What do you think?
Rate this book
Oliver
Hanneleele Kaldmaa „Oliver” on viimaste aastate oodatumaid luuledebüüte. Kaasahaaravas teoses seiklevad müütiline Oliver O’Flame – kangelane, tuletooja ja luuletaja – ning tema väljavalitu Tuvi, kelle lennukas teekond kulgeb maid ja meresid, tegelikke ja kirjanduslikke paiku pidi. See on luulekogu, mis on ühtaegu nii žanrieksperiment, müütiline seiklus- ja armastuslugu kui ka sissevaade noore inimese raskustesse kohtumisel suure pulbitseva maailmaga. „Oliver” ammutab motiive antiikkirjandusest, kangelaseepostest ja eesti pärimuskultuurist, kuid on ometi äravahetamatult omanäoline nagu Oliver Tuli isegi.
Autor Hanneleele Kaldmaa on varem pälvinud kirjandusajakirja Värske Rõhk luule aastapreemia ja kirjandusauhinna „Esimene samm”.
Oliver O’Flame pole kunagi tantsida osanud
Kangesüdameliste vaikuses kostab valje mütsuvaid helisid
nagu tohutute hallikarvaliste elukate põntsuvate
käppade kiireid hüppeid.
Oliver O’Flame pole kunagi tantsida osanud, seda ma tunnistan
karmipeolise Läti päikese all. Mõõkhambuline pimedus
hiilib läbi me taeva ja tähtede. Tuletornid heidavad valgust nagu komeete.
Kui Oliver O’Flame kalda peal tantsiks, upuks need laevad kindlasti.
Oliver O’Flame tantsis hiiglased vaipade alla.
Oliver O’Flame tantsis käblikud nirkideks.
Oliver O’Flame tantsis veepinnast saare, kus istuda,
puhata jalga ja vaadata,
kuidas valgusejänesed ööpäevapäikese laikudes hüppavad.
Maailm magab, kui Oliver O´Flame teda üles ei aja.
Autor Hanneleele Kaldmaa on varem pälvinud kirjandusajakirja Värske Rõhk luule aastapreemia ja kirjandusauhinna „Esimene samm”.
Oliver O’Flame pole kunagi tantsida osanud
Kangesüdameliste vaikuses kostab valje mütsuvaid helisid
nagu tohutute hallikarvaliste elukate põntsuvate
käppade kiireid hüppeid.
Oliver O’Flame pole kunagi tantsida osanud, seda ma tunnistan
karmipeolise Läti päikese all. Mõõkhambuline pimedus
hiilib läbi me taeva ja tähtede. Tuletornid heidavad valgust nagu komeete.
Kui Oliver O’Flame kalda peal tantsiks, upuks need laevad kindlasti.
Oliver O’Flame tantsis hiiglased vaipade alla.
Oliver O’Flame tantsis käblikud nirkideks.
Oliver O’Flame tantsis veepinnast saare, kus istuda,
puhata jalga ja vaadata,
kuidas valgusejänesed ööpäevapäikese laikudes hüppavad.
Maailm magab, kui Oliver O´Flame teda üles ei aja.
96 pages, Hardcover
Published January 1, 2017
1 person is currently reading
13 people want to read
About the author
Hanneleele Kaldmaa
18 books83 followersOlen sündinud, kasvanud ja loen jätkuvalt rohkem raamatuid, kui kirjutan.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
October 17, 2025
Olen oma (kahe) kogemuse põhjal otsustanud, et Hanneleele Kaldmaa ei kirjuta luulekogusid nagu teised.
Üldiselt on luulekogud ikkagi kogum luuletustest, mis sündinud eiteamillest eiteamilleks nagu luuletused ikka.
See luulekogu ei ole selline.
Kõige rohkem on tegu moodsa aja keeles (on värsid, on riimid, isegi rütm, kuid mitte ühtlaselt ühesugune, vaid rappuv, rappiv, igas luuletuses oma) kirjutatud kangelaseeposega Oliverist, kes oli.
Lugu ei ole päriselt otse jälgitav ning mõnelgi puhul on luuletuse pealkiri ainus, mis selgitab, millest juttu. Lisaks vahetuvad minategelased ja temategelased ning väheses saab päris kindel olla.
Jääb mulje, et Oliveril on suur armulugu Tuvikesega, kellest saab tema kaasa. Jääb mulje, et Oliveril oli vähemalt üks sõber, kellega koos ta reisinud on. Kuid on see Tuvike või sõber, kellega koos nad tuulesõlmedega mässavad ja vaala seljale lõkke teevad, polnud ma päris kindel päris-päris paljude lehekülgede jooksul.
Hei, mul oli pool raamatut selja taga, kui alles taipasin, et Oliver on leekivate sõnadega poeet, tuli vaimus ja pihus, mitte mõni laia seljaga mõõgamees.
Sest Hanneleele Kaldmaa ei jutusta sündmusi, ta jutustab tundeid ja meeleolusid. Milline tunne just tuli, seda saame tugevalt teada, ent mis selle põhjustas, häguselt. Vahel mainib, vahel mitte. See pole ju eriti oluline, eks?
Tunne loeb, mitte selle põhjus.
Sama tunde võib saada väga erinevatest sündmustest, kuid veel väga palju rohkem on erinevaid tundeid, mis põhjustatud samadest või sarnastest sündmustest. Jah, inimesed on erinevad, ent isegi sama inimene erinevas alusmeeleolus reageerib väga erinevalt.
Sündmus pole tähtis. Tunne on.
Aga siiski on sündmustikku huvitav jälgida. Noppida välja sündmustepudemeid ning panna kokku, mida ja kuidas Oliver siis tegi.
Tõi tule, kõik armastasid teda, aga paigal ta ei püsinud.
Ma ei lugenud kogule koostatud arvustusi läbi, aga paratamatult märkan, et blogiarvamusi on vähem, küll aga on midagi öelda olnud Kultuursetel Väljaannetel.
Ei saa eitada, autori keel ja kujundvalik on sellised, mis lähevad peale sellisele inimesele, kes luulega tuttav. Eepostega, ka värsseepostega tuttav olemisest päriselt ei piisa. Tekst ei anna lapsesilmale päriselt kätte, liiga vähe sündmusi, liiga palju tundeid.
Samas on just see raamatu võlu. Võetakse tuttav mudel - kangelaseeposes toimuvad umbes sellised asjad - ja pannakse teise vormi. Uude vormi. Tänapäevasesse vormi mitte tähenduses "laps kõndis, pilk telefonis, vastu elektriautode laadmisjaama", vaid luulekeelde, mis tänapäeva inimesele tuttav.
Tunnustan igati nii tavamudeleist väljaspoole mõtlemist kui saadud tulemust.
Muuseas. raamatu lakad on pilt.
Veel muuseas: proovisin ja need tekstid hakkavad eriti võimsalt elama, kui häälega lugeda. Emotsioon tuleb eriti välja.
Üldiselt on luulekogud ikkagi kogum luuletustest, mis sündinud eiteamillest eiteamilleks nagu luuletused ikka.
See luulekogu ei ole selline.
Kõige rohkem on tegu moodsa aja keeles (on värsid, on riimid, isegi rütm, kuid mitte ühtlaselt ühesugune, vaid rappuv, rappiv, igas luuletuses oma) kirjutatud kangelaseeposega Oliverist, kes oli.
Lugu ei ole päriselt otse jälgitav ning mõnelgi puhul on luuletuse pealkiri ainus, mis selgitab, millest juttu. Lisaks vahetuvad minategelased ja temategelased ning väheses saab päris kindel olla.
Jääb mulje, et Oliveril on suur armulugu Tuvikesega, kellest saab tema kaasa. Jääb mulje, et Oliveril oli vähemalt üks sõber, kellega koos ta reisinud on. Kuid on see Tuvike või sõber, kellega koos nad tuulesõlmedega mässavad ja vaala seljale lõkke teevad, polnud ma päris kindel päris-päris paljude lehekülgede jooksul.
Hei, mul oli pool raamatut selja taga, kui alles taipasin, et Oliver on leekivate sõnadega poeet, tuli vaimus ja pihus, mitte mõni laia seljaga mõõgamees.
Sest Hanneleele Kaldmaa ei jutusta sündmusi, ta jutustab tundeid ja meeleolusid. Milline tunne just tuli, seda saame tugevalt teada, ent mis selle põhjustas, häguselt. Vahel mainib, vahel mitte. See pole ju eriti oluline, eks?
Tunne loeb, mitte selle põhjus.
Sama tunde võib saada väga erinevatest sündmustest, kuid veel väga palju rohkem on erinevaid tundeid, mis põhjustatud samadest või sarnastest sündmustest. Jah, inimesed on erinevad, ent isegi sama inimene erinevas alusmeeleolus reageerib väga erinevalt.
Sündmus pole tähtis. Tunne on.
Aga siiski on sündmustikku huvitav jälgida. Noppida välja sündmustepudemeid ning panna kokku, mida ja kuidas Oliver siis tegi.
Tõi tule, kõik armastasid teda, aga paigal ta ei püsinud.
Ma ei lugenud kogule koostatud arvustusi läbi, aga paratamatult märkan, et blogiarvamusi on vähem, küll aga on midagi öelda olnud Kultuursetel Väljaannetel.
Ei saa eitada, autori keel ja kujundvalik on sellised, mis lähevad peale sellisele inimesele, kes luulega tuttav. Eepostega, ka värsseepostega tuttav olemisest päriselt ei piisa. Tekst ei anna lapsesilmale päriselt kätte, liiga vähe sündmusi, liiga palju tundeid.
Samas on just see raamatu võlu. Võetakse tuttav mudel - kangelaseeposes toimuvad umbes sellised asjad - ja pannakse teise vormi. Uude vormi. Tänapäevasesse vormi mitte tähenduses "laps kõndis, pilk telefonis, vastu elektriautode laadmisjaama", vaid luulekeelde, mis tänapäeva inimesele tuttav.
Tunnustan igati nii tavamudeleist väljaspoole mõtlemist kui saadud tulemust.
Muuseas. raamatu lakad on pilt.
Veel muuseas: proovisin ja need tekstid hakkavad eriti võimsalt elama, kui häälega lugeda. Emotsioon tuleb eriti välja.
April 13, 2019
Ohissake, kas ma peaksin omaenda raamatule tähekesi andma? Esialgu mõtlesin, et mitte, aga samas - oleksin ma selle välja andnud, kui ma ei arvaks, et tulemus hea on? Ei. Nii et annan siiski. Aga ühes võib kindel olla, lugenud olen ma seda küll oma mitukümmend korda :)
January 11, 2018
No ikka väga hea, terviklik ja mõistlikul määral suurejooneline. Lisaks veel puhas ilu.
March 20, 2022
Pean tunnistama, et mul on alati laud ja tihti ka diivan ja vahel isegi põrand raamatuid täis, sest ma lihtsalt ei taha neid riiulisse panna, sest alati kui ma seda teen, siis ma unustan need raamatud ära.
Samas hiljuti leidsin ma lahenduse selles, et paigutasin riiuli nii, et kui ma diivanil istun (seal ma tavaliselt loen), siis paikneb see nõnda, et ma saan otse tema sisse vaadata. Tänu sellele lükkele olen taasavastanud palju asju mis mul ammust pooleli on jäänud ja seda mitte seetõttu, et need oleksid igavad tükid, vaid ikka sellepärast, et need on riiulivarju jäänud.
Oliver oligi üks selline keda ma nüüd lõpuks märkasin ja avastasin, et ta on mul täiesti lõpuni lugemata. Ja ega ma ei oskagi muud öelda kui puhas rõõm! Mõnus on ka see taasavastamine – kohati nagu loeks uuesti, kohati nagu esimest korda elus, kohati nagu ei loekski vaid hüpleks Oliveri ja tuviga mingises vinges melus.
Samas hiljuti leidsin ma lahenduse selles, et paigutasin riiuli nii, et kui ma diivanil istun (seal ma tavaliselt loen), siis paikneb see nõnda, et ma saan otse tema sisse vaadata. Tänu sellele lükkele olen taasavastanud palju asju mis mul ammust pooleli on jäänud ja seda mitte seetõttu, et need oleksid igavad tükid, vaid ikka sellepärast, et need on riiulivarju jäänud.
Oliver oligi üks selline keda ma nüüd lõpuks märkasin ja avastasin, et ta on mul täiesti lõpuni lugemata. Ja ega ma ei oskagi muud öelda kui puhas rõõm! Mõnus on ka see taasavastamine – kohati nagu loeks uuesti, kohati nagu esimest korda elus, kohati nagu ei loekski vaid hüpleks Oliveri ja tuviga mingises vinges melus.
Displaying 1 - 4 of 4 reviews