepanu leinakuulutus, mis ilmub igal kuul, aga siis järsku lakkab. Mehed hakkavad huvi tundma, mis lugu selle taga peitub.
Nii rullub lugeja ees tasapisi lahti lugu rikkast mehest Genarost, kes armus verinoorde iludusse Fernandasse, ega suutnud enam ilma temata elata. Surmakuulutuste tagant pisitasa paljastuv lugu kohtumistest ja lahkumistest, võimatutest armumistest ja vaevuaimatavatest reetmistest jahmatab isegi elu näinud mehi … ja sellega see kõik veel ei lõpe.
Seda raamatut on nimetatud ka Buenos Airese juudi linnajaos elava Madame Bovary looks.
Marcelo Birmajer was born the 29th of November of 1966 in Buenos Aires, Argentina. His pearents were jews that emigrated to this country from Europe. At the age of twenty years old he started working as a writer for "Fierro" magazine (argentinian comic magazine). After that he also worked for several newspapers as a writter and he also wrote some movie scripts. Marcelo's first contact whit book writing was caused by Pablo De Santis, a fellow writter he met in Fierro magazine. He was organizing some book collection, and he asked Marcelo to write some short novels. That's when he wrote "Un crimen secundario", "Un veneno saludable" and "Derrotado por un muerto" His works go from comic book stories to short tales, novels and essays. He's the co-author of the movie script "El abrazo partido" (Daniel Burman, 2001), winner of a variety of prizes. He also took part in the creating of "Sol de Noche" script. He has won the Konex 2004 award as one of the five best writers of the decade (1994-2003) in the young adult field. In 2011 he won this award again, as one of the five best movie script writters of the decade (2001-2011). He lives in Buenos Aires city, with his wife Debora and his three kids.
Nautisin Birmajeri "Abielumeeste lood" väga. Nekroloogiaklubi on kohati väga haarav nagu näteks Kabala tutvustus: "Ma ei tea mitte midagi sellest, mis asi on kabala. Ma ei tea, kas see on üks raamat või mingi kogum raamatuid. Kas see on suuliste jutustuste kogum või üks püha tekst, kas selle autoriks on üks mees või mõni mõistatuslik olend, või midagi mõistatuslikust olendist veel kaugemat, näiteks naine. Igatahes on mul kabalaga nii, nagu on tulnukatega: ma ei kahtle nende olemasolus, aga ma suhtun skeptiliselt kõigisse tõendeisse ja tunnistustesse, mis nende eksisteerimise kohta on esitatud. Mulle on vastumeelne uskuda, et tohutusuures ilmaruumis peale meie rohkem inimesesarnaseid olendeid ei eksisteeri. (Isegi juhus ei saa olla nii vastutustundetu, et looks lõpmatu universumi ilma muu võimaluseta kui see, et meie liik seda asustab.) Aga mul on väga kerge mitte uskuda iga viimset kui tulnukat, keda üks või teine tunnistaja on näinud. Neid tõesti ei ole olemas. Ma võin öelda, et kabala, milline ka ei oleks tema tarkus, müstitsism või pühadus, mis sellest tekstist kiirgab, kaotab kogu oma usutavuse, kui seda tõlgendavad moodsad filosoofid, mõni teletäheke või ajaloolise romaani autor. Rääkimata sellest kabalistist, kellele viidatakse selle peatüki pealkirjas. "
La historia es entretenida y original. Por momentos la lectura, a pesar de ser simple, se complica por la voz del relator que la barra ( quien se enreda un poco en vocabulario ). Es una lectura rápida para pasar el tiempo.
Анотацията на тази тънка книжка веднага ме привлече - а откритието, че авторът е от Аржентина, беше чудесен бонус. Група приятели всяка седмица се събира да чете некролозите във вестника. Една епитафия присъства всеки път - на майка, скърбяща за "двете розови пъпки", които са били прекършени без време. Когато веднъж този текст не се появява във вестника, един кандидат - член на клуба се заема да разследва. Това, което открива, е една дълга, странна, оплетена любовна история. Като за последното не съм сигурна. Аз любов в тези взаимоотношения не видях. Но е възможно аз да не мога да се нагодя към тези латонамерикански размисли и страсти, както и към френските - от много години съвременна френска литература не ми е допадала и не намирам нищо от прословутата френска любов в тях (Последен такъв пример бе иначе много хубава "Вода за цветята"). Но да се върнем на настоящата история. Тя е за Хенаро и Фернанда; той - около трийсетгодишен, трудолюбив, находчив бизнесмен, който дискретно използва чара си върху множество любовници, и няма намерение да свива гнездо, докато не среща нея - нахакана седемнайсетгодишна не съвсем девойка и веднага решава да предложи брак. Фернанда отказва, бяга с друг, и започва едно четвъртвековно чакане и ухажване, което би било романтично, ако не беше безстрастният педантизъм от страна на Хенаро и грубостта, граничеща с подигравка и неприязън на Фернанда. Тук-таме се намесва и сестрата на Фернанда - Лусия. Ако и по едно време да симпатизирах малко повече на Хенаро, то при признанията му в края на книгата останах потресена, също като горкия ни разказвач. Накратко - не успях да взема присърце съдбата на никой от героите, като често те ми бяха не просто безразлични, а и неприятни. А сега и няколко добри думи : допадна ми как пише Марсело Бирмахер. Хем на фона на това, което споделих за героите и сюжета, ми беше много приятно да чета тази тънка книга. Потопих се в ежедневието и бита на една еврейска общност, отдавна откъсната от презокеанските си събратя, и дискретно различна от всички други книги с такива герои, каквито бях чела досега. Проследих десетилетия от историята на Аржентина, с яростни младежки бунтове и узаконено насилие, с възход и падение на диктатури. Та, хареса ли ми книгата като цяло? Да си призная, и аз не знам. Единствено с разказвача се харесахме, и двамата накрая останахме безмълвни и объркани. Но не съжалявам, че я прочетох.
Ladina-ameerika seebiooper, kus oli ka hulgaliselt infot Argentiina juudikogukondade eluolu kohta. Kirglikud inimesed. Autor on justkui detektiiv, kes üritab lahendada juhtumit, keerates samas tõde enda nägemusega vastavaks. Natuke Italo Calvinot tuleb sisse kohas, kus räägitakse pooliku Madame Bovary lugemisest ja sellest, et juhuslikult sattus lugeja kätte ka just see õige puuduv fragment raamatust.
Vastakaid tundeid ja mõtteid tekitav lugu. Mitmekihiline lugu. Lõpuni kummaline ja segane, pinevust hoidev. Paradoksidest ja dilemmadest, kogemustest ja kogenematusest, rumalusest ja tarkusest, ilust ja elust. Ühtaegu nii armastus- kui detektiiviromaan. Terasid noppides: "Ime on juhuslik sündmus nähtuna uskliku silmade läbi; mitte miski ei vaja ettevalmistust selleks, et olemas olla."
Autor kirjutab ju tegelikult päris vaimukalt. Idee on hea. Kulminatsioon üsna ootamatu... Aga nö "käima" see raamat minu jaoks ei läinud. Remarkide paigutamine lõpulehekülgedele on lugemise seisukohalt pehmelt öeldes ebamugav.
Võib-olla on asi selles, et raamatu kultuuriline taust, mis ilmselgelt mängis väga suurt rolli, jäi minu jaoks veidi võõraks. Tean sellest lihtsalt liiga vähe.