Kui Sinu kogemus Balthasar Russowiga jääb "Tujurikkuja" sketši juurde ("Ma mõtlesin, et ma olen nüüd Balthasarile kaussi pannud!"), siis lisab Jaan Krossi "Kolme katku vahel" sellele mitme meetri paksuse intellektuaalse kihi peale. Hea küll, palju kirja pandut on kirjaniku väljamõeldis, kuid tegevus toimub päriselt ajaloos aset leidnud sündmuste taustal.
Samuti tekitab Kross oma miljöö, tegelaste, tunnete ja ajastu kirjeldustega kohalolekutunde, mis viib lugeja pimedasse keskaega, kus Musta Katku kõrval ohustas inimelu turvatunde puudumine ja kõige olulisemana sisemine dilemma oma elu valikute üle.
Mulle meeldib raamatuid lugeda pilguga, mis otsib ridade vahelt seoseid kaasajaga. Neid on selles teoses palju. Kadakasakslus ei pärine mitte üle-eelmisest, eelmisest või sellest sajandist, vaid oli omane ka keskajale. Põhimõte "Kes maksab, see tellib muusika" kehtib samuti juba pikemat aega - kui Russowi kroonikakirjutamise propagandaks pööramise soovi võib selle põhimõtte näiteks pidada.
Samamoodi ajatud on inimsuhted. Inimene võib ju sotsiaalne olend olla, kuid introvertne loomus, mis paljudele hingedele külge kinnitatud on, ei lase sellel sotsiaalsusel avalduda. Minu lemmiktegelane oli Märten, kes olemuselt jättis väga introvertse mulje, sest töö vajab tegemist ja elu elamist. Kui aga oli vaja öelda või teha, olid tagajärjed väga konkreetsed.
Kokkuvõttes nautisin teose kihilisust väga. Väide, et romaani tuhande lehekülje kirjutamiseks kulus sama palju päevi tundub keelekasutust vaadates usutavana. Loodaks, et paljud teoses kasutatud hunnitud sõnad leiavad kasutust ka minu sõnavaras, ilma et need mõjuksid kunnatuna.