Sigridi elu on juba aastaid tiirelnud ümber ratsutamise ja eriti ümber imekauni raudja mära Mileedi, kellega ta peaaegu iga suvi sõitmas käib. Viimaks kätte jõudnud suvevaheaeg tähendab, et Sigrid saab veel rohkem aega tallis veeta ja Mileediga harjutada, et suvelõpu võistlustel oma möödunud aasta esikohta kaitsta.
Ent Sigridi plaanid lähevad sassi, kui talli tuleb uus sõitja ja treener teatab, et Sigrid peab oma hobust temaga jagama hakkama. Pikkamisi hakkab tüdrukule tunduma, et ta kaotab uuele ratsutajale nii Mileedi kui ka kõik oma sõbrad. Aga kui tema elu segi paisatakse, siis ei pea ka sellel uuel kergem olema!
Ene Sepp is an Estonian writer who started her first book when she was just 14 years old. By now she has published 12 books which critics and readers have praised. Besides Estonia, she has lived in Germany, Austria, New Zealand, and USA. Right now she lives in Estonia with her family and continues to write as much as possible.
Ene Sepp on Eesti kirjanik, kes alustas esimese raamatu kirjutamist vaid 14aastaselt. Praeguseks on tema sulest ilmunud 12 raamatut, mis on pälvinud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Lisaks Eestile on ta elanud ka Saksamaal, Austrias, Uus-Meremaal ja USAs. Hetkel elab ta koos perega Eestis ning jätkab kirjutamisega nii palju kui võimalik.
Armas, südamlik ja lihtne suvine lugemine hobuste armastajatele.
Ma olin taaskord alla andmas eesti noortekirjanduse kohapealt ja riiulis lugemist ootavad eesti noortekad tekitasid trotsi ja jonni - ma ei taha! Aga vot seda poleks küll pidanud nii kaua edasi lükkama, sest Ene Sepp üllatab taas.
Rõhutan, et seda raamatut tasub lugeda vaid siis kui on mingigigigi huvi hobuste ja/või ratsaspordi vastu, sest seda on raamatus palju. Tegelt vist ei saagi nii öelda. Seda ei ole mitte raamatus palju, vaid see ongi kogu raamat. Sekka koolinoorte suvenautlemine, keerulised suhted hormoonide möllus (aga mitte mingit armastusliini - aitäh selle eest Ene Sepp!!!) ja õppimine kuidas tulla oma kastist ja mustrist välja.
Ratsatreeneri Anneli tegelaskuju oli raamatus omamoodi Dumbledore'ilik. Nii targad õpetussõnad ja õigel ajal õiges kohas. Olgem ausad - ta mitte vaid ei õpetanud noori ratsutama, vaid sealjuures ka andis neile olulisi õppetunde kogu eluks. Väga tähelepaneliku ja analüüsiva silmaga noori jälgides nügis ta neid siit sealt edasiviivamale teele.
Lugesin selle raamatu juba teist korda läbi ja endiselt sama emotsioon, mis pärast esimest läbilugemist.
Väga huvitav oli lugeda erinevatest tegevustest ja sündmustest mis tallis toimusid. Raamatu põhisündmustik keerles selle ümber, et suveks tuli talli uus tüdruk, Ulrika, kes hakkas sõitma Sigridi sõiduka Mileediga. Seega pidid nad hobust jagama. Sigridile see loomulikult ei meeldinud.
Natuke häiris see, kuidas Sigrid rääkis, et Mileedi on tema hobune ja et ta on hobuse paberiteta omanik, kuidki tegelikult see nii polnud.
Kuid sellele vaatamata oli raamat väga huvitav ja tore lugeda. Sai ka väga palju teadmisi ratsutamise ja hobuste kohta. Näiteks jäi mulle lõpu poolt meelde selline asi, et võistlustel soojendust tehes tuleks hobusega sõita erkalt, kuna siis on hobune ergas ka võistlusplatil. Aga neid teadmisi ja fakte oli veelgi.
Kindlalt soovitan seda raamatut lugeda kõigil inimestel, keda hobused huvitavad. Saab teadmisi juurde ja on lihtsalt tore ja kiire lugemine.
Noorteromaan, mida kunagi juba lugenud olen, sest mulle meeldivad noortekad. Enne järjeraamatu lugemist otsustasin aga üle lugeda. Ilmselgelt on tegemist "hobusehullu" noore unelmate raamatuga. Tegevus toimub enamasti tallis, kus käib ratsutamas seltskond noori. Talli igapäevaelu kulgeb mõnusalt, kuni ühel suvel saabub uus ratsutaja, kellega peategelane Sigrid peab hakkama oma hobust jagama. See on tüdruku jaoks muidugi karjuv ülekohus ja olukord kisub pingeliseks. Et mul endal on kõik lapsed samuti hobusehullud, siis suutsin kõigile neile värvikatele olukordadele vaid kaasa noogutada. Esimesel lugemisel oli see raamat mu jaoks ilmselt rohkem suhtenoortekas, seekord oskasin juba ka hobusemaailma pilguga vaadata, sest martingalidest, okseritest jms kuuleb meie kodus peaaegu iga päev. Pean aga ütlema, et järjeraamat "Tagasi sadulasse" meeldis rohkem.
Raamatu nimi võiks samahästi olla näiteks "Jagatud hobune", sest just nii läheb Sigridiga, kes vastutahtsi peab hakkama jagama oma ratsutamiskordi uue tüdruku, suveks sinnakanti saabunud Ulrikaga. Seni on kõik hobused, ehkki nende omanikud on enamasti teised inimesed, olnud kenasti ratsutamiskooli õpilaste vahel jagunenud kuid Ulrika saabudes otsustab kooli juhataja Anneli anda seni Sigridi ratsutada olnud Mileedi ka Ulrikale ratsutamiseks, nii et mõnel päeval Sigrid üldse ratsutada ei saagi.
Sigrid on väga pettunud ning pahane ning ei suuda Ulrikale kuidagi andestada. Tema vihapidamine ajab isegi tema parima sõbra Meribeli tüdrukust mõnevõrra eemale ning teisedki märkavad tema vihapidamist.
Tegelikult on see raamat väga põnev selle poolest, et ratsutamiskauged inimesed saavad siin ka korraks nina pista hoopis teise maailma, kuna seletatud on ilmselt just sellises keeles, nagu seda ehk kusagil ratsakoolis kasutataks. Nii saamegi teada, et ratsutamine on tõeline kunst ja ka Sigrid õpib tasapisi mõistma erinevate hobuste mõttemaailma kui ta lisaks oma armastatud Mileedile saab sõita jässaka ning jõulise Tsaariga, kandilisema liikumismaneeriga Mangoga ning ponimõõtu Tikiga. Nimelt otsustab treener Anneli noortele aeg-ajalt näidata, et kuigi nad oma hobustega juba päris harjunud on, peaks hea ratsutaja suutma end kehtestada ka nende loomadega, kes neile võõramad on. Ning see ei tähenda tingimata sugugi oma tahte jõuga pealesurumist vaid teinekord pigem peenekoelisemat juhtimist, et iga hobusega võimalikult sujuvalt koostööd teha.
Tallis sõidavad peale Sigridi, Meribeli ja Ulrika veel Andres, Maria, Kaisa ja Gerda. Eriti viimane on ka pigem terava keelega ning võib probleeme tekitada. Hobuste nimed on Mileedi, Tsaar, Tiki, Mango, Priima ning Lohe. Ning kogu seda seltskonda ootab ees suvelõpu võistlus, kus kõik nende oskused proovile pannakse.