What do you think?
Rate this book
Minu... #107
Minu Indoneesia. Maailma makett
Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust.
Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.
Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.
Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni.
Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.
240 pages, Paperback
First published December 10, 2017
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
January 9, 2023
Juhtus jälle nii, et mõtlesin seda raamatut ainult sirvida veidi ja siis TBR virna panna, mida ma plaanin lähiajal lugeda, kuid raamat jäigi pihku. Kirjastiil "Minu Indoneesia" raamatus on mõnus, voolav ja huvitav, justkui loeks suurepärast ilukirjandit, mitte hetki ja jutustusi päris elust.
Mulle ei meenunud enam ammugi see fakt, et suur osa indoneeslasi on moslemid, ometi on nende suhtumine ellu nii muretu ja hirmuvaba. Nad on väga uudishimulikud ning elu keerleb kõige ja kõigi ümber, et kinnisele eestlasele võiksid tunduda isegi pigem tüütud või mine sa tea, hoopiski värskendav. Usk aitab neil olla muretu ellusuhtumisega. Nad on kindlad, et jumal aitab, mõistab ja andestab. Indoneesia erinevatel saartel võib aga kohata täiesti erimoodi kombed ja isemoodi eluviise.
Berit ise on ka nii julge olnud minu silmis, saada hakkama sellistes täiesti võõraste kommetega riigis ning õppida keele niivõrd selgeks, et suudaks lausa teles esineda. Ja noh, mina ei suudaks vist nii olla, et rotid siin ja rotid seal, rotid iga nurga peal.
"Minu..." sarja raamatutega on kord juba nii, et annad korra sõrme, siis märkamatult läheb juba terve käe ning järsku oledki justkui sõltuvuses. Need raamatud on nii nauditavad, vahva on näha teiste eestlaste kogemusi ja seiklusi ning õppida tänu neile uusi teadmisi erinevate riikide ja rahvaste kohta.
Mulle ei meenunud enam ammugi see fakt, et suur osa indoneeslasi on moslemid, ometi on nende suhtumine ellu nii muretu ja hirmuvaba. Nad on väga uudishimulikud ning elu keerleb kõige ja kõigi ümber, et kinnisele eestlasele võiksid tunduda isegi pigem tüütud või mine sa tea, hoopiski värskendav. Usk aitab neil olla muretu ellusuhtumisega. Nad on kindlad, et jumal aitab, mõistab ja andestab. Indoneesia erinevatel saartel võib aga kohata täiesti erimoodi kombed ja isemoodi eluviise.
Berit ise on ka nii julge olnud minu silmis, saada hakkama sellistes täiesti võõraste kommetega riigis ning õppida keele niivõrd selgeks, et suudaks lausa teles esineda. Ja noh, mina ei suudaks vist nii olla, et rotid siin ja rotid seal, rotid iga nurga peal.
"Minu..." sarja raamatutega on kord juba nii, et annad korra sõrme, siis märkamatult läheb juba terve käe ning järsku oledki justkui sõltuvuses. Need raamatud on nii nauditavad, vahva on näha teiste eestlaste kogemusi ja seiklusi ning õppida tänu neile uusi teadmisi erinevate riikide ja rahvaste kohta.
December 15, 2017
Berit on sukeldunud ninasõõrmeteni Indoneesia keelde ja kultuuri, elanud Elu suure tähega (käinud, kogenud, suhelnud) ning pannud selle hoogsal ja kergestiloetaval moel kirja. Tekst koosneb põhiliselt tegevuste kirjeldustest ja nende tegevuste käigus kogetu analüüsist, võrdlustest Eestiga. Hästi palju on tegevust, Berit kogu aeg käib ja sehkendab midagi. See kajastub ka tekstis, mis ei muutu kordagi pikaks või lohisevaks.
Berit on etnograafiat õppinud ja seda pilku ning üldistusvõimet on tekstis tunda. Õnneks ei ole tegu siiski akadeemiliselt distsiplineeritud tekstiga, vaid vabalt voolava jutustusega. Seega on siin lubatud ka isiklikud hinnangud ja huumor. Kohati on ka üksikuid arusaamatuks jäävaid lõike ja lauseid, aga neid on vähe ja need tuhmuvad raamatu üldise sära kõrval. Mu käsi küll tõrkus viite tärni panemast (omajopelikkuse või meeldida tahtmise oht), aga midagi pole teha - raamat on hea, täpselt selline, nagu üks Minu-sarja raamat olema peab. Viis tärni on igati ausalt ära teenitud. Tänan hea elamuse eest :)
Berit on etnograafiat õppinud ja seda pilku ning üldistusvõimet on tekstis tunda. Õnneks ei ole tegu siiski akadeemiliselt distsiplineeritud tekstiga, vaid vabalt voolava jutustusega. Seega on siin lubatud ka isiklikud hinnangud ja huumor. Kohati on ka üksikuid arusaamatuks jäävaid lõike ja lauseid, aga neid on vähe ja need tuhmuvad raamatu üldise sära kõrval. Mu käsi küll tõrkus viite tärni panemast (omajopelikkuse või meeldida tahtmise oht), aga midagi pole teha - raamat on hea, täpselt selline, nagu üks Minu-sarja raamat olema peab. Viis tärni on igati ausalt ära teenitud. Tänan hea elamuse eest :)
Read
May 23, 2024Olen Beritilt üht reisiraamatut lugenud ja see mulle täitsa meeldis.
Kui päris palju on kritiseeritud seda, et sageli keskendutakse selle sarja raamatutes riigi asemel autori enda olmeprobleemidele ja maailmavalule, siis siin seda muret küll pole. Juba proloogis lajatatakse sulle paras ports teadmisi Indoneesia ajaloo ja geograafia kohta ja samas vaimus teos ka jätkub. Ikka mõnusalt autori enda kogemustega põimituna ja nii, et kirjeldatavad stseenid ülielavalt silme ette tulevad. Paneb ühtaegu naerma, nutma ja pead vangutama, kui ei teagi enam, kumb emotsioon kohasem oleks. Ühiskond, kus "naabrivalve" pidevalt tegutseb, kus religiooni varjus peetakse surnuaial sekspidusid ja politseinikud pakuvad narkootikume, kus prügi ähvardab hinge matta, kus moraal ühtaegu on ja samas ka pole või on topelt. 17 000 saart, 238 miljonit inimest, maailma suurim islamiusku riik. Kalimantani maha raiutud põlismetsad, turistihordide all ägav paradiisisaar Bali, mitmekülgsed Sumatra ja Jaava. Sellesse kõigesse sukeldumas üks reisihimuline eestlanna, kes on piisavalt ogar, et põlismetsadesse sealseid elanikke otsima minna, "Teeme ära" kampaania korraldada ja kohalikest raamat kirjutada.
Oli hea lugemine, tõsiselt. Hästi kirjutatud, rohkelt huumorit, samas juhitakse tähelepanu ka tõsistele murekohtadele ja kirjeldatakse inimloomuse kirjeldamatust. Sel autoril on, mida jagada ja ta oskab seda teha.
Kui päris palju on kritiseeritud seda, et sageli keskendutakse selle sarja raamatutes riigi asemel autori enda olmeprobleemidele ja maailmavalule, siis siin seda muret küll pole. Juba proloogis lajatatakse sulle paras ports teadmisi Indoneesia ajaloo ja geograafia kohta ja samas vaimus teos ka jätkub. Ikka mõnusalt autori enda kogemustega põimituna ja nii, et kirjeldatavad stseenid ülielavalt silme ette tulevad. Paneb ühtaegu naerma, nutma ja pead vangutama, kui ei teagi enam, kumb emotsioon kohasem oleks. Ühiskond, kus "naabrivalve" pidevalt tegutseb, kus religiooni varjus peetakse surnuaial sekspidusid ja politseinikud pakuvad narkootikume, kus prügi ähvardab hinge matta, kus moraal ühtaegu on ja samas ka pole või on topelt. 17 000 saart, 238 miljonit inimest, maailma suurim islamiusku riik. Kalimantani maha raiutud põlismetsad, turistihordide all ägav paradiisisaar Bali, mitmekülgsed Sumatra ja Jaava. Sellesse kõigesse sukeldumas üks reisihimuline eestlanna, kes on piisavalt ogar, et põlismetsadesse sealseid elanikke otsima minna, "Teeme ära" kampaania korraldada ja kohalikest raamat kirjutada.
Oli hea lugemine, tõsiselt. Hästi kirjutatud, rohkelt huumorit, samas juhitakse tähelepanu ka tõsistele murekohtadele ja kirjeldatakse inimloomuse kirjeldamatust. Sel autoril on, mida jagada ja ta oskab seda teha.
August 9, 2023
Väga haaravalt ja ladusalt kirjutatud raamat. Ma ei jõudnud ära imestada kui tegusalt ja põhjalikult autor need paar aastakest Indoneesias sisustas, jõudes omadega lausa metsasügavustes elavate nomaadide külastamiseni. Lugeja õnneks oskab ta oma kogemusi väga haaravalt kirja teel edasi anda, leidsin end pidevalt mõtlemas, et nendest seiklustest saaks ju ka väga ägeda filmi.
Sellest raamatust jäi mõnus järelmaitse, justkui oleks lõpetanud tummise, aga tervisliku eine. Justkui oleks targemaks saanud ja maailmapilti avardanud. Justkui oleks saanud omaenda mugavalt diivanilt teise, niivõrd erinevasse kultuuri piiluda. Olla kärbes sealsel seinal.
Ma ise ei suudaks eluilmas nii avatud ja vähenõudlik olla, kuskil hallituse keskel elada ja madudest kubisevas metsas matkata (olgu öeldud, et sellele ebamugavamale küljele ei pühendanud autor pea üldse tähelepanu, tema nägi ainult võimalusi ja põnevust).
Siiralt nautisin! Kiidan ka pildivalikut. Tal on tõesti annet nii klaviatuuri kui kaamera taga.
Sellest raamatust jäi mõnus järelmaitse, justkui oleks lõpetanud tummise, aga tervisliku eine. Justkui oleks targemaks saanud ja maailmapilti avardanud. Justkui oleks saanud omaenda mugavalt diivanilt teise, niivõrd erinevasse kultuuri piiluda. Olla kärbes sealsel seinal.
Ma ise ei suudaks eluilmas nii avatud ja vähenõudlik olla, kuskil hallituse keskel elada ja madudest kubisevas metsas matkata (olgu öeldud, et sellele ebamugavamale küljele ei pühendanud autor pea üldse tähelepanu, tema nägi ainult võimalusi ja põnevust).
Siiralt nautisin! Kiidan ka pildivalikut. Tal on tõesti annet nii klaviatuuri kui kaamera taga.
February 8, 2018
Raamat räägib küll väga põhjalikult Indoneesiast ja autori sealsetest seiklustest, aga tundus kuidagi jube igav lugeda. Lisaks see on vist ka esimene Minu-sarja raamat mis on väga puudulikult tõlgitud, üheski varasemas ma ei ole nii palju kirjavigu täheldanud.
April 29, 2018
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
Displaying 1 - 7 of 7 reviews