What do you think?
Rate this book
Kadri #2
Kasuema
Mõtlen mõnikord: kui vana peaks inimene õieti olema, et mitte nukrutseda? Et olla kord juba päris õnnelik. Jäädavalt. Alatiseks. Nii õnnelik, et isegi õnnetus ei tee õnnetuks?
Sellise mõtisklusega algab Silvia Rannamaa noorteromaan „Kasuema”, mis on järg armastatud jutustusele „Kadri”. Päevikuvormis kirjutatud romaanis avaneb lugejale tõepärane ja ilustamata vaade noore tütarlapse mõtte- ja tundemaailma, ning kuigi raamatu tegevuslik leiab aset 1960ndatel aastatel, on teoses käsitletud teemad endiselt aja- ja kohaülesed.
Sellise mõtisklusega algab Silvia Rannamaa noorteromaan „Kasuema”, mis on järg armastatud jutustusele „Kadri”. Päevikuvormis kirjutatud romaanis avaneb lugejale tõepärane ja ilustamata vaade noore tütarlapse mõtte- ja tundemaailma, ning kuigi raamatu tegevuslik leiab aset 1960ndatel aastatel, on teoses käsitletud teemad endiselt aja- ja kohaülesed.
216 pages, Hardcover
First published January 1, 1963
5 people are currently reading
54 people want to read
About the author
Silvia Rannamaa
10 books7 followersSilvia Rannamaa (3 March 1918 - 19 April 2007) is an Estonian writer, the author of internationally known children's stories "Kadri" (1959) and "Stepmother" (1963).
She was born in Tallinn, of Finnish and Estonian parents. She obtained her secondary education at Tallinn Girls' Commercial High School. Between 1943 - 1944, she studied at the University of Tartu, Faculty of Philosophy. Silvia's husband was an Estonian writer Harald Suislepp.
"Kadri" and "Stepmother" have been translated into Russian, Latvian, Lithuanian, Slovak, Czech, Armenian and Georgian languages. Silvia Rannamaa published also lyric fairytales "Nösperi Nönni bit" (1977) and a collection of short stories, "Small-footed trail" (1985). In addition, she also wrote plays, novels and poems, the most famous poetry collection is her "For You, Mom!" (2005).
She was born in Tallinn, of Finnish and Estonian parents. She obtained her secondary education at Tallinn Girls' Commercial High School. Between 1943 - 1944, she studied at the University of Tartu, Faculty of Philosophy. Silvia's husband was an Estonian writer Harald Suislepp.
"Kadri" and "Stepmother" have been translated into Russian, Latvian, Lithuanian, Slovak, Czech, Armenian and Georgian languages. Silvia Rannamaa published also lyric fairytales "Nösperi Nönni bit" (1977) and a collection of short stories, "Small-footed trail" (1985). In addition, she also wrote plays, novels and poems, the most famous poetry collection is her "For You, Mom!" (2005).
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
January 7, 2025
kui uues väljaandes "Kadrit" sain kiita, et ainult paar trükiviga oligi, siis "Kasuemaga" on lood kehvemad, siin on ikka selliseid näpukaid sees, et segab lugemist :S kõige nörritavamal kombel veel viimasel leheküljel eriti liigutavas lõpustseenis päris olulises dialoogis... lihtsalt kordub pool lauset, nii et päris tükk aega võtab, enne kui sotti saab, millised sõnad võiks lugedes vahele jätta, et mõte kokku tuleks. õudselt kahju, sest muidu ju ilus (kaanekujundus!) ja asja ette minev uustrükk vanast lemmikust. lihtsalt... kas raamatukirjastajatel ei ole seda tarkvara, mis tõmbaks punase lainelise joone alla sellistele sõnadele, mida sõnaraamatus üldse olemas pole, ja aitaks seeläbi trükivead üles leida?
kusjuures nüüd selgub, et mulle vist meeldis "Kadri" sisu poolest ka rohkem. või noh, internaatkooliseiklusi hindan, teadagi, alati, ja tegelaste galerii oli siin mitmekesisem ja huvitavam kui lapsepõlveloos, aga Kadri ise hakkas mulle selles hilises teismeeas närvidele käima ja tõesti oleks loodanud talt rohkem tegutsemis- ja ütlemisjulgust selle põhjal, milline inimene temast tundus eelmise raamatu lõpuks olevat kasvanud.
Kadri ja Enrico peaaegu-suudlusstseeni (vabandust spoileri pärast, aga see raamat ilmus üle 60 aasta tagasi) nimetaksin praeguste väärtushinnangute kohaselt küll seksuaalrünnakuks, mille järel lõpuks ikkagi jääb õigus ründajale, sest rünnatav jääb põdema, et on vist ikka tõesti jah oma käitumisega (kirjutab ühele poisile, aga tantsib teisega. tantsis. ühe korra!) andnud põhjust arvata, et temaga võibki igaüks õnne katsuda. vot jah, mind vist alati lugedes on loo traagiline lõpp pimestanud ja on jäänud mulje, et vaene Enrico oli hirmsasti armunud (ju ta oli ka), aga see tema selgitus, et mis siis on, miks Sven võib ja mina ei või sind katsuda, viitab ikkagi sellele, et ega tüdrukul siin mingit otsustusõigust ei ole.
kusjuures nüüd selgub, et mulle vist meeldis "Kadri" sisu poolest ka rohkem. või noh, internaatkooliseiklusi hindan, teadagi, alati, ja tegelaste galerii oli siin mitmekesisem ja huvitavam kui lapsepõlveloos, aga Kadri ise hakkas mulle selles hilises teismeeas närvidele käima ja tõesti oleks loodanud talt rohkem tegutsemis- ja ütlemisjulgust selle põhjal, milline inimene temast tundus eelmise raamatu lõpuks olevat kasvanud.
Kadri ja Enrico peaaegu-suudlusstseeni (vabandust spoileri pärast, aga see raamat ilmus üle 60 aasta tagasi) nimetaksin praeguste väärtushinnangute kohaselt küll seksuaalrünnakuks, mille järel lõpuks ikkagi jääb õigus ründajale, sest rünnatav jääb põdema, et on vist ikka tõesti jah oma käitumisega (kirjutab ühele poisile, aga tantsib teisega. tantsis. ühe korra!) andnud põhjust arvata, et temaga võibki igaüks õnne katsuda. vot jah, mind vist alati lugedes on loo traagiline lõpp pimestanud ja on jäänud mulje, et vaene Enrico oli hirmsasti armunud (ju ta oli ka), aga see tema selgitus, et mis siis on, miks Sven võib ja mina ei või sind katsuda, viitab ikkagi sellele, et ega tüdrukul siin mingit otsustusõigust ei ole.
November 5, 2022
Aitäh raamatu eest, Rahva Raamatu kirjastus!
•
Eesti kirjandusklassika, mis ei vaja pikemat tutvustamist. Samas kui ma “Kadri” sündmustikust mäletasin nagu kõike, siis siin oli n-ö üllatusi ka, mis enam kohe meeles polnudki. Teisalt oli aga ka selle raamatuga taaskohtumine nagu vana sõbra uuesti nägemine, aga seekord sellisega, kellega väga tihedalt ei suhtle.
Kõige ebameeldivam tegelane selles loos oli mu jaoks Kadri kasuema Gina. Ma ei usu, et ta ka varasemalt mu lemmikute hulka kuulus, aga seekord tundus ta kohe päris jube. Kogu see Kadri “jalust ära saatmine” jne.. No kes teeb nii? Ja miks Kadri isa midagi ei öelnud? Lihtsalt lasi oma Ginal kõigist “üle sõita”.
Võib-olla oli asi selles, et aasta oli siis ikkagi ca 1960 ja toonased käitumisnormis jm olid siiski teistsugused, aga vahepeal ajas Kadri naiivsus ka mind veidi närvi ja tema lapsikus, mis kõik omamoodi teadagi milleni viis.
•
Eesti kirjandusklassika, mis ei vaja pikemat tutvustamist. Samas kui ma “Kadri” sündmustikust mäletasin nagu kõike, siis siin oli n-ö üllatusi ka, mis enam kohe meeles polnudki. Teisalt oli aga ka selle raamatuga taaskohtumine nagu vana sõbra uuesti nägemine, aga seekord sellisega, kellega väga tihedalt ei suhtle.
Kõige ebameeldivam tegelane selles loos oli mu jaoks Kadri kasuema Gina. Ma ei usu, et ta ka varasemalt mu lemmikute hulka kuulus, aga seekord tundus ta kohe päris jube. Kogu see Kadri “jalust ära saatmine” jne.. No kes teeb nii? Ja miks Kadri isa midagi ei öelnud? Lihtsalt lasi oma Ginal kõigist “üle sõita”.
Võib-olla oli asi selles, et aasta oli siis ikkagi ca 1960 ja toonased käitumisnormis jm olid siiski teistsugused, aga vahepeal ajas Kadri naiivsus ka mind veidi närvi ja tema lapsikus, mis kõik omamoodi teadagi milleni viis.
November 7, 2022
they rlly had to kill entu v? nojah siis. also gina mingi vastik mimm.
"... noorusarmastusega ei tohi halvasti ümber käia. Halvasti koheldud armastus nooruses võib inimest eluaeg kummitada. Võid armastada õnnetult, aga mitte valesti, mitte kaaslast ülekohtuselt solvates."
"Armastuse andis loodus kaasa. Kuid ka loodus teeb vigu, ..."
(autori järelsõnast) "Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega. Me raiskame seda, mida peaksime hoidma. Igast tühisest asjast solvume. Iga pisimagi kokkupõrke puhul - mõnikord pole sedagi vaja - lasemele teele; mis meid kaaslase juurde viiks, eelarvamuste raske tõkkepuu ette. Me astume üksteise poole sisse nagu poodi või kohvikusse ja oleme siiralt imestunud, kui meid sellele vastavalt koheldakse. Me unustame liiga kergesti, et 'igavikust' meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. [--] Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisse elus, seda rohkem on meil õigust ja põhjust naerda ja õnnelik olla!"
"... noorusarmastusega ei tohi halvasti ümber käia. Halvasti koheldud armastus nooruses võib inimest eluaeg kummitada. Võid armastada õnnetult, aga mitte valesti, mitte kaaslast ülekohtuselt solvates."
"Armastuse andis loodus kaasa. Kuid ka loodus teeb vigu, ..."
(autori järelsõnast) "Me elame ju sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega. Me raiskame seda, mida peaksime hoidma. Igast tühisest asjast solvume. Iga pisimagi kokkupõrke puhul - mõnikord pole sedagi vaja - lasemele teele; mis meid kaaslase juurde viiks, eelarvamuste raske tõkkepuu ette. Me astume üksteise poole sisse nagu poodi või kohvikusse ja oleme siiralt imestunud, kui meid sellele vastavalt koheldakse. Me unustame liiga kergesti, et 'igavikust' meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. [--] Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisse elus, seda rohkem on meil õigust ja põhjust naerda ja õnnelik olla!"
This entire review has been hidden because of spoilers.
July 24, 2023
Tõeline gümnaasiumitüdrukute raamat! Tegemist on järjega jutustusele "Kadri" (1959), mis koos "Kasuemaga" (1963) moodustavad legendaarse kahe-loolise komplekti, mille saatel on väidetavalt üles kasvanud terve põlvkond noori. Raamat on olnud ka kooli kohustusliku kirjanduse loetelus. Olgu kohe mainitud, et jutustust "Kadri" ma ei ole lugenud, kuid "Kasuema" on hästi loetav ja mõistetav ka ilma selleta.
Saan praegu aru, et ilmumise ajal oli fenomeni üheks oluliseks faktoriks ka asjaolu, et 16-18-aastastele noortele ei olnudki tol ajal midagi eriti lugeda. Ja kui siis ilmus Eesti autori sulest jutustus samas eas noortest, puudutades kõiki neid täiskasvanu(ma)ks sirgumise raskuspunkte, meeltesegadusi, tunnete virrvarri, tagarääkimisi, pettumusi, ebakindlust, armastust, siis mõistan nende kahe raamatu olulist positsiooni Eesti kirjandusklassikas täiesti.
Miks ma ütlesin ennist, et "tüdrukute raamat" - sellepärast, et selle tegelased on valdavalt gümnaasiumitüdrukud, nagu ka peategelane ise, ja jutustus kirjeldab peaasjalikult tüdrukutevahelisi suhteid (kuigi mitte ainult!). Isegi mina, meesterahvas, suutsin end peategelasega samastada, kuid "see olen ju mina"-efekt võiks tüdrukutest lugejate puhul olla vägagi mõjus. Kokkuvõttes soe ja positiivne raamat, vaatamata sellele, et räägib tõsistest ning keerulistest asjadest. Kartsin juba esimestest lehekülgedest peale, et vist aiman raamatu lõppu ette, kuid minu üllatuseks tuli loosse hoopis ootamatu pööre - selle eest autorile kiitus! Olgu veel märgitud, et kasuemandus selle otseses tähenduses ei ole jutustuse põhimotiiviks. Jäägu see tulevaste lugejate enda mõtiskleda, miks raamatul on just selline pealkiri.
Selle jutustuse puhul peamine asi, mis kriipima jääb, on Nõukogude Liidu korrale liiga olulise rolli andmine. Lugu räägib ju üldinimlikest asjadest ja suureks kasvamisest, kuid kõike seda varjutab tekstis minu arust veidi liigselt Nõukogude korra kõikenägev silm. Kui kogu tegevuse raamistamisest komsomolielu ja komnoorte eesrindlikkusega võiks veel kuidagi aru saada - ju see tol ajal määraski küllaltki palju noorte elu - siis Juri Gagarini sissetoomine mõjub - kuidas öeldagi - kohmakalt. Tõsi, tuleb aduda tolleaegset riiklikku diktatuuri, kus mitte ühtki raamatut ei saanud ilmuda ilma piisavalt "punase" sisuta. Olen hiljem lugenud, et tollane trükitoimetus, mis lõpuks määras, kas raamat üldse ilmub või mitte, käskis autoril raamatus nii mõnegi osa juurde kirjutada, nagu ka selle Gagarini teema. Olgu, kuid sel juhul võiks veel küsida, kas ehk sai seda "punast" sinna liiga palju. Siis tabasin end mõttelt, et selle suur maht võis tuleneda asjaolust, et jutustus käsitleb muuhulgas ka mitmeid teisi põlu all olevaid nähtusi nagu eesti regivärssi, metsavendlust ja isegi jumalat, ja selleks, et neid mitte välja jätta, pidi autor piisavalt "punast" juurde lisama. Ilmselt ei saa seda lõpuni kunagi teada, kui palju sellest nõukogude ajast seal loos ilma sunduseta sees oleks olnud. Kuuldavasti autor Silvia Rannamaa ise, kes sündis ja elas oma parimad aastad I Eesti Vabariigis - ei tahtnud 30 aastat pärast jutustuse ilmumist - Eesti Vabariigi taasiseseisvudes - seda enam uuesti ümber kirjutama hakata. Ja las ta jäädagi! Lihtsalt tänapäeva noor (ja isegi keskealine nagu mina) ei pruugi selle tõttu raamatut nii hästi ning nüansirikkalt mõista, kui tolle aja inimene - ja sellest on veidi kahju!
Saan praegu aru, et ilmumise ajal oli fenomeni üheks oluliseks faktoriks ka asjaolu, et 16-18-aastastele noortele ei olnudki tol ajal midagi eriti lugeda. Ja kui siis ilmus Eesti autori sulest jutustus samas eas noortest, puudutades kõiki neid täiskasvanu(ma)ks sirgumise raskuspunkte, meeltesegadusi, tunnete virrvarri, tagarääkimisi, pettumusi, ebakindlust, armastust, siis mõistan nende kahe raamatu olulist positsiooni Eesti kirjandusklassikas täiesti.
Miks ma ütlesin ennist, et "tüdrukute raamat" - sellepärast, et selle tegelased on valdavalt gümnaasiumitüdrukud, nagu ka peategelane ise, ja jutustus kirjeldab peaasjalikult tüdrukutevahelisi suhteid (kuigi mitte ainult!). Isegi mina, meesterahvas, suutsin end peategelasega samastada, kuid "see olen ju mina"-efekt võiks tüdrukutest lugejate puhul olla vägagi mõjus. Kokkuvõttes soe ja positiivne raamat, vaatamata sellele, et räägib tõsistest ning keerulistest asjadest. Kartsin juba esimestest lehekülgedest peale, et vist aiman raamatu lõppu ette, kuid minu üllatuseks tuli loosse hoopis ootamatu pööre - selle eest autorile kiitus! Olgu veel märgitud, et kasuemandus selle otseses tähenduses ei ole jutustuse põhimotiiviks. Jäägu see tulevaste lugejate enda mõtiskleda, miks raamatul on just selline pealkiri.
Selle jutustuse puhul peamine asi, mis kriipima jääb, on Nõukogude Liidu korrale liiga olulise rolli andmine. Lugu räägib ju üldinimlikest asjadest ja suureks kasvamisest, kuid kõike seda varjutab tekstis minu arust veidi liigselt Nõukogude korra kõikenägev silm. Kui kogu tegevuse raamistamisest komsomolielu ja komnoorte eesrindlikkusega võiks veel kuidagi aru saada - ju see tol ajal määraski küllaltki palju noorte elu - siis Juri Gagarini sissetoomine mõjub - kuidas öeldagi - kohmakalt. Tõsi, tuleb aduda tolleaegset riiklikku diktatuuri, kus mitte ühtki raamatut ei saanud ilmuda ilma piisavalt "punase" sisuta. Olen hiljem lugenud, et tollane trükitoimetus, mis lõpuks määras, kas raamat üldse ilmub või mitte, käskis autoril raamatus nii mõnegi osa juurde kirjutada, nagu ka selle Gagarini teema. Olgu, kuid sel juhul võiks veel küsida, kas ehk sai seda "punast" sinna liiga palju. Siis tabasin end mõttelt, et selle suur maht võis tuleneda asjaolust, et jutustus käsitleb muuhulgas ka mitmeid teisi põlu all olevaid nähtusi nagu eesti regivärssi, metsavendlust ja isegi jumalat, ja selleks, et neid mitte välja jätta, pidi autor piisavalt "punast" juurde lisama. Ilmselt ei saa seda lõpuni kunagi teada, kui palju sellest nõukogude ajast seal loos ilma sunduseta sees oleks olnud. Kuuldavasti autor Silvia Rannamaa ise, kes sündis ja elas oma parimad aastad I Eesti Vabariigis - ei tahtnud 30 aastat pärast jutustuse ilmumist - Eesti Vabariigi taasiseseisvudes - seda enam uuesti ümber kirjutama hakata. Ja las ta jäädagi! Lihtsalt tänapäeva noor (ja isegi keskealine nagu mina) ei pruugi selle tõttu raamatut nii hästi ning nüansirikkalt mõista, kui tolle aja inimene - ja sellest on veidi kahju!
March 16, 2023
Sarnaselt Kadrile on seegi kirjutatud päevikuvormis Kadri endi silme läbi tema elus toimuvast.
Vahepeal on möödunud ca 3aastat.
Raamat algab leinaga – armastus- ja hüvastijätukirjaga oma hiljuti surnud vanaemale ja siis kolib Kadri kokku oma isaga, kes toob majja kasuema Gina. Gina, kes on esiti nii tore ja rõõmus ja vahva, osutub aga parajaks bi*** ning nõuab, et Kadri pandaks internaatkooli. Kadri kuuleb isa&Gina vestlust öösel pealt, sh seda, et oodata on perelisa ja oma sellise allaheitva olemuse tuules laseb end internaatkooli panna. Seal kohtub ta ühe hirmsa" vana tuttavaga, kes aga osutub hoopis toredaks, tegelikult.
Selline kurb lugemine, milles segunevad keerulised (pere)suhted, naiivsus, esimesed armastused ja nooruse lollused, elu keerdkäigud, sõprus ja lein... Hästi eluline ja ehk ka samastutav paljudele.
Raamat ka lõppeb leinaga, aga siis leinab Kadri juba sõpra.
Ei olnud kumbagi kooli ajal lugenud, nüüd siis ✔️
"Kui keegi on alasti siis kõlbaks viisakalt öelda kaelast saadik paljajalu."
Vahepeal on möödunud ca 3aastat.
Raamat algab leinaga – armastus- ja hüvastijätukirjaga oma hiljuti surnud vanaemale ja siis kolib Kadri kokku oma isaga, kes toob majja kasuema Gina. Gina, kes on esiti nii tore ja rõõmus ja vahva, osutub aga parajaks bi*** ning nõuab, et Kadri pandaks internaatkooli. Kadri kuuleb isa&Gina vestlust öösel pealt, sh seda, et oodata on perelisa ja oma sellise allaheitva olemuse tuules laseb end internaatkooli panna. Seal kohtub ta ühe hirmsa" vana tuttavaga, kes aga osutub hoopis toredaks, tegelikult.
Selline kurb lugemine, milles segunevad keerulised (pere)suhted, naiivsus, esimesed armastused ja nooruse lollused, elu keerdkäigud, sõprus ja lein... Hästi eluline ja ehk ka samastutav paljudele.
Raamat ka lõppeb leinaga, aga siis leinab Kadri juba sõpra.
Ei olnud kumbagi kooli ajal lugenud, nüüd siis ✔️
"Kui keegi on alasti siis kõlbaks viisakalt öelda kaelast saadik paljajalu."
July 22, 2022
Väga liigutav ja kaasahaarav raamat. See aitas mõista nõukogudeaegsete mõtteviiside keskel üles kasvanud noore mõttemaailma.
December 18, 2022
Kui komsomoli-jutt kõrvale jätta, siis oli täitsa mõnus ülelugemine - laias laastus oli lugu ju meeles, aga detailid mitte. Samas "Naerata ometi" tiksus ka mõtetes tagataustal.
June 14, 2017
Amazing. Tearful. LOTS of emotions
Displaying 1 - 8 of 8 reviews