A. H. Tammsaare suurteos „Tõde ja õigus“ ilmub Eestis esimest korda kahe raamatuna: esimeses köites on pentaloogia I–II osa, teises köites III–V osa. Piduliku kujundusega teos on välja antud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Tammsaare kirjutas romaani kohta oma märkmikku: „Eestlast otsimas.“ „Tammsaare otsis eestlast, aga tema eesmärgiks oli kirjutada midagi palju enamat kui lihtsalt eluolupilte XIX sajandi lõpupoole talupoegade elust. Talle oli oluline eritleda Euroopa kultuuri vaimses raamistikus seda, mis oleks ühtaegu nii eestlaslik kui ka üldinimlik. „Tõde ja õigus“ on ennekõike filosoofiline teos. Vargamäe Andrese võitlus maa ja jumalaga, romaanitegelaste eksistentsiaalsed ängid ja otsingud tõstsid eestlased, alles hiljuti ajalooareenile astunud rahva, teiste kultuurrahvastega otsekui võrdväärsele positsioonile. Ka tavaline eesti talupoeg oli ühtäkki elu mõtte otsija, oma õiguse nõudja, oma põhimõtete kehtestaja. Tema ellu sekkuvad ootamatused, irratsionaalsed jõud, mis omakorda toovad romaani kosmilist meeleolu ja suurejoonelisust,“ kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino raamatu eessõnas. Selles on Maarja Vaino sõnul kokku võetud elu ja inimesed nii madalates kui ka kõrgetes registrites ning tähelepanelik lugeja võib avastada lõputul hulgal elulisi ja filosoofilisi nüansse, mis muudavad Tammsaare tekstiga kokkupuutumise alati vaimseks elamuseks. Kas Tammsaare tabas ära ka eestluse tuuma, tuleb lugejal endal otsustada.
A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Kaua loetud kaunikene. Alustasin vist juba kevadel ja lugedes sain veel kord tõestust sellele, kuidas inimene erinevatel eluperioodidel sama teost väga erinevalt lugeda võib. Olin neid osi lugenud gümnaasiumi ajal, kus III osa oma ühiskonnas toimuvate protsessidega ei pakkunud erilist huvi, küll aga oli põnev lugeda Indreku ja Karini suhte lugu. Psühholoogiahuvi pole küll siiani kuskile kadunud, aga millegipärast jäi seekord IV osa lugemine ikka väga venima. Seevastu III osa läks lausa lennates. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et IV osa minu arust kehv oleks. Kogu Tõde ja õigus oma filosoofiliste mõtisklustega on ja jääb Eesti kirjanduse üheks tippteoseks, kuigi tean, et paljud eestlased seda lugeda ei suuda. Kõiki osi lugenuna võin ka väita, et esimene on ikka kõige parem. Jah, Vargamäel on raske, tööd on ropult ja armastus ei too ka õnne, kuid ikkagi valitseb teoses helge üldmeeleolu. Seevastu V osa läbiv toon on nostalgiline ja melanhoolne ja kui tahta, saab pisaragi silma. Nagu gümnaasiumi aegsest kirjandustunnist meelde on jäänud: III osa on võitlus ühiskonnaga, IV osa iseendaga ja V osa on alistumine, leppimine.