Toomas Nipernaadi is one of the more peculiar works in the Estonian literary canon, and its eponymous male protagonist is without doubt one of the most exciting characters in the language. First of all he seems merely to be a man who travels from place to place charming people and telling stories, only to forget it all in the blink of an eye. But perhaps, more than anybody, it is precisely he who remembers. Perhaps all the hearts he touches will remain dear to him. The idea of Toomas Nipernaadi is said to have come to Gailit when he heard a man's echoing footsteps in a Berlin theatre, and those who wish to will hear this sound in the text of his novel. In many ways the protagonist can be seen as the writer's alter ego. Those close to Gailit knew that beneath his self-confidence and brio, a tender and melancholy soul was hiding, which the reader will no doubt be able to recognise in Toomas Nipernaadi. Since it was first published in 1928, the book has conquered one heart after another, and it will charm many coming generations. Besides other things, it captures the dream-like summer of brief yet eternally recurring.
ma seminaris otsustasin et on vaja rõhutada nipsti tegelaskuju kui gaslighting legendi ja naiste ärakasutajat ;))))))) see et ta muidu tore poiss ei päästa väga
The Estonian Trickster Review of the Estonian language edition published by Hea Lugu in 2014
“Toomas Nipernaadi” (1928) is a classic of Estonian literature and is the best known work of author August Gailit (1891-1960). The title character is quite an iconic fictional figure and has been immortalized in everything from travel agency names to alcoholic drinks. A 1983 film based on the book is also quite popular. His very name is now a synonym for wanderlust in the Estonian language.
Nipernaadi is a vagabond minstrel character who wanders around the countryside paying court to various rural women with mixed success. He picks up various odd jobs along the way and his only fixed possession is a kannel (an Estonian zither). The novel consists of seven independent stories and portrays one cycle of Nipernaadi’s travels from spring to early winter. It is only in the final story that you learn that this is an annual event and where he is really from (no spoiler here).
You don’t necessarily warm to the character right away as he comes across as dishonest. He invents outrageous tall tales about who he is for the various people he meets in each story. He'll play a long-lost relative, a sailor waiting for his ship mates, a rich landowner, or whatever comes to mind and suits the situation. Sometimes he will simply play the role that someone mistakes him for and who he needs to become in the event.
Eventually you realize that he isn’t really planning to scam anybody, it is just the way he goes about assisting or provoking people and bringing out their good or bad sides. Generally the bad people will get their just deserts and the good people will have a turn of good luck or see their way clear to their life’s purpose thanks to Nipernaadi’s efforts, whether direct or indirect. So he is somewhat of a trickster character and you might even imagine him to be supernatural in some ways. At times he seems to have knowledge and/or resources that are beyond the situation at hand.
The name Nipernaadi isn’t a common Estonian name at all and was presumably invented by Gailit. It might be derived from the Estonian word “nipp” (trick) with the suffix "naadi" perhaps derived from "naudi" e.g.. in the sense of the "Argonaudid", the Estonian name for the mythic sailors of Jason and the Argonauts. This last part is entirely my own amateur speculation as I have not read any Estonian literary criticism that explains the derivation of the name.
Gailit’s descriptive passages and Nipernaadi’s speeches are full of loving depictions of nature and praises of womenkind and these are quite intoxicating if you let yourself be carried away by them. You may read the book for its comic elements and the misadventures of its titular antihero, but it is the love of the land and people that provides its staying power and which will linger on afterwards.
I read “Toomas Nipernaadi” in the original Estonian. It has been translated into about a dozen languages, and was recently (July 27, 2018) published in English by Dedalus Books (see http://www.dedalusbooks.com/our-books...). You can see the variety of international translations at the Estonian Literature Centre here http://www.estlit.ee/elis/?cmd=book&a... There is a sample excerpt English translation from the middle story “Valged ööd” (White Nights) at http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer...
Aastakümneid on proovitud Toomas Nipernaadi olemust lahti muukida küll koolikirjandites, ülikoolide lõputöödes, teadusartiklites, teatrilavadel ning kinolinal. Nipernaadi näol on kindlasti tegemist ühe enim analüüsijate ja tõlgendajate töötunde nõudnud eesti kirjanduse arhetüübiga. Otseloomulikult veavad selles kategoorias esikoha nimel senini vägikaigast Oru Pearu ja Mäe Andres. Nipernaadil pole selle vastu muidugi midagi. Ega ta kade pole! Ta vaataks natuke kahe kange vatsavenitamist pealt, mängiks neile saateks isegi kannelt ja laulaks Krõõdaga võistu. Lõpuks kergitaks kaabut ning läheks lõbusalt lauldes ja hüpates Vargamäelt alla. „Sulaseks otsigu need oinapead omale mõnd teist lolli! Kraavid ja kraavid! Nagu pärleid otsiks sealt?! Ega ma olengi nüüd rohkem nagu rätsepa ameti peal.“
Seekord lugesin ma August Gailiti igihaljast romaani, kui ülistuslaulu põhjamaisele loodusele. Olles ise juba tükk aega külaliseks Kapurthala maharadža ja väikese Enelele juures, tuleb tahes-tahtmatult meelde üks põhjamaa poiss, nimega Toomas. Poiss, kes mõistab meie suve erakordsust ja hetkega joovastavat mõju. Tõelist suve ja looduse ühendkooride etteastet saab nautida ainult siis, kui kuskil ajusagaras tuksub teadmine, et see ei jää igaveseks nõnda. Et kord kattub maa valge vaibaga ja saabub surmalähedane vaikus. Mõistmine, et iga kuum suvepäev ja valged ööd ongi meie kallim maavara, teeb su momentaalselt rikkamaks igast idamaade maharadžast. Väike Enelele ei mõista kahjuks seda kunagi, kuigi olen talle seda korduvalt püüdnud seletada. Siin vahelduvad kõigest õhtu ja hommik, päev ja öö. Iga järgnev on äravahetamiseni sarnane eelnevaga. Enelele elab igaveses suves ning see ongi tema needuseks ja haiguse põhjuseks. Ohh, kui vaesed-vaesed nad kõik siin on!
Ühes oma esimeses blogipostituses kirjutasin, et Bornhöhe jutustus„Tasuja“ kuulub kindlasti minu elu enim mõjutanud viie raamatu hulka. Selle nimekirja liidrikoht kuulub siiani vääramatult just „Toomas Nipernaadile“. Ma mäletan senini väga selgelt vihmast sügispäeva, kui ma peale kooli hüppasin läbi meie väiksest raamatukogust ja tulin koju koolikotis „Toomas Nipernaadi“ ja „Mahtra sõda“. Siis muutus kõik! Tänu Nipernaadi lugudele põhjamaa kohisevatest metsades, salapärastest soodest, tulistest päevadest ja valgetest öödest armusin ma eesti kirjandusse. Jäägitult! Hiljem võtsin armukeseks veel ka eesti teatri. Nipernaadi rändas peagi meie juurest edasi, kuid tema unistused on seniajani jäänud minuga.
PS: Muuseas, kui kellelgi on tarvis mõnda head kingiideed minu 50 juubeliks, siis julgen ise välja pakkuda „Toomas Nipernaadi“ esmatrüki eksemplari 1928. aastast. Teetähiseni numbriga 50 on küll veel omajagu maad minna, kuid kardan, et selle püha graali otsimine on ääretult vaevarikas ülesanne. Ainult äravalitud jõuavad pühale maale!
Autoril oli huvitav stiil - kordamööda detailirikkad looduskirjeldused ja naljakad dialoogid. "Päev Terikeste külas" oli mu lemmikpeatükk, see pani rohkem, kui kõigest muigama. Raamatut lugedes sain aga ka aru, miks osade inimeste arvates pole see teos humoorikas ning pigem igav. Tehniliselt kordus ju igas peatükis üks ja see sama jant - süüdimatu valetamine, manipuleerimine, neiude petmine ning vaeste olude kujutamine.
Nipernaadi punased lipud: -Valetab pidevalt -Manipuleerib -Meelitab ligi noori naisi -Hülgab need naised niisama -TEEB SEDA IGA SUVI -Kõige selle lõpuks oli tal endal naine veel kodus olemas
See et ta tööd aitas teha ei päästa ta mainet. Ei soovita noortel poistel lugeda, pärast arvavad, et nii võibki käituda (Meie klassi Georg on hea näide).
Seda raamatut saab kas armastada või vihata. Algul polnud see meele järgi minulegi, aga mõtlema hakates leidsin Nipernaadi ja seeläbi ka Gailiti aina geniaalsemad olevat. Manipuleerimine on üks imetlusväärne oskus. Ei sünni sellest ainult halba, usaldage
Hoidsin seda raamatut meelega pikalt oma lugemise ootejärjekorras. Tahtsin end eesti kirjandusklassikaga enne paremini kurssi viia ja kuna samanimeline film oli mulle lapsepõlves võrdlemisi kehva mulje jätnud, valdas aastaid tunne, et ma ei ole selle raamatu mõistmiseks veel valmis. Nüüd - ajal, mil kriiside kaskaad, sõjafoon ja rasked majanduslikud olud on surunud inimesi aina rohkem olmemuredesse, kogeme rõõmutunnet järjest vähem ning keegi ei paku meile enam unistusi (isegi valimistel) - mõtlesin, et ehk on aeg Toomas Nipernaadiks käes.
No eks ta üks omapärane lugu on - eelkõige sellepärast, et peategelane on võrdlemisi ebameeldiv tüüp ja paadunud valetaja, tänapäeval võiks öelda, et nartsissist, kellega suurem osa lugejaid samastuda ilmselt ei soovi. Tema käitumismuster kordub ja romaan moodustubki sellistest väikeste erisustega korduvatest jantlikest episoodidest. Samas ei saa öelda, et need episoodid eriti huvitavad oleksid. Mind valdas korduvalt tunne "igav!" ja mõndadest kohtadest pidin end lausa läbi pressima. Seda eriti just süžee osas. Sõnaseadelt pole Gailit suu peale kukkunud, aga ei saa öelda, raamat mulle ka mingit vau-elamust oleks pakkunud. Osad ütlevad, et Gailit on naljakas, aga sellega ei tahaks hästi nõustuda. Eks kogu lugu hõljubki kuskil muinasjutu piiril - peategelane loob ja müüb unistusi, mille kirjeldused on fantaasiarikkad, kuid kogu tegevus eluliselt banaalne ning ebausutav. Ma usun, et on lugejaid, kellele see stiil istub paremini kui mulle... Ilmselt seisneb romaani põhiväärtus ikkagi eelkõige uudses küsimuses - kas trööstiks valeunistuste pakkumine on patt? Raamatu suureks trumbiks on lõpupööre, mis vaatamata ootamatusele sobib sinna kui rusikas silmaauku.
“Ööd on nii tulised, nii tulised ja valged. Vaatad päikeseloojangut ning oled vaevalt jõudnud pöörata selja, kui tuliratas kumab ja särab juba taeva vastaspoolel. Olid ööd või ei olnudki? Ning see teeb nii rahutuks ja haigeks, rändad kui tõbine ringi ja ei leia oma parajat paika.”
Toomas Nipernaadi on üks patoloogiline valetaja ja see tõsiselt häiris. Lõpu plot twist oli väga ootamatu, aga vähemalt andis natuke selgitust, mis raamatus toimus ja miks Toomas selline oli. Väga meeldis, kuidas omavahel räägiti nagu Mummu ja vanaisa omavahel räägivad.
Loetud kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu II" jaoks.
Mul ei olnud selle raamatu osas suuri ootusi. Peamiselt, sest ma tegelikkuses ei teadnud temast midagi. Mu lemmikteosed Eesti kirjanduses ongi olnud siiamaani Tammsaare-aegsed ning Gailiti loodud Nipernaadi tegelaskuju tegi esimese eesti aja atmosfääri veidi lõbusamaks kui seda tegi Tammsaare.
Raamatu fookus ongi Nipernaadil ning puudub lineaarne süžee, mis minu arvates oli ideaalne viis selle tegelase jaoks. Ränduri iseloom ilmneb mitme lühiloo põhjal (moodustades tegelase enda kaudu siiski mingi terviku), kus ta segab end erinevate külade ja perekondade siseasjadesse. Nipernaadi on väga šarmantne, kuid valelik. Ta ei oska valitseda oma südant, armudes igas loos mõnda kohalikku preilisse, kelle ta siis vältimatult maha jätab ja teise külasse tagasi vaatamata edasi liigub. Ta on küll töökas, kuid ta ei taha end millelegi pühendada. Võrreldes mõndade teiste tegelastega on tegemist asjaliku poisiga, kuid kui tal hakkab igav, siis ka asjalikkus kaob. Ränduris leidub palju vastastikuseid omadusi, sest tegelikkuses näeb lugeja nii tema intelligentsi kui ka tohutut rumalust ja püsimatust. Kui tänapäeva psühholoogiale mõelda, siis tundub nagu oleks tema kerge suhtumine kõigesse kaitserefleks millegi eest.
Nipernaadi on kompulsiivne valetaja. Seda oli iseenesest väga huvitav analüüsida, sest ta valetas ka siis kui ta tunnistas, et ta just valetas. Raamatu lõpuks lugeja väga ei teagi, et kes see Nipernaadi siis iseenesest on, kuid kuidagi suutis ta lugeda nii raamatutegelased kui ka minu. Tema lõbus olek annab teistele tegelastele lootust tahta ja unistada ning lõpuks ongi vast Nipernaadi mõju olulisem, kui ta ise.
"Toomas Nipernaadist" sai üks mu lemmikraamatuid ja -tegelasi ning tahan kindlasti seda tulevikus uuesti lugeda. Arvan, et teos sobiks ka neile, keda muidu "Tõe ja õiguse" laadis Eesti kirjandusklassika ei huvita, sest lühilugude kaudu ülesehitatud raamat on kergema tooniga ning lihtsamalt loetav.
Raamatu laenutasin raamatukogust puhtalt Lugemise proovikivi ühe väljakutseruudu täitmiseks. Silme ees Tõnu Kark 1983. aastal tehtud samanimelises filmis. Ja ausalt öeldes see segas. Siit ikka minu isiklikik mõte, et enne tuleks lugeda raamat ja siis vaadata film või etendus. Eks võibolla esimest korda tuligi koolis lugeda seda raamatut enne filmi, aga ei mäleta seda emotsiooni. Tegemist romaaniga novellides. Imelised looduskirjeldused! Ja millised mõtted olid sellel ajal ühe mehe peas. "Praegu on täismees vaid kaupmees ja hangeldaja, tema on alati see, kes võtab raha, sina oled ikka see, kes raha annab...Võiks näiteks laadalt laadale käia, seks pole muud tarvis, kui ehitada presendist putka üles, pane masin (kino) käima ning raha voolab kui aganaid. Et maarahva uudshimu äratada, võiks ju ukse ette veel asetada mõni pärdik või midagi sarnast." (lk 38) Uus sõna minu jaoks: suilas - sõnaohter Eriline novell "Päev Terikese külas"-Kadri Parvi ja tema mehed (lapsed). Katariina Jee - tegelane novellis "Seeba kuninganna". Mäluvärskendus. Aastal 2008 alustas tegevust Tallinna Keskraamatukogu raamatukogubuss Katarina Jee.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Eelmine kord lugesin ma Nipernaadit kaks aastat tagasi, umbes samal ajal. Mine tea kas asi on selles, et talvel tuleb ikka suveigatsus peale ja Gailit on seda suvehõngu suurepäraselt tabada suutnud.
Seekord vaatasin pärast raamatu lugemist ära ka filmi. Tegelikult olin seda kunagi lapsena ka näinud, aga ega sellest just väga palju meeles ei olnud... Ja pean ütlema, et raamat on ikka oluliselt parem. FIlm oli ka täitsa tore, aga minu jaoks oli rõhuasetus kuidagi teine.
Eks ilmselt ongi nii, et raamatut lugedes paned fookuse enda jaoks ise paika, ent filmi puhul sõltub režissööri rõhuasetusest rohkem.
Üle ega ümber ei saa aga Tallinna 32. Keskkooli teatriklassi lavastusest "Sel suvel jälle" (2007). Gerda Kordemets tabas selles minu jaoks suurepäraselt ära Nipernaadi vaimu.
Kui oma eelmises arvustuses ütlesin, et etendus meeldis mulle rohkem, kuna ta oli rõõmsam ja helgem, siis nüüd ma sellega enam vist nii nõus ei ole. Ilmselt tabasin seekordsel lugemisel raamatust ka neid noote, mis eelmisel lugemisel kättesaamatuks jäid.
Having just finished this book, I feel a sense of longing, lonliness, passion. The book had me laughing aloud and took twists that I never expected. At times, surreal and fantastical, poetic, tragic, romantic, hilarious, inspiring, sad... It took me to places, and shone light in some dusty corners of my consciousness, and touched upon the tension of longing for both the life of the wanderer and the peace of a home - the sort of thing any traveller would understand in their way . Deeply philosophical and amusing, the characters are original and I can imagine them in my minds eye, a celebration of the seasons and the varying moods of the weather.. I really appreciated the poetic nature of the novel, even still, surely much of it must be lost in translation into English and yet it still impacted me.
Esteetiliselt meistriteos, aga ma arvan, et lugeja/ühiskonna kalduvus Nipernaadi suhtumist naistegelastesse ja tema süüdimatut manipuleerimist õigustada või välja vabandada on väga kõnekas ka selle osas, kuidas me üldiselt ühiskonnas naistega manipuleerivatesse ja naisi ärakasutavatesse meestesse suhtume.
Minu jaoks raamat tühjas ja tähjast, vingerdamisest ja susserdamisest. Lihtsalt ei suuda enam ühtegi lehte rohkem punnitada, ootus oli suurem. Absoluutselt ideaalne raamat, kui tahad lugeda mitte millestki ja PUHATA mõtlemisest.