Tallinnas lähevad kaduma kaks teismelist tüdrukut. Ka viis päeva hiljem pole keegi neid näinud. Uurija Rebecca Lindebergil ja tema kolleegidel ei ole ühtki jälge või niidiotsa, millest lähtuda, kui juba kaob ka kolmas tüdruk, seekord Keilas, ning politseil on põhjust arvata, et kõik need kadumised on omavahel seotud …
„Veel enne, kui Meribel ärkas, tajus ta oma silmalaugude taga nõrka valgust. Ta avas silmad ja oli täielikus segaduses. Kus pagana kohas ta oli? Oma kodus voodis küll mitte... Ja siis kohe tuli talle kõik meelde. Tüli Adelega. Ja tema üksi terviseradadel. Ja see mees ja tema kadunud koer ja auto ja karp kommidega ja... Mis siis oli juhtunud? Kas mees tõmbas ta autosse? Selle koha pealt Meribeli mälu katkes. Ta püüdis ettevaatlikult istukile tõusta, misjärel tundis kohe teravat valu kusagil kuklas. Ai, pagan küll. Silmad harjusid hämarusega ja ta märkas, et istub ühe laia, tumeroosa siidisest materjalist tekiga kaetud voodi peal. See oli kellegi magamistuba. Eemal nurgas seisis väike laud ja selle peal valgest riidest varjuga laualamp, mis valgustaski tuba. Kohe pani ta tähele ka seda, et ei ole ruumis üksi, nagu esimese hooga oli arvanud. Laua kõrval põrandal maas istus üks punaka peaga tüdruk, seljas helesinine pluus ja jalas mustad teksad. Ta hoidis kätega põlvede ümbert kinni ja tema pikad juuksed rippusid lahtiste sorakatena üle näo.”
Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja” (2015) ja „Kas keegi kuuleb mind?” (2017).
Olen juba ammu tahtnud mõnd Ketlin Priilinna krimkat lugeda. Ikkagi Eesti krimka - õigemini lausa terve sari! No ja kui märkasin seda raamatupoes ulmeodava hinnaga ei saanud lihtsalt mööda kõndida.
Tuleb aga tunnistada, et pidin kahjuks pettuma.
Kuigi tegu on minu esimese loetud raamatuga, on see sarjas kolmas. Krimkade puhul ei tohiks sellel aga väga vahet olla - iga lugu peaks olema eraldiseisvalt loetav. Nii tegelikult oli ka; kuigi peab ütlema, et tegelastele pühendati vaat et rohkemgi aega kui kurjategalase püüdmisele.
Sellele vaatamata ei muutunud raamatu tegelased minu jaoks elavateks. Neid oli jube palju (uurijaid vist kuus; ohvreid ja nende perekondi kolm), aga ühtegi karakterit välja ei joonstunud. Kõik tegelased olid samasugused - tõsi küll, erinevate lootuste ja mineviku deemonitega.
Lugu on muidugi kaasahaarav ja parajalt rõlge - aga eks kõik, mis on seotud lastevastase kurjusega tekitabki suuremaid emotsioone. Lõpplahendus jäi nõrgaks ja otsituks ja motiiv selle taga veel hõredamaks.
Väga palju oli ka korduvaid lõike ja mõtteid - eriti, mis puudutas (pea)tegalste hingeelu ja mõtteid.
Samas olen üsna kindel, et annan Rebecca Lindebergile veel ühe võimaluse - ikkagi Eesti asi ju.
Loos on kadunud tüdrukud, saladusi, vastikut minevikku, kokkusattumusi ja uurijate isiklikku elu (mis raamatu juures, mulle isiklikult, pigem on vastumeelsem ja häirivam osa raamatust, kui uurijate tööga seonduv ).
Uhh, põnev aga vastik! Lugesin läbi ühe õhtuga. Näpistasin küll tunnikese uneaega, aga ei saanud pooleli ka jätta. Ehk siis Rebecca Linderbergi sari läheb sama põnevalt edasi. Soovitan ka seda raamatut nagu sarja esimest kahtegi.
Tundus nagu autoril oleks tulnud hea idee, kuid ei osanud kuidagi sellele mõistlikku lõpplahendust välja mõelda- lõpp tundus otsituna ja ei veennud mind. Järsku selgus, et maailmas on ikka väga palju hulle inimesi aga nagu öeldakse, eks igalühel ole oma kiiks.
Väga hästi kirjutatud krimilugu. Raamat oli üles ehitatud nii, et hoidis mind lugejana põnevil ja lugu oli piisavalt keeruline, et lõppu mitte ette aimata.
Alguses tundus, et on olemas kõik komponendid ülipõnevaks raamatuks. Siis aga vajus kõik kokku- liiga palju korrutamist ja eluvõõrast tegevust. Ja küsimus- Miks?- oli ikka väga nõrga lõpplahendusega.