Kuidas kirjutada raamatut

by Peeter Oja

171 pages, Paperback

Published January 1, 2017

Reviews

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Meeldiv üllatus. Kuigi kui hakata järele mõtlema, siis Peeter Oja ("vananev uustulnuk") ongi ainus inimene, kelle kirjutamisalast nõu ma kuulda võtaksin ;-). Eriti tore oli näha ühes raamatus nippe niivõrd erinevate žanrite kohta ning elulisi näiteid mitmelt konverentsilt. Väga muhe teos, arvake autorist, mida tahate. Hea satiir ühesõnaga. Kohe kindlasti sain juurde julgust hakata ise elulooraamatut kirjutama :P.

[Triin Sooäär · Rating 3 out of 5]

Peeter Ojalikult stiilses vormis kirjutatud raamat on üks nendest, mida soovitaks kõigile alustavatele kirjanikele - kirjutamise fenomenaalsus koos vajalike aspektidega läbi huumori lisaks naerukurdudele on super informatiivsed. Lisaks väga üllatuslikult hea meele selle kõige üle, mida Peeter oma kirjeldatus välja toob, kuidas raamatust saab tõesti kindlameelne raamat. Veidike hakkas lõpuks miski lugejana korduma, aga samas mõnus vahepala ilma pisarakiskujata.

[Britt Suits · Rating 3 out of 5]

Seda, et tegemist on huumoriraamatuga, teadsin juba enne kui raamatu lugemiseks sain. Olen ma ju lugenud ka autori eelmist teost.
Raamat ise koosneb erinevatest peatükkidest, mis õpetavad, kuidas üht või teist žanri (aiaraamat, kriminaalromaan, spordiraamat, elulooraamat, armastusraamat, esoteerikaraamat, koduraamat) kirjutada. Välja pakututest meeldis mulle kõige enam kriminaalromaani kirjutamise õpetus. Tulevased krimikirjanikud, jätke nüüd meelde kirjanduse kuldreegel laipade osas: „Parem mõni laip rohkem, kui et puudu tuleb! Laipademeri vaid kaunistab kriminulle.“ Samas vaadake ette, et laibad segamini ei lähe, sest see on suurteose „Kuidas kirjutada raamaut“ autori sõnul üks häirivamaid asju kriminulli juures. Loomulikult saab konkreetseid näpunäiteid selles osas, milline peab olema detektiivi tegelaskuju jne.
Ka teistes peatükkides on vajalikke näpunäiteid kuhjaga. Näiteks, milliseid küsimusi küsida sportlaselt, millel peab põhinema armastusromaan jne. Õpetuste näitlikustamiseks on autor ise täitnud ka illustraatori rolli ning pakkunud hulga joonistusi/skeeme.
Tundub, et mul ei ole viimasel ajal eriti naljatuju. Kuigi ma lugedes kujutlesin väga selgelt ette, kuidas Peeter Oja ise väga värvikalt edastab kogu seda juttu, siis ei naernud kõva häälega kordagi ja rõõmsamaks ka ei muutunud.