What do you think?
Rate this book
Konrad Mägi
Konrad Mägi (1878-1925) elulooline raamat antakse välja paralleelselt eesti, inglise ja itaalia keeles, tähistamaks Konrad Mägi suure isiknäituse toimumist Roomas Galleria Nazionale d´Arte Modernas (avamine 9. oktoobril 2017). Teos on suunatud laiemale lugejaskonnale ning lisaks Mägi elule ning loomingule tutvustab see ka 20. sajandi alguse Eesti kultuurielu. Eraldi vaadeldakse Konrad Mägi loomingu saatust viimase saja aasta jooksul, mil seda on püütud nii ära keelata kui kanoniseerida. Raamatu autor on Eero Epner, kujundaja Tiit Jürna, väljaandja Enn Kunila. Teose on tõlkinud itaalia keelde Daniele Monticelli, inglise keelde Peeter Tammisto. Raamat on varustatud mitmete Konrad Mägi elulooliste fotodega ning kümnete maalireproduktsioonidega. Konrad Mägi oli Eesti esimesi modernistlikke maalikunstnikke, kelle looming äratas kohe väga laialdast tähelepanu. Mägi tööd on sisendusjõulised ning värvirikkad, kujutades peamiselt maastikke nii Eestis, aga ka Norras ning Itaalias. Mägi jaoks oli loodus paik, kus ta tajus sakraalset ning metafüüsilist mõõdet. Selle edasiandmiseks kasutas ta värvipaletti, mille kirkus ja jõud on silmapaistev. Erinevatel põhjustel ei ole seni olnud võimalik tema loomingut piisavalt sageli tutvustada väljaspool Eestit ning Mägi nimi ei ole jõudnud Euroopa kultuuriajalukku. Käesolev lisaks eesti keelele ka itaalia ja inglise keeles ilmuv teos on üks osa Konrad Mägi tutvustamisest laiemale maailmale.
575 pages, Paperback
Published January 1, 2017
11 people are currently reading
90 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
January 1, 2021
Raamatu tugevaks küljeks on hea loetavus. Mul on küll ka keskmisest inimesest palju rohkem aega, aga pooletuhande leheküljeline tellis läks nädalaga. Epner on meie aja kõige tegusam ja tänuväärsem kunsti populariseerija, selles pole tal isegi võistlejat. Ta on ka päris hea kirjutaja, millest annavad tunnistust mõned ta uuemad ilukirjanduslikud tekstid. Muide, visuaalselt haritud inimesed valdavadki sageli väga hästi ka kirjasõna. Epneri ilukirjanduslikke võimeid arvesse võttes oli mul mõnevõrra kahju, et Mägi raamat osutus pigem selliseks lobedalt kirjutatud väga töömahukaks kompilatsiooniks kogu Mägist teadaolevast informatsioonist.
Aga mõni kriitiline tähelepanek veel.
Esiteks on raamat minu meelest lihtsalt liiga pikk. Epneril on selged grafomaanilised kalduvused, mida ta on korduvalt eksponeerinud kirjutades täis pool Eesti Ekspressi. Ma arvan, et maailmas on kunstnikke, kes vääriksid 500+ leheküljelisi elulugusid, need on Picasso, Matisse jmt. Konrad Mägi selliste hulka ei kuulu. Ja asi ei ole isegi väärimises, vaid temast lihtsalt ei vääna selles mahus midagi huvitavat välja (eriti kui allikmaterjali napib ja biograaf ei soovi ilukirjanduse maile minna – mis olnuks täiesti legitiimne valik). Selle raamatu toimetaja oleks saanud väga lihtsalt pool sellest jahumisest maha tõmmata.
Teiseks, Epner määratleb oma raamatu eluloona, aga talle iseloomulikult eksponeerib sealhulgas rikkalikult iseennast. Võimalik, et see on minu kiiks, aga mulle ta lihtsalt ei tundu piisavalt huvitav inimene – eriti kuna ta ka ei ava enda kohta midagi isiklikku. Ta ei ole Indrek Hirv, kes kirjutab pallaslastest läbi oma isiklike lapsepõlvemälestuste, armastuslugude, huvitavate tutvuste, reiside jms. Kui Epner oma filmirežissööridest, kunstnikest jms sõpru-tuttavaid mainib, mõjub see edvistamise ja enese tõstmisena.
Kolmandaks, autori suhtumine Mägisse on jäägitult kriitikavaba, ent sellest hoolimata ei õnnestu tal Mägit sümpaatseks kirjutada. Ühelt poolt on Epneril Mägi suhtes mingi tohutu pieteet, mis sunnib teda sadade lehekülgede kaupa aupaklikult refereerima tolle vingumist ja hädaldamist. Autor kiidab ilma igasuguste küsimusteta heaks isegi ilmselged debiilsused nagu soome tantsijate mädamunadega loopimise (samas kui Mägi järgmisel leheküljel kaitseb eestimeelse publiku eest punast viiuldajat Eduard Sõrmust, leiab see Epnerilt samasuguse kompromissitu heakskiidu). Minu jaoks oli siin igatahes vastuolu – kui juba iseennast niimoodi elulukku sokutada, siis milleks loobuda hinnangutest. Mind ei huvita, kas autoril on muuseumihoidlas külm, kuidas ta autoga Saaremaal sõidab või kellega jalgpalli mängib – ma tahaks teada kuidas ta oma tegelast moraalselt hindab. Liigse pieteedi tõttu jäävad Epneril küsimata ka mõned kõige põhilisemad küsimused – miks Mägi ikkagi Pariisis läbi ei löönud? Miks ta Pariisi ei jäänud? Äkki ta lihtsalt ei olnud piisavalt hea kunstnik? Äkki oli seal samasuguseid sadu?
Neljandaks, kuna Mägi nähtavasti naiivsesse vasakanarhismi ja kodanlusevastasusse kalduvat maailmavaadet on kriitikavabalt ja isegi õigustavalt vahendatud (jättes tähelepanuta näiteks selle, et Mägi kunst oli läbinisti kodanlik, mistõttu ta kodanlusele ka algusest peale meeldis ja meeldib siiamaani), tekkis vähemalt minul küsimus ka antud raamatu kohta. Ärge mõistke mind valesti, mul isiklikult pole midagi ei kodanluse ega miljonäridest kunstikogujate vastu, kuid mulle näib vastuoluline ühelt poolt kiita kaasa peategelase kodanluse- ja kapitalismivastasusele ja teiselt poolt esitada kroonikaliku kaasaelamisega glamuurseid stseene oksjonidelt, kus miljonärid sellesama peategelase tööde eest kulda pritsivad. Minu jaoks oli see autoripositsioon (või siis positsiooni puudumine) skisofreeniline.
Viiendaks, Epner küll tunnistab järelsõnas, et tal puuduvad "kunstiteoreetilised" teadmised maalide analüüsiks, kuid minu jaoks jäid kunstiteoste käsitlused tõepoolest lahjaks. Samuti oleks minu arvates võinud julgemini vaadelda, kuhu Mägi oma aja Euroopa kunstis paigutus, kes olid lähemad analoogid jne. Aga see on juba erialane kiiks – Epner ka tunnistab, et tegemist on eluloo, mitte kunstiajaloolise traktaadiga.
Kuuendaks, minu arust see raamat ei anna kõige paremat vastust küsimusele, mis on see Mägi kunsti essents, mis ta lausa Euroopa kunsti tasandil eriliseks teeb. Ja tegelikult ka küsimusele miks Mägi kunst selle raamatu autorile korda läheb.
Aga mõni kriitiline tähelepanek veel.
Esiteks on raamat minu meelest lihtsalt liiga pikk. Epneril on selged grafomaanilised kalduvused, mida ta on korduvalt eksponeerinud kirjutades täis pool Eesti Ekspressi. Ma arvan, et maailmas on kunstnikke, kes vääriksid 500+ leheküljelisi elulugusid, need on Picasso, Matisse jmt. Konrad Mägi selliste hulka ei kuulu. Ja asi ei ole isegi väärimises, vaid temast lihtsalt ei vääna selles mahus midagi huvitavat välja (eriti kui allikmaterjali napib ja biograaf ei soovi ilukirjanduse maile minna – mis olnuks täiesti legitiimne valik). Selle raamatu toimetaja oleks saanud väga lihtsalt pool sellest jahumisest maha tõmmata.
Teiseks, Epner määratleb oma raamatu eluloona, aga talle iseloomulikult eksponeerib sealhulgas rikkalikult iseennast. Võimalik, et see on minu kiiks, aga mulle ta lihtsalt ei tundu piisavalt huvitav inimene – eriti kuna ta ka ei ava enda kohta midagi isiklikku. Ta ei ole Indrek Hirv, kes kirjutab pallaslastest läbi oma isiklike lapsepõlvemälestuste, armastuslugude, huvitavate tutvuste, reiside jms. Kui Epner oma filmirežissööridest, kunstnikest jms sõpru-tuttavaid mainib, mõjub see edvistamise ja enese tõstmisena.
Kolmandaks, autori suhtumine Mägisse on jäägitult kriitikavaba, ent sellest hoolimata ei õnnestu tal Mägit sümpaatseks kirjutada. Ühelt poolt on Epneril Mägi suhtes mingi tohutu pieteet, mis sunnib teda sadade lehekülgede kaupa aupaklikult refereerima tolle vingumist ja hädaldamist. Autor kiidab ilma igasuguste küsimusteta heaks isegi ilmselged debiilsused nagu soome tantsijate mädamunadega loopimise (samas kui Mägi järgmisel leheküljel kaitseb eestimeelse publiku eest punast viiuldajat Eduard Sõrmust, leiab see Epnerilt samasuguse kompromissitu heakskiidu). Minu jaoks oli siin igatahes vastuolu – kui juba iseennast niimoodi elulukku sokutada, siis milleks loobuda hinnangutest. Mind ei huvita, kas autoril on muuseumihoidlas külm, kuidas ta autoga Saaremaal sõidab või kellega jalgpalli mängib – ma tahaks teada kuidas ta oma tegelast moraalselt hindab. Liigse pieteedi tõttu jäävad Epneril küsimata ka mõned kõige põhilisemad küsimused – miks Mägi ikkagi Pariisis läbi ei löönud? Miks ta Pariisi ei jäänud? Äkki ta lihtsalt ei olnud piisavalt hea kunstnik? Äkki oli seal samasuguseid sadu?
Neljandaks, kuna Mägi nähtavasti naiivsesse vasakanarhismi ja kodanlusevastasusse kalduvat maailmavaadet on kriitikavabalt ja isegi õigustavalt vahendatud (jättes tähelepanuta näiteks selle, et Mägi kunst oli läbinisti kodanlik, mistõttu ta kodanlusele ka algusest peale meeldis ja meeldib siiamaani), tekkis vähemalt minul küsimus ka antud raamatu kohta. Ärge mõistke mind valesti, mul isiklikult pole midagi ei kodanluse ega miljonäridest kunstikogujate vastu, kuid mulle näib vastuoluline ühelt poolt kiita kaasa peategelase kodanluse- ja kapitalismivastasusele ja teiselt poolt esitada kroonikaliku kaasaelamisega glamuurseid stseene oksjonidelt, kus miljonärid sellesama peategelase tööde eest kulda pritsivad. Minu jaoks oli see autoripositsioon (või siis positsiooni puudumine) skisofreeniline.
Viiendaks, Epner küll tunnistab järelsõnas, et tal puuduvad "kunstiteoreetilised" teadmised maalide analüüsiks, kuid minu jaoks jäid kunstiteoste käsitlused tõepoolest lahjaks. Samuti oleks minu arvates võinud julgemini vaadelda, kuhu Mägi oma aja Euroopa kunstis paigutus, kes olid lähemad analoogid jne. Aga see on juba erialane kiiks – Epner ka tunnistab, et tegemist on eluloo, mitte kunstiajaloolise traktaadiga.
Kuuendaks, minu arust see raamat ei anna kõige paremat vastust küsimusele, mis on see Mägi kunsti essents, mis ta lausa Euroopa kunsti tasandil eriliseks teeb. Ja tegelikult ka küsimusele miks Mägi kunst selle raamatu autorile korda läheb.
February 10, 2019
Minu arvates on Konrad Mägi biograafia õnnestunud suurepäraselt: see pole lineaarselt kulgev kuivi fakte täis tekst, vaid eri hetkedesse ja motiividesse kaevuv tõnuõnnepalulikus laadis stseenidega pikitud seiklus Konrad Mägi ajas ja kontekstis, mis ulatub Eestist Pariisi, Peterburi ja Rooma. Jah, paljuski on mingite stseenide kirjeldused subjektiivsed ning kui enamasti biograafia žanr peaks end faktidega piinlikult täpselt ankrus hoidma, siis täpsemate faktide puudumisel on mõningane loomingulisus vajalik, et muuta infokild hoomatavaks, arusaadavaks, et sellega saaks suhestuda ka kunstikaugem inimene. Ning need kirjeldused on hästi õnnestunud, võiks öelda, et isegi värvikad. Nad ei pretendeeri tõele, vaid võimaldavad korraks kergitada eesriiet olnud sündmustelt ja lastes prožektoril nende peale paista, et siis järgmisel hetkel eesriidel langeda lasta. Sellises rütmis kulgeb kogu raamat - küll peamiselt lineaarselt ajas, kuid tuues esile teemad, mis on kogu materjali liigendanud parajateks paladeks.
Ma arvan, et selline tekst tõmbab ligi ka neid, kes Mägiga veel tuttavad pole. Ja kes juba on, saavad ehk oma tõlgendustesse ja kogemustesse värve juurde. Vähemalt on võimalik minna ja istuda Werneris ja kujutleda, kuidas ka Mägi seal kunagi aega veetis.
Ma arvan, et selline tekst tõmbab ligi ka neid, kes Mägiga veel tuttavad pole. Ja kes juba on, saavad ehk oma tõlgendustesse ja kogemustesse värve juurde. Vähemalt on võimalik minna ja istuda Werneris ja kujutleda, kuidas ka Mägi seal kunagi aega veetis.
January 23, 2021
Selle raamatu läbilugemisega on siis minu "kultuuritegu 2021" tehtud. Kergesti loetav, nauditav, minusugusele võhikule andis hea konteksti Eesti kujutava kunsti algusaastatest, kunstnike vaesusest, omavahelisest solidaarsusest (tundus, et igasse rõskesse külma tuppa nii Peterburis, Pariisis, Ahvenamaal kui ka Norras mahtus alati külmetama vähemalt kaks kunstnikku, et boheemlased polnud kadedad oma kesist olmet üksteisega jagama) kui ka mõnes mõttes võimalustest ehk kuidas praktiliselt ilma formaalse hariduseta mees võtab juba väljakujunenud täiskasvanueas kätte pintsli ning kuidas temast saab hiljem Pallase asutaja ja direktor. Mulle meeldisid ka heietused Lõuna-Eesti ja Tartu teemadel (kuidas Lõuna-Eesti karakter on sama hüplik ja närviline nagu kuppelmaastik ning sageli on puudujääke ka lineaarsest loogikast), hängamisest Werneri kohvikus paralleelidega Pariisi kohvikukultuuri. Mulle meeldis ka lugeda valepassidega reisimistest ning ka Vene impeeriumi äärealadel pulbitsevast revolutsioonimeeleolust. Ning oli sümpaatne, et Mägi oli riiukukk ja regulaarselt ametivõimu esindajatele lõuksi andis. Koroonale vahelduseks meenutas raamatu ka tuberkuloosi ning süüfilise võidukäike ning et depressioon ehk spliin pole vaid moodsa aja probleem.
Peamine etteheide sellele raamatule on ikkagi selle pikkus ning füüsiline raskus (ma ei jaksanud seda lugemisel käeski hoida), paarsada lehekülge lühemast vormist poleks ma lugejana palju kaotanud. Tänapäeva inimesena, kelle jaoks juba delfi pealkirjadel klõpsamine, et artiklit lugeda, on sageli liiga suur pingtus ning vaim on pidevalt hüplik, jääb see 520 lk - nagu öeldud - aasta kultuuriteoks, sest sellises mahus raamatud peletavad oma mahuga mind tavaliselt eemale.
Peamine etteheide sellele raamatule on ikkagi selle pikkus ning füüsiline raskus (ma ei jaksanud seda lugemisel käeski hoida), paarsada lehekülge lühemast vormist poleks ma lugejana palju kaotanud. Tänapäeva inimesena, kelle jaoks juba delfi pealkirjadel klõpsamine, et artiklit lugeda, on sageli liiga suur pingtus ning vaim on pidevalt hüplik, jääb see 520 lk - nagu öeldud - aasta kultuuriteoks, sest sellises mahus raamatud peletavad oma mahuga mind tavaliselt eemale.
February 16, 2018
Kütkestav, rikkalik, erutav, pingeline - nii rikkalikke omadussõnu kasutan harva, eriti ühes jorus. Aga Epner on kirjutanud võimatu (nappide elulooliste andmetega eluloo) valmis nii, et kõik tundub mitte ainult võimalik, vaid ka põnev. Elamus, mis avas silmad uues suunas. Olen nende 530 lk eest väga tänulik.
August 10, 2023
Tõenäoliselt väga hea 100 leheküljeline raamat, mis 500 lehekülje peale välja on visatud. Konradi elukäik oli huvitav ja lause on ilus. Samas korduvad need samad ilusad laused kümneid kordi, sisse on segatud suvalisi juhtumeid argipäevast, ning autor õigustab Mägi pahupoolt nagu emakaru, sest ega minu Konrad ei tahtudki politseiniku lüüa, aga mis too siis tuli tema tänava peale sina ütlema.
November 16, 2022
hea! peaaegu nagu reisiks ja maaliks koos
February 6, 2024
Hoopis teistsugune biograafia. Kirjutatud on hästi, kohe alguses hakkab lugu minema ja tahtsin pidevalt teada saada, mis edasi juhtub. Peaaegu nagu elaks väljamõeldud raamatutegelase seiklustele kaasa. Kuigi mahukad osad raamatust on autori enese hüpoteesid (ühe konkreetse inimese 100+ aasta tagust argielu ongi raske “taastada”), nautisin siiski noid kirjeldusi, kus justkui autor ise oleks kohal viibinud. Erilisteks lemmikuteks muutusid korduvad stseenid pakitud kohvri ja viiulikastiga. Nukrad, melanhoolsed, aga sobisid selle kunstniku ellu nagu rusikas kindasse.
Peatükid olid mõnusalt lühikesed, aga raamat ise, ehkki väga hea, oli natuke liiga pikk minu maitsele.
Peatükid olid mõnusalt lühikesed, aga raamat ise, ehkki väga hea, oli natuke liiga pikk minu maitsele.
January 29, 2023
Eesti au ja uhkuse nappidest materjalidest kokku kirjutatud elulugu, loomingu tutvustus ja kuntsnikuks kujunemine. Tänan.
June 26, 2024
Nö Eesti ja Euroopa 20. saj alguse ajalugu läbi kunsti ja kunstnike.
Kunstnikul olid pidevad rahamured. Rahutu hing, unistas ja tüdines.
Kunstnikul olid pidevad rahamured. Rahutu hing, unistas ja tüdines.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews