On igaühe enda asi, kas hakata lompi kukkudes virisema või võtta jalad paljaks ja pigistada varvaste vahelt porivorste. Inimesi eristab üksteisest huumorisoon ja eelkõige oskus iseenda üle naerda. Nii ongi, sa kas naerad või nutad. Ott Kiivikas naerab.
See raamat on lihastest, sitkusest, piitsast ja präänikust, lihastest, higist, armastusest, pisaratest, lõputust naerust ja muidugi lihastest.
Kulturismist ei arva ma suurt midagi, aga Ott Kiivikas ise on jätnud väga hea mulje. Mulle tõesti meeldib ta inimesena. Vähemalt on ta meeldiva mulje jätnud oma tegemiste ja sõnavõttudega. Mulle üldiselt meeldib elulugusid lugeda ja selles mõttes ei olnud raamatus midagi üllatavat. Täiesti tavaline elulooraamat, kust saab teada lapsepõlve, trennide, pisut ka suhete kohta. Tegelikult sain teada isegi liiga palju ja seetõttu muutus ka Ott veidi vähem meeldivamaks. Näiteks ei meeldinud mulle, kuidas ta oma eksabikaasast rääkis. Selge, et ta sai haiget, kui naine ta maha jättis ja kirjutatu peegeldas ausat hingevalu. Ilmselt on siin arvamused kahetised. Paljudele just meeldibki sellist hingest tulevat pettumust lugeda, kuid mina oleksin eelistanud mahedamat eneseväljendust. Aga trenni teeb ta kõvasti ja just oma töökusega on ta jõudnud nii kaugele. Lõpuks pärast pikki aastaid õnnestus tal muuhulgas 2017. aasta sügisel ka tõusta maailmameistrivõistlustel pronksile.