What do you think?
Rate this book
Hull hobune. Hiiumaa põnevik
Eesti krimikuningannaks tituleeritud Katrin Pautsi saarte-põnevike sarja kolmas raamat „Hull hobune” viib lugeja Hiiumaale. Nimelt on sarja peategelase Eva vend Tom ostnud Hiiumaale turismitalu, kuhu Eva suveks puhkama tuleb. Paraku juhtub Evaga üsna pea veider õnnetus, mis ta teovõimetuks muudab. Ent õe haigus pole ainus, mis Tomile muret valmistab: üpriski kummalisel viisil surevad paar tema turismitalu külalist. Näib, nagu oleks valla pääsenud mingi iidne needus. Et kohaliku rahva seas on põlvest põlve edasi räägitud lugu, kuidas siinsamas lähedal põletati sajandeid tagasi üks nõid, kes veel tuleriidalt sajatusi pildus, siis pole see ebausk võrsunud päris tühjalt kohalt. Kuid „needuse” põhjused võivad peituda ka lähiminevikus, pealegi ei pelga mõni külaelanik ka ise üleloomulikke jõude enda teenistusse rakendada…
Kui viimaks raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada.
Nagu Katrin Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” ja „Tulekandja. Muhumaa põnevik” (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge.
Kui viimaks raputab külakest eriti võigas ja verine mõrv, ei jää Tomil muud üle, kui neid iseäralikke sündmusi uurima hakata. Ja Tom ei osutu Evast sugugi kehvemaks detektiiviks. Varsti õnnestub tal erinevad niidiotsad kokku viia ja mõrvar tabada.
Nagu Katrin Pautsi varasemaid teoseid, iseloomustavad sedagi raamatut mõneti müstiline õhustik ja põnev ning kaasahaarav sündmustik. Saarte-põnevike sarjas on Katrin Pautsilt varem ilmunud romaanid „Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik” ja „Tulekandja. Muhumaa põnevik” (mõlemad kirjastuselt Varrak, 2016). Sarjale on oodata järge.
- GenresCrime
232 pages, Hardcover
Published February 9, 2018
1 person is currently reading
49 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 17 of 17 reviews
March 12, 2018
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2018/0...
Hurraa! Lugesin lõpuks läbi oma esimese Katrin Pautsi krimka. Alustasin ebatradistiooniliselt saarte põnevike kolmandast osast ehk Hiiumaa põnevikust "Hull hobune". Saan aru, et nii Saaremaal kui ka Muhumaal on peategelaseks olnud Eva, aga selles teoses võib tema rolli kokku võtta kui vegeteeriva. Ühesõnaga, ma ei tundnud, et eelmiste osade mitte-lugemine oleks kuidagi takistuseks olnud. Väljakutse teema: 49. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla.
Hiiumaa. Tom on Hiiumaal värske turismitalu omanik. Mees loodab, et maal paranevad ta suhted oma naisega. Esimene suvi läheb üle kivide ja kändude, sest vennale külla saabunud Evaga juhtub ratsutades raskete tagajärgedega õnnetus ning lisaks teeb üks külastajatest enesetapu. Talvel läheb paremini, sest rikas sakslasest kunde tuleb korduskülastusele ning on valmis korralikult maksma. Teda huvitab eriti legend Hiiumaa viimasest nõiast, kes tuleriidal põledes maa ära needis. Naise viimne puhkepaik asuvat Kaibaldi kõrbes, üksikus kohas Hiiumaa südames. Külaelanikud teavad nõiast palju rohkem, kui nad välja näitavad ning nad ei soovi sugugi, et keegi teine vana lugu põhjalikult uuriks.
Lugesin üht arvamust, et sari läheb iga osaga kehvemaks. Nii olen rõõmus, et viimasest ilmunud raamatust alustasin, sest mulle jäi positiivne mulje. Põnevust oli nii palju, et lugesin teose ühe õhtuga läbi. Magamiseks jäi üle vaid 4 tundi. Küll aga häiris mind raamatu ajajoon. Sissejuhatus oli väga põnev, kuid sellele järgnenud tulevikustseen mõjus kummalise ja segadust tekitavana. Järgnev põhitekst oli hüplik, jättes osa olulisi sündmusi vahele neile vaid vihjates. Eriti häiris mind, kuidas korrutati, kuidas Evaga midagi kohutavat juhtus, kuid muud naisest ei räägitud, ning alles üsna lõpus paljastati suvel toimunud õnnestuse üksikasjad. Ma ei näinud põhjust, miks seda varem ei võidud kirjeldada, sest see ei sisaldanud olulist infot raamatu põhilise müsteeriumi kohta. Lühidalt - oleksin eelistanud, et lugu liiguks enam-vähem samas järjekorras, nagu tagakaane tutvustusel.
Romaani põnevaim osa oli kindlasti sündmustiku aluseks võetud legend. Autor sidus müüdi ning krimiloo mõnusalt kokku. Muidugi äratas huvi ka salapärane Kaibaldi kõrb - ainuke reaalne koht, mida teoses kasutati. Oleks ehk rohkemgi tahtnud, et tegevus reaalsete paikadega oleks seotud, et saaks kogeda äratundmisrõõmu. Pakun, et kõrb saab sel suvel küll rohkem külastajaid, kui varasemalt!
"Hull hobune" on põnev krimiromaan, kus jagus põnevust, müstikat ja unustuse hõlma vajunud saladusi. Mulle küll ei istunud autori stiil sündmuste kirjeldamise järjekorra osas, kuid see-eest tutvustas Pauts põnevat legendi ning paika Hiiumaal. Loen kindlasti ka teisi saarte põnevikke ning oleks ju tore, kui ka Kihnud-Ruhnud ja muud väikesaared enda omad saaks. Soovitan neile, keda huvitab, milliseid saladusi võiks peita üks pisike Eesti küla!
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
Hurraa! Lugesin lõpuks läbi oma esimese Katrin Pautsi krimka. Alustasin ebatradistiooniliselt saarte põnevike kolmandast osast ehk Hiiumaa põnevikust "Hull hobune". Saan aru, et nii Saaremaal kui ka Muhumaal on peategelaseks olnud Eva, aga selles teoses võib tema rolli kokku võtta kui vegeteeriva. Ühesõnaga, ma ei tundnud, et eelmiste osade mitte-lugemine oleks kuidagi takistuseks olnud. Väljakutse teema: 49. Raamat, mille tegevuspaigaks on Eesti küla.
Hiiumaa. Tom on Hiiumaal värske turismitalu omanik. Mees loodab, et maal paranevad ta suhted oma naisega. Esimene suvi läheb üle kivide ja kändude, sest vennale külla saabunud Evaga juhtub ratsutades raskete tagajärgedega õnnetus ning lisaks teeb üks külastajatest enesetapu. Talvel läheb paremini, sest rikas sakslasest kunde tuleb korduskülastusele ning on valmis korralikult maksma. Teda huvitab eriti legend Hiiumaa viimasest nõiast, kes tuleriidal põledes maa ära needis. Naise viimne puhkepaik asuvat Kaibaldi kõrbes, üksikus kohas Hiiumaa südames. Külaelanikud teavad nõiast palju rohkem, kui nad välja näitavad ning nad ei soovi sugugi, et keegi teine vana lugu põhjalikult uuriks.
Lugesin üht arvamust, et sari läheb iga osaga kehvemaks. Nii olen rõõmus, et viimasest ilmunud raamatust alustasin, sest mulle jäi positiivne mulje. Põnevust oli nii palju, et lugesin teose ühe õhtuga läbi. Magamiseks jäi üle vaid 4 tundi. Küll aga häiris mind raamatu ajajoon. Sissejuhatus oli väga põnev, kuid sellele järgnenud tulevikustseen mõjus kummalise ja segadust tekitavana. Järgnev põhitekst oli hüplik, jättes osa olulisi sündmusi vahele neile vaid vihjates. Eriti häiris mind, kuidas korrutati, kuidas Evaga midagi kohutavat juhtus, kuid muud naisest ei räägitud, ning alles üsna lõpus paljastati suvel toimunud õnnestuse üksikasjad. Ma ei näinud põhjust, miks seda varem ei võidud kirjeldada, sest see ei sisaldanud olulist infot raamatu põhilise müsteeriumi kohta. Lühidalt - oleksin eelistanud, et lugu liiguks enam-vähem samas järjekorras, nagu tagakaane tutvustusel.
Romaani põnevaim osa oli kindlasti sündmustiku aluseks võetud legend. Autor sidus müüdi ning krimiloo mõnusalt kokku. Muidugi äratas huvi ka salapärane Kaibaldi kõrb - ainuke reaalne koht, mida teoses kasutati. Oleks ehk rohkemgi tahtnud, et tegevus reaalsete paikadega oleks seotud, et saaks kogeda äratundmisrõõmu. Pakun, et kõrb saab sel suvel küll rohkem külastajaid, kui varasemalt!
"Hull hobune" on põnev krimiromaan, kus jagus põnevust, müstikat ja unustuse hõlma vajunud saladusi. Mulle küll ei istunud autori stiil sündmuste kirjeldamise järjekorra osas, kuid see-eest tutvustas Pauts põnevat legendi ning paika Hiiumaal. Loen kindlasti ka teisi saarte põnevikke ning oleks ju tore, kui ka Kihnud-Ruhnud ja muud väikesaared enda omad saaks. Soovitan neile, keda huvitab, milliseid saladusi võiks peita üks pisike Eesti küla!
Aitäh, Varrak, raamatu eest!
August 9, 2019
No mulle meeldib Katrin Pauts (sündinud 25. augustil 1977), tema kirjutised ajakirjanduses, tema väljenduslaad ja kirjutamisoskus. Ei saa rahuliku südamega pooleli jätta, ja lahendus tuleb ikka mujalt kui arvata oskasin.
Algul ei saanud vedama, pärast ei saand pidama ;).
Algul ei saanud vedama, pärast ei saand pidama ;).
This entire review has been hidden because of spoilers.
February 22, 2018
Põnev ja kaasahaarav lugu. Paar tegelast olid veidi vastumeelsed, aga see võiski autori eesmärk olla. Ja milline lõpp!!!! See mulle meeldis. Mõnedki küsimused jäid õhku, kõhedustunne puges hinge ...
March 19, 2018
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
March 12, 2018
Ta tahtis vähemalt nüüd viimaks välja öelda, kust on ta tulnud siia vaenulikule ja inimtühjale soisele ning metsasele jumalast hüljatud maale, nagu olevat Hiiumaad vallutanud fašistid tema kodusaart kord kirunud.
March 8, 2018
Eestis olevat viimaste andmete kohaselt 2222 saart. Katrin Pauts on nüüd kolmel nendest lasknud juhtuda koletutel mõrvadel ja süütute verd on voolanud juba omajagu. Viimane kuritegu juhtus nüüd Hiiumaal, kus eelmistes romaanides ("Politseiniku tütar" ja "Tulekandja") peategelase rolli kandnud Eva vend peab turismitalu. Eva ise on uusimas teoses väga pisikese kõrvalosa saanud ja mõrtsukate jahtimine on täielikult tema venna Tomi õlule lükatud. Tom saab küll talle antud koormaga hakkama, aga Evaga võrreldes on tegemist tunduvalt kahvatuma kujuga, kes lihtsalt satub olema õigel ajal õiges kohas ning suudab põhjus-tagajärg seoseid luua. Suurt potentsiaali seda sarja edasi kanda ma temas küll ei näe. Ikka väheke kontrastsemat peategelast on vaja.
Üleüldiselt tundub selle romaanisarja hoog lõppema hakkavat. Iga järgnev osa on olnud eelmistest natuke nõrgem. Saan aru küll, et saari jagub meil veel kenasti, kus pätte ja kaabakaid taga ajada. Kuid sellisel juhul oleks tarvis lugudesse see esimeses romaanis leekinud sisemine põlemine tagasi saada. Peategelase vahetus seda igatahes ei andnud. Loodan, et kirjanik suudab selle igatahes leida ning ka Vormsi, Osmussaare või Abruka juhtumid jõuavad raamatukaante vahele.
PS: Raamat tekitas suure soovi Kaibaldi kõrbes ära käia Hiiumaal. Tundus üks ääretult kutsuv ja kummaline paik olevat, kuhu järgmine suvi rattamatkal sattuda. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Üleüldiselt tundub selle romaanisarja hoog lõppema hakkavat. Iga järgnev osa on olnud eelmistest natuke nõrgem. Saan aru küll, et saari jagub meil veel kenasti, kus pätte ja kaabakaid taga ajada. Kuid sellisel juhul oleks tarvis lugudesse see esimeses romaanis leekinud sisemine põlemine tagasi saada. Peategelase vahetus seda igatahes ei andnud. Loodan, et kirjanik suudab selle igatahes leida ning ka Vormsi, Osmussaare või Abruka juhtumid jõuavad raamatukaante vahele.
PS: Raamat tekitas suure soovi Kaibaldi kõrbes ära käia Hiiumaal. Tundus üks ääretult kutsuv ja kummaline paik olevat, kuhu järgmine suvi rattamatkal sattuda. :)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
July 8, 2018
Kaks ei jää kolmandata ja nii läks ka see Katrin Pautsi raamat ühe hingetõmbega läbiloetud teoste hulka. Eelmised kaks meeldisid mulle väga ja ootasin ka sellelt teoselt palju. Mulle väga meeldis raamatu meeleolu ja loodud olustik. Kaibaldi kõrbe lähen kindlasti esimesel võimalusel vaatama, kui millalgi Hiiumaale satun. Juba guugeldasin ja uurisin seda Google Mapsiga. Vähetuntud kohad Eesti saartel, kus lugude sündmus aset leiab, on minu arvates üks raamatusarja suurimaid plusse. Ühtpidi tuttavlikud (Eesti pole ju nii suur), kuid samas pilgeni salapära täis. Ma olen suur rahvapärimuse austaja ja lugudesse põimitud legendid on teine aspekt, mida ma Pautsi raamatuid lugedes tõeliselt naudin ja lisaks Google’ist lisagi otsin.
Raamatu sündmustik viib lugeja taas kokku juba tuttava Evaga. Kuid peategelaseks osutub hoopiski tema vend, sest Eva ise on õnnetuse tõttu apaatne ja sündmustik suures osas teda ei puudutagi. Välja arvatud see, et algusest peale on aimata, et “õnnetuse” juures miskit ei klappinud. Tom on oma suhteprobleemide eest Hiiumaale on põgenenud, kuid seda mis on hinges ja südames ei saa maha jätta ning varem või hiljem tuleb siiski elulised otsused vastu võtta. Iseenda eest ei saa ju põgeneda ja pead liiva alla peites võib nägemata jääda nii mõndagi olulist.
Kokkuvõttes võin öelda, et oli mõnus lugemine. Nagu tutvustusest paistab, siis on sarjale järgegi oodata. Jään põnevusega ootama.
Minu raamatublogi: https://kojanarrikirjutised.wordpress....
Raamatu sündmustik viib lugeja taas kokku juba tuttava Evaga. Kuid peategelaseks osutub hoopiski tema vend, sest Eva ise on õnnetuse tõttu apaatne ja sündmustik suures osas teda ei puudutagi. Välja arvatud see, et algusest peale on aimata, et “õnnetuse” juures miskit ei klappinud. Tom on oma suhteprobleemide eest Hiiumaale on põgenenud, kuid seda mis on hinges ja südames ei saa maha jätta ning varem või hiljem tuleb siiski elulised otsused vastu võtta. Iseenda eest ei saa ju põgeneda ja pead liiva alla peites võib nägemata jääda nii mõndagi olulist.
Kokkuvõttes võin öelda, et oli mõnus lugemine. Nagu tutvustusest paistab, siis on sarjale järgegi oodata. Jään põnevusega ootama.
Minu raamatublogi: https://kojanarrikirjutised.wordpress....
June 3, 2021
Tegevus toimub Hiiumaal ühes väikeses külas. Eelmisest kahest raamatust (“Politseiniku tütar” ja “Tulekandja“) tuttava Eva vend Tom on ostnud Hiiumaale turismitalu, et lappida enda perekonda ja saada eemale teisest naisest. Seal juhtub Evaga õnnetus. Ta kukub hobuse seljast maha ning on peale seda suht vegetatiivses olekus. Tomile on see raske koorem, lisaks veel pinged naisega.
Kui siis peale turismihooaja lõppu ilmub tema tallu üks sakslane, siis ta on rahul, et saab teenida lisaraha. Sakslast huvitab millegipärast üks vana legend Hiiumaa viimasest nõiast. Nimelt olevat too nõid Kaibaldi kõrbes põletatud ning ta karjunud seal oma tapjatele sajatusi. Tom peab sakslase huvi veidraks, aga noh, mis siis. Ta saab ju selle eest raha.
Turismitaluga ei taha asi kuidagi vedama minna. Juhtuvad õnnetused. Lisaks Eva omale, surevad veel kaks külalist tema talus. Lisaks toimub külas üks jõhker mõrv.
Raamat oli minu jaoks väga põnev lugemine, ei tekkinud hetki kus oleks hakanud raamatut lugedes igav, igal leheküljel leidus midagi huvitavat, mis tegi raamatu käest panemise raskemaks. Raamat oli väga müstiline ja põnev, eriti meeldis mulle see, et tegevus võttis aset Hiiumaal ja raamatu sisu põhines osaliselt vanadele legendidele. Minu jaoks erines raamat teistest krimidest mida ma siiamaani lugenud olen, selle põhjusteks on, et raamat võttis aset Hiiumaal, ühel Eesti saarel millest kirjanduses tavaliselt ei räägita, oli väga huvitav lugeda raamatut, mille tegevus kohas olen ma praktiliselt üles kasvanud. Teine põhjus miks raamat erineb teistest krimidest on see, et kuigi tegemist on krimi sarjaga, pole raamatus ametlikku detektiivi kes juhtunut uuriks vaid selleks on hoopis tavaline Eesti mees.
Kui siis peale turismihooaja lõppu ilmub tema tallu üks sakslane, siis ta on rahul, et saab teenida lisaraha. Sakslast huvitab millegipärast üks vana legend Hiiumaa viimasest nõiast. Nimelt olevat too nõid Kaibaldi kõrbes põletatud ning ta karjunud seal oma tapjatele sajatusi. Tom peab sakslase huvi veidraks, aga noh, mis siis. Ta saab ju selle eest raha.
Turismitaluga ei taha asi kuidagi vedama minna. Juhtuvad õnnetused. Lisaks Eva omale, surevad veel kaks külalist tema talus. Lisaks toimub külas üks jõhker mõrv.
Raamat oli minu jaoks väga põnev lugemine, ei tekkinud hetki kus oleks hakanud raamatut lugedes igav, igal leheküljel leidus midagi huvitavat, mis tegi raamatu käest panemise raskemaks. Raamat oli väga müstiline ja põnev, eriti meeldis mulle see, et tegevus võttis aset Hiiumaal ja raamatu sisu põhines osaliselt vanadele legendidele. Minu jaoks erines raamat teistest krimidest mida ma siiamaani lugenud olen, selle põhjusteks on, et raamat võttis aset Hiiumaal, ühel Eesti saarel millest kirjanduses tavaliselt ei räägita, oli väga huvitav lugeda raamatut, mille tegevus kohas olen ma praktiliselt üles kasvanud. Teine põhjus miks raamat erineb teistest krimidest on see, et kuigi tegemist on krimi sarjaga, pole raamatus ametlikku detektiivi kes juhtunut uuriks vaid selleks on hoopis tavaline Eesti mees.
This entire review has been hidden because of spoilers.
March 3, 2024
Mulle meeldib Pautsi kirjutamislaad. See oleks natuke nagu meeskirjaniklik (vat selline sõna).
Paraku karakterid ei sümpatiseerinud ja kogu tegevustik oli paras pudru ja kapsad.
Tom oli enesekeskne jobu. Saksa juut kuulis kusagil kongressil ühe purjus naise läminat. Supervõimeid omava sugupuu-uurija abiga leidis ta oma Hiiumaal elava vanema venna. Kuidagi sai teada ka hirmsa tõe ema saatuse kohta, kellest ta eriti midagi ei mäletanud. Tal oli viimases staadiumis vähk ja selle asemel, et lähedastega koos olla või vennaga minevikust mõlgutada, plaanis tema hirmsat veritasu. Ta jäi hiljaks, sest raamatus on veel paham ja psühhim tegelane.
Siis tatsasid igasugu vanamehed verise kirvega (mille küljes oli juukseid ja peanahka) mööda Hiiumaad ringi, aga politseid nad suuremat ei häirinud. Miks see geneoloog üles poodi?
Golem kaitses häid, halvad said karistada.
Täitanud alkohoolikust endine ratsasportlane hakkas kaineks.
Lõpp hea, kõik hea.
Kõige normaalsem inimene kogu selles virr-varris oli Signe.
Paraku karakterid ei sümpatiseerinud ja kogu tegevustik oli paras pudru ja kapsad.
Tom oli enesekeskne jobu. Saksa juut kuulis kusagil kongressil ühe purjus naise läminat. Supervõimeid omava sugupuu-uurija abiga leidis ta oma Hiiumaal elava vanema venna. Kuidagi sai teada ka hirmsa tõe ema saatuse kohta, kellest ta eriti midagi ei mäletanud. Tal oli viimases staadiumis vähk ja selle asemel, et lähedastega koos olla või vennaga minevikust mõlgutada, plaanis tema hirmsat veritasu. Ta jäi hiljaks, sest raamatus on veel paham ja psühhim tegelane.
Siis tatsasid igasugu vanamehed verise kirvega (mille küljes oli juukseid ja peanahka) mööda Hiiumaad ringi, aga politseid nad suuremat ei häirinud. Miks see geneoloog üles poodi?
Golem kaitses häid, halvad said karistada.
Täitanud alkohoolikust endine ratsasportlane hakkas kaineks.
Lõpp hea, kõik hea.
Kõige normaalsem inimene kogu selles virr-varris oli Signe.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 16, 2019
Tõtt-öelda tekib mul juba ka endal küsimus, miks ma Pautsi raamatuid loen. Kui tema debüütromaan "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik" mulle pigem meeldis (või vähemalt mõjus Eesti krimikirjanik värskendavalt), siis edasised teosed ei ole mulle just erilist muljet jätnud.
Aga ise küsin, ise vastan - loen, sest ega Eesti krimikirjanike hulgas just suurt valikut ei ole. Nii et ilmselt võtan kätte ka tema järgmise raamatu, kui see ilmub. Ja loodan, et järgmine on parem, kui eelmine.
Oma varasemates arvustustes olen ette heitnud liig lüürilist jutustusstiili. "Hullu hobuse" puhul seda ma aga ei täheldanud, nii et vähemalt midagi on paremuse suunas liikunud.
Tegelased ei tundunud aga endiselt usutavad, lihast ja luust inimesed. Mingi katalüsaator, motiivid ja tõukejõud jäid nagu puudu. Sama viga on kimbutanud tegelikult ka eelmisi romaane.
Paistab, et Eva Niimand on autori lõplikult ära tüüdanud. Kui eelmises romaanis ("Tulekandja. Muhumaa põnevik") oli Eva lihtsalt paks ja lodev, siis seekord oli ta enamus ajast vegetatiivses seisundis, tühja pilguga kaugusse vaatamas. Mis on tegelikult tore - ma loodan, et järgmises raamatus hülgab Pauts Eva lõplikult ning leiab peategelase, kellele ta ka ise kaasa elada tahab. Sest kui paistab, et autorgi ei suuda oma peategelastega ühes rütmis hingata, siis miks peaks seda lugeja?
"Öömees" oli täiesti teiste tegelastega ja mõjus (ilmselt seetõttu) ka oluliselt värskemana.
No ja lugu - ka see jäi minu jaoks nõrgaks. Oli küll huvitavaid ideid, aga suures pildis oli tegu ühe rahuliku kulgemisega. Millegipärast jääb mind Pautsi lugudest kummitama üks pidev ükskõiksus - tegelaste ükskõiksus nii iseenda kui ka teiste suhtes. Ilmselt seetõttu ei teki ka müsteeriumi tunnet - pole mitte saladusi, vaid on asjad, mida tegelased ei viitsi üksteisele rääkida. Hea seegi, et lugejad veel lugeda viitsivad...
Aga ise küsin, ise vastan - loen, sest ega Eesti krimikirjanike hulgas just suurt valikut ei ole. Nii et ilmselt võtan kätte ka tema järgmise raamatu, kui see ilmub. Ja loodan, et järgmine on parem, kui eelmine.
Oma varasemates arvustustes olen ette heitnud liig lüürilist jutustusstiili. "Hullu hobuse" puhul seda ma aga ei täheldanud, nii et vähemalt midagi on paremuse suunas liikunud.
Tegelased ei tundunud aga endiselt usutavad, lihast ja luust inimesed. Mingi katalüsaator, motiivid ja tõukejõud jäid nagu puudu. Sama viga on kimbutanud tegelikult ka eelmisi romaane.
Paistab, et Eva Niimand on autori lõplikult ära tüüdanud. Kui eelmises romaanis ("Tulekandja. Muhumaa põnevik") oli Eva lihtsalt paks ja lodev, siis seekord oli ta enamus ajast vegetatiivses seisundis, tühja pilguga kaugusse vaatamas. Mis on tegelikult tore - ma loodan, et järgmises raamatus hülgab Pauts Eva lõplikult ning leiab peategelase, kellele ta ka ise kaasa elada tahab. Sest kui paistab, et autorgi ei suuda oma peategelastega ühes rütmis hingata, siis miks peaks seda lugeja?
"Öömees" oli täiesti teiste tegelastega ja mõjus (ilmselt seetõttu) ka oluliselt värskemana.
No ja lugu - ka see jäi minu jaoks nõrgaks. Oli küll huvitavaid ideid, aga suures pildis oli tegu ühe rahuliku kulgemisega. Millegipärast jääb mind Pautsi lugudest kummitama üks pidev ükskõiksus - tegelaste ükskõiksus nii iseenda kui ka teiste suhtes. Ilmselt seetõttu ei teki ka müsteeriumi tunnet - pole mitte saladusi, vaid on asjad, mida tegelased ei viitsi üksteisele rääkida. Hea seegi, et lugejad veel lugeda viitsivad...
March 24, 2019
Kuna olen pärit Hiiumaalt, siis on loomulik, et loen kõiki raamatuid, milles tegevuspaik on Hiiumaa, olgu või väljamõeldis. Olen küll kirjeldatud paikadest suhteliselt kaugel, kuid ometi tundus ka mulle, et tegevus on Põhja-Hiiumaal. :)
Olen Pautsi saarte põneviku sarja algusest peale lugenud. Mulle need meeldivad - kõik raamatud on hästi erinevad. Hiiumaa põnevik ei ole niivõrd krimka kui psühholoogiline põnevik.
Mulle meeldib ka raamatu ülesehitus. See algab sündmusega, mis käivitab tegevuse. Mitu tegevusliini jookseb alguses näiliselt paralleelselt, kuni selguvad nendevahelised seosed. Tomi Praha reis aga moodustab teosele raami. Lisaks meeldib mulle selline rahulik tempo, kus jääb aega tegelaste mõtetele kaasa elada, kuid samas on õhus kogu aeg selline pinevus, kuna ei tea, mis järgmisena juhtub.
Olen Pautsi saarte põneviku sarja algusest peale lugenud. Mulle need meeldivad - kõik raamatud on hästi erinevad. Hiiumaa põnevik ei ole niivõrd krimka kui psühholoogiline põnevik.
Mulle meeldib ka raamatu ülesehitus. See algab sündmusega, mis käivitab tegevuse. Mitu tegevusliini jookseb alguses näiliselt paralleelselt, kuni selguvad nendevahelised seosed. Tomi Praha reis aga moodustab teosele raami. Lisaks meeldib mulle selline rahulik tempo, kus jääb aega tegelaste mõtetele kaasa elada, kuid samas on õhus kogu aeg selline pinevus, kuna ei tea, mis järgmisena juhtub.
May 18, 2018
Mul on mingi värk nende Katrin Pautsi raamatutega. Nad tegelikult ei haara mind lugedes jäägitult (nagu krimka seda teha võiks), kuid millegipärast võtan ikka järgmise ette ja isegi ostan. Järelikult hea turundus. Seekord juhtus veel selline lugu ka, et arvasin põhipaha juba poole peal ära.
Aga mingi fluidum neis raamatutes on, kontseptsioon ja lugu on ägedad, meeleolu oskab autor hästi luua. Kui mõtlen, mis mind häirib, siis need on dialoogid - tundub, et need võiks olla rohkem läbi kirjutatud, siin ka ehk pisike kivi toimetaja kapsaaeda.
Aga kindlasti loen ka järgmisi raamatuid, nii et, Katrin, lase edasi! Jään ootama eriti õõvastava meeleoluga teost, kus nordic noir imbub Prahasse!
Aga mingi fluidum neis raamatutes on, kontseptsioon ja lugu on ägedad, meeleolu oskab autor hästi luua. Kui mõtlen, mis mind häirib, siis need on dialoogid - tundub, et need võiks olla rohkem läbi kirjutatud, siin ka ehk pisike kivi toimetaja kapsaaeda.
Aga kindlasti loen ka järgmisi raamatuid, nii et, Katrin, lase edasi! Jään ootama eriti õõvastava meeleoluga teost, kus nordic noir imbub Prahasse!
May 4, 2022
Väga raske on lugeda raamatut, kus kõik tegelased antipaatsed on. Kohe alguses mõistsin, et mulle ei lähe neist mitte keegi korda. Ühes korralikus romaanis võiks ju olla ka keegi, kellele kaasa elada. Okei, üks tegelane on alalõpmata pahur, aga erandlikult kõik? Väga kummaline.
Idee oli hea, kirjastiil on üsna ladus, aga tervikuna romaan mulle ei meeldinud. Kahju.
Idee oli hea, kirjastiil on üsna ladus, aga tervikuna romaan mulle ei meeldinud. Kahju.
September 16, 2018
Mõnus Eesti põnevik. OLi piisavalt huvitav, et kiiresti läbi lugeda.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 17, 2019
Tiba parem kui Tulekandja. Mis värk kirjanikul nende natsidega on? Mitmendat korda juba tal need südamel! :D
September 21, 2025
RGRaamatuklubi raamat
Saladused ajaloost, veidi üleloomulikkust, mitte midagi tegev politsei, sekka segasevõitu motiivid ja loom - ja ongi kokku mõrvalugu.
"Hull hobune" on parem kui Muhu põnevik, lugemine läheb ladusalt, on päris huvitavad võtteid. Kuid ebausutav on tegelaste dialoog, see tundub kunstlik ja pingutatud. Mõned tegutsemismotiivid on kummalised ja mõrvari põhjused arusaamatud. Nädal hiljem peale raamatu lugemist ei suuda ma meenutada, miks ta ikkagi memme maha lõi? Ja tunda armukadedust hobuse peale? No mida?
Aga 3 tärni võib siiski panna, lugeda kannatab.
Saladused ajaloost, veidi üleloomulikkust, mitte midagi tegev politsei, sekka segasevõitu motiivid ja loom - ja ongi kokku mõrvalugu.
"Hull hobune" on parem kui Muhu põnevik, lugemine läheb ladusalt, on päris huvitavad võtteid. Kuid ebausutav on tegelaste dialoog, see tundub kunstlik ja pingutatud. Mõned tegutsemismotiivid on kummalised ja mõrvari põhjused arusaamatud. Nädal hiljem peale raamatu lugemist ei suuda ma meenutada, miks ta ikkagi memme maha lõi? Ja tunda armukadedust hobuse peale? No mida?
Aga 3 tärni võib siiski panna, lugeda kannatab.
Displaying 1 - 17 of 17 reviews