Olen viimase kümne aasta jooksul harjunud sellega, et mehed mu elus tulevad ja lähevad. Aga Eleri on mu kõrval sel ajal alati olemas olnud. Ja Meeno on mu elust kogu selle aja kadunud olnud. Äkitselt on aga kõik poolused ümber keeratud ja mul pole õrna aimugi, milliste mängureeglitega seda uut mängu mängitakse.
,,Kes kardab välgutüdrukut?" on Heli Künnapase sarja ,,Mõni õhtu romantikat" kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis teeb seda keegi sinu eest. Sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Rohkem infot: facebook.com/helilooming
Loosiõnn naeratas ja võitsin Lugemise Väljakutse facebooki grupist selle raamatu...hämmataval kombel hakkasin ka kohe seda lugema ja see juhuslikult sobitub hästi ka ühte väljakutse teemasse. Eesti oma Barbara Cartland, eriti lõpp meenutas seda helgust ja romantikat, mida Cartlandi raamatutes lõppu ikka pannakse :) Kohati hirmus filosoofiline, aga ega need mõtted valed olnud, isegi olen enamasti sarnaste arusaamadega...;) Aitäh kirjanikule armsa pühendusega raamatu saatmise eest! :)
“Kes kardab välgutüdrukut?" on Heli Künnapase sarja “Mõni õhtu romantikat" kuues raamat. Seekordses raamatus peab kodusesse Pärnu-Jaagupisse naasnud Annely muutunud oludes ümber hindama oma mineviku ning selgeks õppima õppetunni, et kui sa ise oma elu ei juhi, siis teeb seda keegi sinu eest. Viimased kümne aasta on mehed naise elus tulnud ja läinud, kuid tema parim sõbranna Eleri on alati truult ta kõrval olnud. Samas - armastus Meeno on koguaeg eemal olnud kuni hetkeni, kus rollid on justkui vahetunud.
Mulle näib justkui, et tase antud sarja raamatute puhul on vahelduv: kord on keskpärane, siis jälle hea, siis isegi päris hea ja siis vajub jällegi ära. See võib olla seotud ka olukordadega, mida kirjeldatakse igas raamatus. Mõni situatsioon võib lugejaga seostuda rohkem, mõni vähem, sellest ka arvatavasti selline arvamus. Samas on ta mugav väike vahepala nii talviseks õhtuks kui ka suviseks rannapäevaks.
“Kes kardab välgutüdrukut” oli hästi kirjutatud, sujuv ning ka tõetruu. Mõne eelneva raamatu puhul just see realistlik pool jäi vajaka, siin seda muret ei olnud. Vahepeal ajas muigama peategelase “äkilisus”, sest ühest küljest kirjeldati teda üsna täiskasvanuna, mistõttu tema need kohatised pursked, kuidagi tundusid kontekstist väljas. Lisaks see, et keegi neiu äkilisust võttis kui armsat iseloomujoont, oli ka teistsugune lähenemine.
Esmakordselt oli ka üllatav puänt. Ei hakka seda spoilima, aga oli tore, et midagi oli erinevat. Kas see oli vahest ettenägelik? Võib-olla, aga samas kui see tuli, siis ei olnud tunnet, et see on kõrvust tiritud. Kurb, kui inimene, keda kõige enam usaldad, sulle noa selga lööb.
Annely on just kirjutanud alla oma lahutusdokumentidele ja saanud tööl kätte koondamisteate. Ta pakib oma asjad ja kolib vanaema juurde Pärnu-Jaagupisse, kus elu viib ta uuesti kokku tema esimese armastusega ning möödunud aja saladused tulevad välja.
Kuna mu viimased raamatud on olnud väga pikad ka tõsised, siis seepärast võtsingi ka teise selle sarja raamatu ette. Sel korral ei jätkunud isegi mõneks õhtuks vaid sai paari tunniga loetud.
Jällegi, hinne pigem 3.5 tärni, aga ümardan üles. Ja põhjenduseks on just see lugude pikkus, sest niipea kui hakkan sisse elama, siis juba saab läbi. Ma endiselt tahaks neist tegelastest ja nende lugudest rohkem teada ja ka loo lahenduse arenguga vaikselt kaasa minna, see viiks kohe hinde ka kõrgemale.