La Stregoneria in Italia: scongiuri, amuleti e riti della tradizione

by Andrea Romanazzi

Sin dai tempi più arcaici gli uomini hanno cercato di contrastare le manifestazioni più estreme della Natura attraverso un'azione magica, che si è evoluta nei secoli generando credenze, riti e tabù. In Italia, in particolare, è sorta così una religione popolare di antica origine pagana in grado di proteggere dalla Natura ma soprattutto di rispondere alle esigenze terrene e materiali del devoto. Il libro affronta le espressioni di stregoneria popolari e rurali italiane, in un viaggio tra i rituali e gli scongiuri che sanciscono i momenti di passaggio della vita umana in un attento quadro degli antichi usi e costumi della nostra penisola.

234 pages, Kindle Edition

Published August 4, 2014

Reviews

[Tekken · Rating 4 out of 5]

Inseneriharidusega autori üpriski originaalne lähenemine saapamaa nõiakommetele, ebausule ja paganlikele rituaalidele. Eks sedasorti kirjandus ole enamasti üsna ühetaoline ja raamatut alustades olin juba ette skeptiliselt häälestatud, aga pidin tunnistama, et iga peatükiga läks lugu aina paremaks. Tuleb välja, et sama autor on kirjutanud eraldi raamatud nõidadest ja šamanismist – peaks neid ka uurima.

Sissejuhatuses mainitakse Marija Gimbutienėt, kelle meetodeid Itaalias tunnustatakse ja endiselt edasi arendatakse. Selle koha peal tekkis kahtlus, et äkki olen ikka liiga akadeemilise värgi otsa sattunud. Aga ei, edasi läks jutt muudkui põnevamaks ja sama tase säilis lõpuni. Nüüd on siis uus häda kaelas: kuhu ka ei vaataks, igal pool on näha kahtlaseid tunnismärke ja sümboleid. Reklaamiboss tuli koridoris vastu ja tegi käega selle kurja märgi, mida näidatakse ka „Viimases reliikvias“. Mida ta sellega öelda tahtis? Kas ta tahtis sellega midagi öelda? Äkki tahtis märku anda, et on selle kurja teo juba toime pannud? Küsimused, küsimused...

Nagu autor märgib, ei tunne nõiakunst riigipiire. Usside väljaajamise trikist kuulsin mina oma vanaema käest, kes kuulis seda omakorda oma vanaemalt, kes uskus, et see töötab täiega. Lepatriinuga seotud uskumused on meil enam-vähem samasugused, aga metsapeni suhtes olid eestlased märksa ettevaatlikumad. Hundinahast susside kandmise komme on meil tundmatu, aga selle looma saba on iidsetest aegadest peale samal eesmärgil kasutatud.

Lisaks suht lihtsatele trikkidele, millega saab elu elamisväärsemaks muuta, kirjeldatakse ka päris tõsist nõiavärki, tabusid, needusi ja kurja silma pealepanekut. Sitsiilia ja Sardiinia on nende suhtes mandri-Itaaliast alati ees olnud.

Põgusalt on juttu sellestki, kuidas kirik üritas ebausku edutult, aga järjekindlalt välja juurida. Lanciano piiskopi 1595. aastal kirjapandud kaebus õnnevalamise leviku kohta lihavõtte ajal (!) on väga hea leid. Samas olid katoliiklased selles suhtes protestantidest leplikumad ja lõpuks võeti paljud algselt paganlikud rituaalid lihtsalt üle. Kui pruut ei kandnud laulatusel nirgisilmaga sõrmust, kinga sees münti, taskus soola ja ihu vastas mõnda hundi- või lambanahast eset, ei saanud ka kirik garanteerida, et sellest abielust asja saab.

Kui millegi üle kurta, siis pildimaterjali oleks võinud rohkem olla ja kõik fotod võiksid olla värvilised. Sellest hoolimata, õhuke raamat, aga palju infi!