Adamson-Eric (1902−1968) kui andekas ja mitmekülgne kunstnik, kunstipoliitik, õppejõud, keeruline ja tihti vastuoluline isiksus on eesti modernismi ajaloo särav esindaja. Määratud elama kunstiajaloo erakordselt põneval, kuid poliitiliselt väga keerulisel ja sugugi mitte hiilgaval ajastul, tuli kunstnikul valida oma elus erinevaid rolle, olla kord opositsionäär ja valitsuse kunstipoliitika terav kriitik, siis ühineda entusiastlikult uue riigikorra kehtestajatega, tunda omakorda uue võimu halastamatust, et siis oma elu viimastel aastatel tagasi pöörduda talle huvi pakkuvate väljendusvõimaluste juurde kunstis.
Adamson-Ericu 115. sünniaastapäevaks koostatud raamat sisaldab esmapublikatsioone kunstniku mälestustest Berliinist ja Pariisist ning oma loometeest, lisaks uurijate artikleid Adamson-Ericust ja tema kaasteeliste värvikaid meenutusi. Väljaanne on rikkalikult illustreeritud reproduktsioonide ja dokumentaalse fotomaterjaliga.