What do you think?
Rate this book
Sünk jää, otsatu põhi
Taavi Kanguri „Sünk jää, otsatu põhi” on eesti algupärane kriminaalromaan, mis ammutab ainest nii Eesti Vabariigist kui ka Nõukogude Liidust. Läbi mitme aasta rullub lugeja ees lahti lugu, mis on samaaegselt küll põnev ja isegi hirmutav, aga kindlasti realistlik. Prokurör asub uurima tapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees.
„Sünk jää, otsatu põhi” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.
Kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev: „Igati tasemel krimka, usutav ja haarav, ei pea lugedes ühte silma kinni pigistama.“
Kirjanik Veiko Belials: „Nagu pealkiri lubab, on raamatus süngust, on kaamost, on noir'i. Õhustik on raske ja rõhuv, pigem traagiline kui põnevikule või kriminullile omane. Mitu tegevus- ja ajaliini on osavalt kokku põimitud, autor kruvib pinget pikkamisi ja lugeja saab ise arvatavaid traagelniite kokku siduda. Üks pisiasi viib teiseni ja peategelane on äkki end kõrvuni sisse mässinud ning seisab silmitsi valikutega, mis lähevad aina raskemaks. Ja nagu heale kriminullile omane, saabub katarsis üsna ootamatu nurga alt.“
„Sünk jää, otsatu põhi” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.
Kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev: „Igati tasemel krimka, usutav ja haarav, ei pea lugedes ühte silma kinni pigistama.“
Kirjanik Veiko Belials: „Nagu pealkiri lubab, on raamatus süngust, on kaamost, on noir'i. Õhustik on raske ja rõhuv, pigem traagiline kui põnevikule või kriminullile omane. Mitu tegevus- ja ajaliini on osavalt kokku põimitud, autor kruvib pinget pikkamisi ja lugeja saab ise arvatavaid traagelniite kokku siduda. Üks pisiasi viib teiseni ja peategelane on äkki end kõrvuni sisse mässinud ning seisab silmitsi valikutega, mis lähevad aina raskemaks. Ja nagu heale kriminullile omane, saabub katarsis üsna ootamatu nurga alt.“
- GenresCrime
416 pages, Hardcover
Published November 28, 2017
54 people want to read
About the author
Taavi Kangur
7 books18 followers•Sündinud Kohtla-Järvel 11.07.1974, aga teadliku elu elanud Tallinnas
•Leiba teenin rahvusvahelise IT ettevõtte Eesti filiaali müügidirektorina
•Tartu Ülikooli õigusteaduse magistrikraad
•Pean kirjandusblogi ja uurin, kuidas kirjutamine käib: http://kirjutamise-abc.blogspot.com.ee/ blogi põhjal ja Kultuurkapitali toel on avaldatud raamat:
„Kuidas saada kirjanikuks?“
• Eesti Kirjanike Liidu liige (alates september 2017)
• Olen osalenud kahel romaanivõistlusel:
2010.a Tänapäeva romaanivõistlus II koht:
"Kõigile saab kurikaga virutada"
2017.a Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia:
"Sünk jää, otsatu põhi"
• 2021.a. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige
•Leiba teenin rahvusvahelise IT ettevõtte Eesti filiaali müügidirektorina
•Tartu Ülikooli õigusteaduse magistrikraad
•Pean kirjandusblogi ja uurin, kuidas kirjutamine käib: http://kirjutamise-abc.blogspot.com.ee/ blogi põhjal ja Kultuurkapitali toel on avaldatud raamat:
„Kuidas saada kirjanikuks?“
• Eesti Kirjanike Liidu liige (alates september 2017)
• Olen osalenud kahel romaanivõistlusel:
2010.a Tänapäeva romaanivõistlus II koht:
"Kõigile saab kurikaga virutada"
2017.a Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia:
"Sünk jää, otsatu põhi"
• 2021.a. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 12 of 12 reviews
January 2, 2022
Äkki ma peaksin natuke ootama enne selle lugemiskogemuse kirjutamist, kuna emotsioonid tahavad üle pea kokku lüüa. Samas tahaks laia maailmaga jagada seda karget ilu. Kuna mu mõtted on natuke hajevil, siis tuleb jutt ilmselt tsipa hüplik.
Ei oskagi kusagilt alustada, seega räägin mõne sõna sisust. Üldistatuna on see Ahto Laasiku elust mitmes ajahetkes, läbi pikema perioodi. Nooremana NSVL sõjaväes, mõnevõrra vanemana prokurörina raskeid kuritegusid uurides ning veel vanemana... saarel olles. Kõik need liinid seob Taavi Kangur kenasti üheks huvitavaks kriminaalseks looks kokku, kus põnevust jagub viimase hetkeni.
Tähendab. Mingis mõttes võib seda raamatut tõesti vaadata kui krimkat, on siin ju kuritegusid ja nende uurimist. Kuid mu silmis on see raamat märksa enamat, kui "lihtsat krimi", ma ise liigitan selle raamatu üldse psühholoogilise romaani alla, kus tõepoolest on ka krimkat. Läbivaks teemaks ongi näriv valu ja minevikuvarjud, mis ei lase rahulikult olla ja sunnivad tegutsema. See siin pole täitsa raskolnikovi-laadne lugu, aga teatud mõttes tekkisid mu peas sarnased seosed. Teos pole otseselt mu jaoks põhjamaine masekas, samas helge muhekrimi ka mitte. "Sünge" on vast kõige täpsem. Eks on ikka kurb ja masendav lugu ikka ka - aga kuidagi... teistmoodi. Vähemalt kui mõtlen näiteks Kepleri, Nesbø ja Larssoni peale, siis on Kanguri raamatus märksa rohkem sügavust, "Sünk jää, otsatu põhi" pole kaugeltki mitte sirgjooneline žanrikirjandus.
Sõjaväe-osa tuli loomulikult tuttav ette, ma küll sain vaid aastakese ning praeguse wabariigi ajal riiki teenida. Aga ega kogu see rividrill, käsuliin, mõnevõrra jabura maailmaga kohanemine, see on ajatu värk. Igaljuhul on Taavi Kanguril sõjaväe-maailm hästi välja joonistatud ning huvitav lugeda. Terve raamat, olenemata ajahetkest, on hõrk ning sulab näppude vahel nagu kevadine lumi, lugesin selle ju mõne päevaga läbi.
Kui rääkida tegelastest, siis Ahto abikaasa Kairi on hästi huvitav inimene. Eks siin on mitmeid põnevaid tegelasi, Ahto Laasik ise koos teiste politseitöötajatega on ju kõige rohkem lavalaudadel. Aga just Kairi, kes on ühtepidi soe, teistpidi eemalolev inimene - äärmiselt paeluv kombinatsioon. Kusjuures tegu pole klassikalise introverdiga, kelle ülessoojendamine võtab aega ning kes "omade" seas võib väga aktiivne olla. Pigem sellise inimesega, kes ka tuttavas keskkonnas soojeneb aeglaselt üles. No jube köitev kompott igaljuhul, täitsa naljakas, et väljamõeldud tegelane niimoodi tähelepanu tõmbab. Eks on muidugi ka omad põhjused, miks Kairi on nagu on, mida lugeja raamatu kulgedes ka tasa-tasa teada saab.
Neid kütkestavaid tegelasi on teisigi. Ühe peale sain ma vahepeal lausa vihaseks, kuna no kui loll võib inimene olla?! Eks see ongi raamatu ning loo seisukohast oluline, aga no mul tekkis vahepeal küll Homer Simpsoni tunne, et nüüd: "Why you little..." ja tuuseldaks hoolega. Jällegi müts maha autori ees, et suutis mus nii tugevaid emotsioone tekitada.
Järgmine Ahto Laasiku elust rääkiv raamat peaks olema kirjanikul töös, ootan huviga. Samas mingis mõttes ei oota ka, praegusel kujul võikski mu jaoks see lugu otsa saada. Tähendab, raamat saabki otsa, samas on võimalik ka jätkata.
Kokkuvõtvalt. "Sünk jää, otsatu põhi" mekkis hästi, aitäh autorile! Soovitan soojalt... st jäätavalt külmalt ja kõledalt. Ma pean natuke veel mõtisklema, aga mulle tundub, et sain Vafanasjevi "Serafima ja Bogdani" kõrvale teise raamatu, mida tuua esile kui head näidet praeguse aja eesti romaanist.
Ei oskagi kusagilt alustada, seega räägin mõne sõna sisust. Üldistatuna on see Ahto Laasiku elust mitmes ajahetkes, läbi pikema perioodi. Nooremana NSVL sõjaväes, mõnevõrra vanemana prokurörina raskeid kuritegusid uurides ning veel vanemana... saarel olles. Kõik need liinid seob Taavi Kangur kenasti üheks huvitavaks kriminaalseks looks kokku, kus põnevust jagub viimase hetkeni.
Tähendab. Mingis mõttes võib seda raamatut tõesti vaadata kui krimkat, on siin ju kuritegusid ja nende uurimist. Kuid mu silmis on see raamat märksa enamat, kui "lihtsat krimi", ma ise liigitan selle raamatu üldse psühholoogilise romaani alla, kus tõepoolest on ka krimkat. Läbivaks teemaks ongi näriv valu ja minevikuvarjud, mis ei lase rahulikult olla ja sunnivad tegutsema. See siin pole täitsa raskolnikovi-laadne lugu, aga teatud mõttes tekkisid mu peas sarnased seosed. Teos pole otseselt mu jaoks põhjamaine masekas, samas helge muhekrimi ka mitte. "Sünge" on vast kõige täpsem. Eks on ikka kurb ja masendav lugu ikka ka - aga kuidagi... teistmoodi. Vähemalt kui mõtlen näiteks Kepleri, Nesbø ja Larssoni peale, siis on Kanguri raamatus märksa rohkem sügavust, "Sünk jää, otsatu põhi" pole kaugeltki mitte sirgjooneline žanrikirjandus.
Sõjaväe-osa tuli loomulikult tuttav ette, ma küll sain vaid aastakese ning praeguse wabariigi ajal riiki teenida. Aga ega kogu see rividrill, käsuliin, mõnevõrra jabura maailmaga kohanemine, see on ajatu värk. Igaljuhul on Taavi Kanguril sõjaväe-maailm hästi välja joonistatud ning huvitav lugeda. Terve raamat, olenemata ajahetkest, on hõrk ning sulab näppude vahel nagu kevadine lumi, lugesin selle ju mõne päevaga läbi.
Kui rääkida tegelastest, siis Ahto abikaasa Kairi on hästi huvitav inimene. Eks siin on mitmeid põnevaid tegelasi, Ahto Laasik ise koos teiste politseitöötajatega on ju kõige rohkem lavalaudadel. Aga just Kairi, kes on ühtepidi soe, teistpidi eemalolev inimene - äärmiselt paeluv kombinatsioon. Kusjuures tegu pole klassikalise introverdiga, kelle ülessoojendamine võtab aega ning kes "omade" seas võib väga aktiivne olla. Pigem sellise inimesega, kes ka tuttavas keskkonnas soojeneb aeglaselt üles. No jube köitev kompott igaljuhul, täitsa naljakas, et väljamõeldud tegelane niimoodi tähelepanu tõmbab. Eks on muidugi ka omad põhjused, miks Kairi on nagu on, mida lugeja raamatu kulgedes ka tasa-tasa teada saab.
Neid kütkestavaid tegelasi on teisigi. Ühe peale sain ma vahepeal lausa vihaseks, kuna no kui loll võib inimene olla?! Eks see ongi raamatu ning loo seisukohast oluline, aga no mul tekkis vahepeal küll Homer Simpsoni tunne, et nüüd: "Why you little..." ja tuuseldaks hoolega. Jällegi müts maha autori ees, et suutis mus nii tugevaid emotsioone tekitada.
Järgmine Ahto Laasiku elust rääkiv raamat peaks olema kirjanikul töös, ootan huviga. Samas mingis mõttes ei oota ka, praegusel kujul võikski mu jaoks see lugu otsa saada. Tähendab, raamat saabki otsa, samas on võimalik ka jätkata.
Kokkuvõtvalt. "Sünk jää, otsatu põhi" mekkis hästi, aitäh autorile! Soovitan soojalt... st jäätavalt külmalt ja kõledalt. Ma pean natuke veel mõtisklema, aga mulle tundub, et sain Vafanasjevi "Serafima ja Bogdani" kõrvale teise raamatu, mida tuua esile kui head näidet praeguse aja eesti romaanist.
February 22, 2018
Jää ja lumi on katnud me maa. Winter has come! Nüüd pole midagi mõnusamat, kui istuda õhtuti hämaras toas sooja teki all ja lugeda krimkasid. Ja neid meil juba jätkub! Kodumaine krimikirjandus elab praegu ikka tõeliselt kuldsel ajastul. Kirjutatakse, trükitakse, ostetakse ja loetakse. Eestlasele meeldib ikka kole kangesti neid veriseid jälgi taga ajada ja oma halle ajurakukesi ragistada.
Eestlaste nälga on aidanud seekord kustutada Taavi Kangur romaaniga "Sünk jää, otsatu põhi". Tegemist on ühe tumedama ja süngema looga viimastest aastatest, millega olen raamatukaante vahel kokku puutunud. Lugejana käid sa prokurör Ahto kõrval läbi ligi kolmkümmend talve kestva juhtumi, mille algus jääb juba ammu kadunud aega ja maailmakorda.
Kriminaalromaanide eripärasid arvestades ei hakka siinkohal sellest teekonnast pikemalt peatuma. Las uued lugejad otsivad ise omale selles tuisus teed. Mina eksis ikka korduvalt ära ja süüdistasin oma peas muidugi kõiki teisi peale õige mõrvari. Sellepärast istungi mina teki all ja loen raamatuid ning ei aja merejäält leitud peata laipade mõrtsukaid taga. Aga prokurör Ahtole olen teinegi kord nõus täiesti abituks abiliseks tulema.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Eestlaste nälga on aidanud seekord kustutada Taavi Kangur romaaniga "Sünk jää, otsatu põhi". Tegemist on ühe tumedama ja süngema looga viimastest aastatest, millega olen raamatukaante vahel kokku puutunud. Lugejana käid sa prokurör Ahto kõrval läbi ligi kolmkümmend talve kestva juhtumi, mille algus jääb juba ammu kadunud aega ja maailmakorda.
Kriminaalromaanide eripärasid arvestades ei hakka siinkohal sellest teekonnast pikemalt peatuma. Las uued lugejad otsivad ise omale selles tuisus teed. Mina eksis ikka korduvalt ära ja süüdistasin oma peas muidugi kõiki teisi peale õige mõrvari. Sellepärast istungi mina teki all ja loen raamatuid ning ei aja merejäält leitud peata laipade mõrtsukaid taga. Aga prokurör Ahtole olen teinegi kord nõus täiesti abituks abiliseks tulema.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 13, 2021
Minu usk Eesti krimisse sai taastatud!
Rahulikult mitmes ajas edasi-tagasi kulgev lugu. Rahulikkuse all mõtlen eelkõige seda, et autor oli võtnud aega nii kirjelduste kui ka meeleolude kirja panemiseks. Lugu rullus tasapisi lahti, kaotamata siiski tempot ja lõpp oli veidi jahmatav.
Prokurör Ahto Rand uurib jäält leitud mehe tapmist. Kui tapetu nimi selgub, siis tuleb välja, et tegu on mehega Ahto minevikust. Kuritegu lahendada ei olegi nii lihtne ja ajapikku vajub juhtum unustusse. Kuni aastate pärast leitakse jäält järgmine laip. Jällegi inimene Ahto minevikust.
Olevikus on Ahto saarel, kust kõik (vist?) alguse sai. Minevik viib meid Ahto Vene sõjaväes veedetud aega ja mõrvade uurimisse. Ajaliselt saab kaetud ligi 30 aastat.
Raamat on sünge, aga samas mitte liiga vastikult sünge. Hiiliv põnevus läheb lõpupoole tõsiseks küüntenärimiseks ning lõpp, nagu juba kirjutasin, oli jahmatav.
Rahulikult mitmes ajas edasi-tagasi kulgev lugu. Rahulikkuse all mõtlen eelkõige seda, et autor oli võtnud aega nii kirjelduste kui ka meeleolude kirja panemiseks. Lugu rullus tasapisi lahti, kaotamata siiski tempot ja lõpp oli veidi jahmatav.
Prokurör Ahto Rand uurib jäält leitud mehe tapmist. Kui tapetu nimi selgub, siis tuleb välja, et tegu on mehega Ahto minevikust. Kuritegu lahendada ei olegi nii lihtne ja ajapikku vajub juhtum unustusse. Kuni aastate pärast leitakse jäält järgmine laip. Jällegi inimene Ahto minevikust.
Olevikus on Ahto saarel, kust kõik (vist?) alguse sai. Minevik viib meid Ahto Vene sõjaväes veedetud aega ja mõrvade uurimisse. Ajaliselt saab kaetud ligi 30 aastat.
Raamat on sünge, aga samas mitte liiga vastikult sünge. Hiiliv põnevus läheb lõpupoole tõsiseks küüntenärimiseks ning lõpp, nagu juba kirjutasin, oli jahmatav.
November 26, 2018
Soovitan soojalt! Põnev, huvitav - lahendus saabub tõesti sõna otseses mõttes viimastel lehekülgedel.
Väga hästi toimub lülitumine erinevate aastate sündmuste vahel. Algusest lõpuni põnev lugemine.
Väga hästi toimub lülitumine erinevate aastate sündmuste vahel. Algusest lõpuni põnev lugemine.
October 16, 2018
Veidi oli üllatust ka. Esiteks oli tegu suht sünge asjaga, see aga on alati pluss - mida süngem, seda lahedam. Võikad mõrvad jääl ja mujal, räiged detailid ja ehe naturalism võimendasid süngust veelgi.
Teiseks jäi mõrvari isik kuni paljastamiseni saladuseks. Seda vaatamata mu väga pikale ja edukale krimilugeja karjäärile. Ma arvasin, et ma tunnen kõiki autorite nippe ja hanitamisi mida nad armastavad efekti suurendamiseks sisse toppida ja millele ootamatut lõpplahendust üles ehitada. Seda siin aga ma ei arvanud ära, ei oletanudki isegi. Kummardus autorile!
Miinuseid kah. Esiteks olid mõned asjad täiesti ebausutavad, alates tollest saarest. Ma tunnen põhjarannikut nagu oma taskut ja tean väga hästi et sellist saart, kus oleks veel päris suur nõuka garnison peal olnud, reaalselt ei eksisteeri. Mandril jah, vene sõjaväeosi oli igal pool rannikul, aga sellist müstilist päris suurt saart ei eksisteeri. Prangli sobiks suuruse poolest aga seal ei olnud sellist garnisoni ja Vaindloo on liiga väike ja parimal juhul olid seal ainult paar piirivalvurit, lisaks on ta liiga kaugel soome kelguga sinna üle jää sõitmiseks. Aegna? Mohni? Ei, reaalses elus sellist saart pole. Prangli või Aegna sobinuks hästi kui seal oleks nõuka ajal tsiviilelanikkond puudunud ja selle asemel hoopis suht suur nõukogude ajateenijaist ja ohvitseridest koosnev garnison. Pranglile küll jääd mööda ilma vahepeal laevateed ületamata ei pääse...
Ühesõnaga, üks kandev detail oli välja mõeldud. Teiseks tundusid tegelaste reaktsioonid mõnedele sündmustele - mida siin spoilerdamise pärast pole mõtet üldse lähemalt kirjeldama hakata - ikka väga ebausutavad. Reaalses elus oleks sõjaväelase kadumise peale teda otsitud kuni ta oleks leitud- Aga nojah, mis sest, autoril on õigus oma tegelastega teha mis tahab...
Kindel pluss on veel ennenägematult segi paisatud narratiiv. Sündmused jooksid läbisegi 1987. aastal, 1996, 2006 ja 2015ndal ja moodustasid selge ja arusaadava narratiivi, ilma autori enda kehtestatud reegleid rikkumata, loogiliselt ja järjepidevalt, jõudes lõpus oma loogilise lõpuni, lõpplahenduse ja mõrvari paljastamiseni.
Aga ei, vinge oli. Mõningate eelpoolmainitud ebatäpsuste, konaruste, liigse fantaasia ja vägisi romaani sobitatud emotsionaalsete kohtade eest punkt maha aga olgu see "4" siis selline tugevapoolne.
Teiseks jäi mõrvari isik kuni paljastamiseni saladuseks. Seda vaatamata mu väga pikale ja edukale krimilugeja karjäärile. Ma arvasin, et ma tunnen kõiki autorite nippe ja hanitamisi mida nad armastavad efekti suurendamiseks sisse toppida ja millele ootamatut lõpplahendust üles ehitada. Seda siin aga ma ei arvanud ära, ei oletanudki isegi. Kummardus autorile!
Miinuseid kah. Esiteks olid mõned asjad täiesti ebausutavad, alates tollest saarest. Ma tunnen põhjarannikut nagu oma taskut ja tean väga hästi et sellist saart, kus oleks veel päris suur nõuka garnison peal olnud, reaalselt ei eksisteeri. Mandril jah, vene sõjaväeosi oli igal pool rannikul, aga sellist müstilist päris suurt saart ei eksisteeri. Prangli sobiks suuruse poolest aga seal ei olnud sellist garnisoni ja Vaindloo on liiga väike ja parimal juhul olid seal ainult paar piirivalvurit, lisaks on ta liiga kaugel soome kelguga sinna üle jää sõitmiseks. Aegna? Mohni? Ei, reaalses elus sellist saart pole. Prangli või Aegna sobinuks hästi kui seal oleks nõuka ajal tsiviilelanikkond puudunud ja selle asemel hoopis suht suur nõukogude ajateenijaist ja ohvitseridest koosnev garnison. Pranglile küll jääd mööda ilma vahepeal laevateed ületamata ei pääse...
Ühesõnaga, üks kandev detail oli välja mõeldud. Teiseks tundusid tegelaste reaktsioonid mõnedele sündmustele - mida siin spoilerdamise pärast pole mõtet üldse lähemalt kirjeldama hakata - ikka väga ebausutavad. Reaalses elus oleks sõjaväelase kadumise peale teda otsitud kuni ta oleks leitud- Aga nojah, mis sest, autoril on õigus oma tegelastega teha mis tahab...
Kindel pluss on veel ennenägematult segi paisatud narratiiv. Sündmused jooksid läbisegi 1987. aastal, 1996, 2006 ja 2015ndal ja moodustasid selge ja arusaadava narratiivi, ilma autori enda kehtestatud reegleid rikkumata, loogiliselt ja järjepidevalt, jõudes lõpus oma loogilise lõpuni, lõpplahenduse ja mõrvari paljastamiseni.
Aga ei, vinge oli. Mõningate eelpoolmainitud ebatäpsuste, konaruste, liigse fantaasia ja vägisi romaani sobitatud emotsionaalsete kohtade eest punkt maha aga olgu see "4" siis selline tugevapoolne.
October 9, 2022
Väga nauditav krimiromaan. Peale veidi hüplevat algust haarab lugu sind üha enam endasse ja pinge ning põnevus on hoitud pea viimaste lehekülgedeni. Loo muudab minu jaoks eriti eriliseks ka isiklik seos nii antud ajastu kui ka olustikuga.
June 7, 2023
Raamatu sündmused kulgevad aeglaselt, aga ajas suureneva pinevusega, nagu spiraali mööda, kus vedru läheb aina rohkem pingule. Ajalised hüpped minevikku, lähiminevikku ja olevikku on hästi valitud, katkestades just tekkinud põnevuse, viies selle põnevuse teise ajahetke.
September 6, 2019
Igat pidi hea lugemine. Põnevus kestab algusest lõpuni ehk siis kõige tähtsam - raamatud on väga raske käest ära panna. Peategelasega on väga kerge samastuda ja kaasa elada. Eriti suureks plussiks on ajastutruudus ja äratundmisrõõm. Ei puudu ka mõnus püant.
June 29, 2019
Tõesti põnev ja meisterlikult kirjutatud. Võib-olla raamatu esimesed 200 lehekülge oleks võinud tekst pisut tihedam olla, kohati pisut venis. Aga mida edasi, seda nauditavam lugemine:) Tänud autorile!
January 1, 2019
Suurepärane raamat. Hästi kirjutatud, kaasahaarav. Kuigi tore ei ole sealne masendav meeleolu, aga see käib asja juurde. Ka oleks võinud kiiremini "käima minna" Huvitav, et raamat läheb lugemise lõppedes veel paremaks. Ikka on mõtted loetu juures ja võimatu on uue raamatuga algust teha.
June 6, 2023
Esmatutvus autoriga kulges lineaarselt - lugesin esimesest leheküljest viimaseni ühe koduse haiguspäevaga. Kui mõned kohad ka tikkusid lohisema, siis järgnev lehekülg andis taas hoogu ja nii see läks. Tegelikult olin autorit blogimaailmas märganud, aga ei viitsinud lugeda, sest "oskan ise kirjutada küll ja veel paremini":D
Sellist krimkat ikka annab kokku kirjutada. Minu jaoks oli huvitavaim tegelane Kairi (naljakas kokkusattumus, et ka minu teises raamatus on nimelt Kairi ühes episoodis keskne tegelane), kelle mõni otsus võib lugejale jääda arusaamatuks. Aga nagu klassikud ütlevad - kõik pered on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetud igaüks isemoodi...
Kui üldse miski häiris, siis tühised ebatäpsused nõukaarmee siseelust, aga tegu ju ikkagi ilukirjanduse mitte dokumentaalteosega.
Minu arvates võiks raamat olla aluseks krimkaseriaalile, korjake aga mõte üles!:)
Sellist krimkat ikka annab kokku kirjutada. Minu jaoks oli huvitavaim tegelane Kairi (naljakas kokkusattumus, et ka minu teises raamatus on nimelt Kairi ühes episoodis keskne tegelane), kelle mõni otsus võib lugejale jääda arusaamatuks. Aga nagu klassikud ütlevad - kõik pered on õnnelikud ühtemoodi, aga õnnetud igaüks isemoodi...
Kui üldse miski häiris, siis tühised ebatäpsused nõukaarmee siseelust, aga tegu ju ikkagi ilukirjanduse mitte dokumentaalteosega.
Minu arvates võiks raamat olla aluseks krimkaseriaalile, korjake aga mõte üles!:)
December 21, 2018
Täiesti tugev algupärane kriminull - lugedes ei hakanud kordagi piinlik. Muidugi, mõned kandvad detailid ja tegelaste reaktsioonid olid täiesti ebausutavad ja mitteveenvad, aga lugemismuljet see kokkuvõttes oluliselt ei rikkunud.
Displaying 1 - 12 of 12 reviews