Kui mõtleme ajaloo suurkujude peale, siis Winston Spencer Churchill on vahest üks esimesi nimesid, mis pähe kargab. Tema sündmusterikas elu, alates lapsepõlvest kuninganna Victoria Inglismaal, teenistusest 4. Husaarirügemendis, osavõtust Omdurmani lahingust kuni hiljem peaministri kohani sõjas natside vastu annab selleks küllaldaselt alust. Tegu oli mehega, kes seisis vankumatult ja paindumatult vabaduse, õigluse, demokraatia ja hiljem ka rahu eest. Ta oli pidevalt omast ajast ees, alati olid tema mõtted ennekõike tuleviku juures. Niisiis mõistis ta hukka näiteks Versaille rahulepingu, kuna aimas õigesti, et sellest saab järgmise suure sõja üks algallikas. Küll aga kiitis ta heaks näiteks alistatud buuri vabariikide suuremeelse kohtlemise, ning põhimõte olla alistatud vaenlase suhtes suuremeelne ja ulatada käsi jäi teda saatma kuni oma sündmusterohke elu lõpuni. Selles seisnebki Churchilli suurus- ta suutis näha praegusest hetkest hoopis kaugemale, ning ei lasknud ennast kaasa viia populistlikel voolustel, mis nõudsid tegutsemist vaid hetkeoludest lähtudes. Kuidas saabki seda teha lasta inimene, kes on niivõrd põhjalikult uurinud ajalugu? Suuresti tänu põhjalikule ajalootundmisele suutis Churchill ette näha lähenevaid probleeme. Cromwellist rääkides tunnistas ta, et tegu oli suure mehega, kuid ometi tegi ta ka ühe suure vea- ta kartis niiväga Hispaaniat, et ei märganud Prantsusmaa kasvavat võimsust. Selle all pidas ta silmas Nõukogude Liidu üha kasvavat jõudu Euroopas, ning taaskord aimas Churhill õigesti, et peale natside purustamist saab Lääne peamiseks vaenlaseks just Nõukogude Liit. Kui tol hetkel ei leidunud just palju neid, kes sellist juttu tõsiselt võtsid.
Antud teos on väga ladusalt kirjutatud, ning hästi loetav ühe 20. sajandi suurkuju elulugu. Samas on see ka laiemalt 20. sajandi lugu.