„Lõunaringkonna” triloogia 2. osas astub mängu uus direktor, sest eelmine läks kaasa viimase alale X korraldatud ekspeditsiooniga ja jäi kadunuks. Vanad töötajad ei võta teda aga kergesti omaks ja vastamist ootab hulk küsimusi. Miks on direktori kirjutuslaua lukustatud sahtlis kompositsioon kahvatute lehtedega taimest, surnud hiirest ja iidsest mobiiltelefonist? Miks külitab üks teadlastest vahel kössitõmbunult laoruumi kõrgel lae all olevas riiulis? Rääkimata kõige tähtsamast küsimusest: mis toimub alal X?
Triloogia 3. osas saavad kokku eelmiste osade tegelased ning kohtame ka neid, kes seni vaatasid vastu ainult tuhmunud fotolt ja olid tunnistajateks ala X tekkimisele. Kas see tekkimine oli ikka nii lihtne? Ja kas kohtujad on ikka need, kes nad olid varem? Sest üks osalistest küll mäletab katkeid elust „Hävingu” bioloogilise peategelasena, kuid teab, et ise ta see ju ei olnud. Ning miks ta kahtlustab, et tema (või mitte-tema) surnud abikaasa nüüd kassikakuna edasi elab? Kas saab usaldada üldse kedagi, kes kunagi alaga X kokku on puutunud? Ja kus siis ala X tegelikult asub?
NYT bestselling writer Jeff VanderMeer has been called “the weird Thoreau” by the New Yorker for his engagement with ecological issues. His most recent novel, the national bestseller Borne, received wide-spread critical acclaim and his prior novels include the Southern Reach trilogy (Annihilation, Authority, and Acceptance). Annihilation won the Nebula and Shirley Jackson Awards, has been translated into 35 languages, and was made into a film from Paramount Pictures directed by Alex Garland. His nonfiction has appeared in New York Times, the Los Angeles Times, the Atlantic, Slate, Salon, and the Washington Post. He has coedited several iconic anthologies with his wife, the Hugo Award winning editor. Other titles include Wonderbook, the world’s first fully illustrated creative writing guide. VanderMeer served as the 2016-2017 Trias Writer in Residence at Hobart and William Smith Colleges. He has spoken at the Guggenheim, the Library of Congress, and the Arthur C. Clarke Center for the Human Imagination.
VanderMeer was born in Bellefonte, Pennsylvania, but spent much of his childhood in the Fiji Islands, where his parents worked for the Peace Corps. This experience, and the resulting trip back to the United States through Asia, Africa, and Europe, deeply influenced him.
Jeff is married to Ann VanderMeer, who is currently an acquiring editor at Tor.com and has won the Hugo Award and World Fantasy Award for her editing of magazines and anthologies. They live in Tallahassee, Florida, with two cats and thousands of books.
Ka enda üllatuseks panin raamatu "mulle meeldis" kategooriasse, sest tihti oli kohti kus sai tahtejõuga edasi loetud. Teise raamatu (Võim) juures häiris kogu raamatut läbiv paranoia, kõik kahtlesid kõigis ja käitusid samuti kahtlaselt. Tundus olevat vaenuliku kontori töökultuuri satiir. Kõik see paranoilisus kippus pikaks venivat ja hakkasin juba otsima, et kaua veel teise raamatu lõpuni. Lõpu lähenedes aga läks juba asjade käik huvitavamaks aga siis sai raamat läbi. Kolmas raamat (Leppimine) oli rohkem ühelt loo-joonelt teise hüppamine, aga asjade käigud tundusid juba üldiselt huvitavamad. Kuigi asjalood olid jätkuvalt segased, tundsin rohkem olukorda mõistvat. Tegevused olid arusaadavad, sest autor hakkas lõpuks jagama taustainformatsiooni, mida püüdis eelmised kaks raamatut väga suure hoolega enda teada hoida. Raamatu lõppedes olin kogu looga ilusti ära leppinud. (Kas sealt ka raamatu nimi?) Mõlemad raamatut kokku tundus siiski kohati tubli võimlemine(nagu jällegi raamatukaanelt on võimalik välja lugeda: võimleppimine), et looga rahule jääda. Lõpuks oli täitsa põnev kogemus, aga kahjuks rohkem VanderMeeri lugema ei kutsu.
Teise osa sain läbi. Teen pausi ennem kui kolmandat hakkan närima. See triloogia ei ole kõige lihtsam lugemine ja teine osa valmistas pettumuse. 300 lk kohta liiga vähe villa.