What do you think?
Rate this book
Seltsimees laps #1-3
Seltsimees laps
Käesolev raamat sisaldab kõiki kolme "Seltsimees lapse" triloogia osa, kus jälgitakse lapse vaatenurgast elu 1950ndatel aastatel ning perekond ootab tagasi alusetult vangilaagrisse saadetud ema. Raamatu kujunduses on kasutatud kaadrit filmist, mis jõuab kinodesse märtsis 2018.
- GenresHistorical
512 pages, Hardcover
Published January 1, 2018
25 people are currently reading
178 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 24 of 24 reviews
May 6, 2025
Mulle on alati meeldinud sellised filmid ja raamatud, kus peategelaseks on laps, läbi kelle näidatakse ajastut - täiskasvanud lugejatele. Teate küll, näiteks “Seitsmes rahukevad” ja “Tappa laulurästast”.
"Seltsimees laps" kuulub sellesse ritta. Ängistav, kohati naljakas, kohati iseenda lapsepõlvemälestusi äratav. Need enda mälestused, mis äratatud said, need olid samasugused ängistavad. Kasvasime me ju ka 1980ndatel nii, et ema tõi raamatukogust koju “kodumaa reetnute” teoseid ega seletanud mulle, mida tähendab “kodumaa reetmine”. Ja vanaema mainis, et tädi Salme oli Siberis ja et tema koos oma emaga elas metsas peidus ja sõi sipelgapesa tühjaks.. ja ma ei saanud kunagi aru, miks ja kuidas. “Miks te olite metsas peidus?” - “Ah, ajad olid sellised…” Selleks ajaks sajatati võimu suunas ehk vähem kui 1950ndatel, Leelo Tungla raamatu toimumisajal. Minu ema ja isa olid ju ise need 1950ndate lapsukesed, nemad juba olid segaduses kasvanud. Ja vanaema-vanaisa olid harjunud suud kinni pidama.
Kui tänapäeva 4-aastaste elus puuduvad asjad, mille kohta valetama ja varjama peaks, siis raamatu peategelase, 4-aastase Leelo elus peaaegu puudusid need asjad, millel oleks olnud ühene tähendus. Raadios kõlavate laulude järgi laulmine põhjustas pilkenaeru täiskasvanutes. Seda, et “memme viidi vangi” ei tohtinud teistele rääkida - kuigi see oli lapse maailma suurim teema, millest ta ju rääkida oleks tahtnud - et ta ema viidi ära! Ja kui igal pool kõlas “Lenin ja Lenin”, siis habemega mänguasja kohta ei tohtinud küsinud, kas see ongi Lenin, eriti ei tohtinud seda küsida tädi Ljudmilla juuresolekul…
Milline segadus.
Ja see on muidugi väga poliitiline raamat, teeb lugeja rohkem eestimeelsemaks. Just niimoodi läbi inimeste kirjeldatult jõuabki ajalugu pärale. Olen kindel, et sellest saab tulevikus meie lastele koolide kohustuslik kirjandus (kuigi ma kohustuslikust kirjandusest hästi ei arva; aga kui see juba olemas on, siis see teos sinna sobiks küll).
Huvitav, kuidas oleks selle raamatu vastuvõtt (Eesti) venelaste poolt. Lihtsalt ühe pisikese tüdruku lugu, kelle ema vangi viidi…Ja samas, kuidas selle tüdruku suurim hirm oli vene keel.
"Seltsimees laps" kuulub sellesse ritta. Ängistav, kohati naljakas, kohati iseenda lapsepõlvemälestusi äratav. Need enda mälestused, mis äratatud said, need olid samasugused ängistavad. Kasvasime me ju ka 1980ndatel nii, et ema tõi raamatukogust koju “kodumaa reetnute” teoseid ega seletanud mulle, mida tähendab “kodumaa reetmine”. Ja vanaema mainis, et tädi Salme oli Siberis ja et tema koos oma emaga elas metsas peidus ja sõi sipelgapesa tühjaks.. ja ma ei saanud kunagi aru, miks ja kuidas. “Miks te olite metsas peidus?” - “Ah, ajad olid sellised…” Selleks ajaks sajatati võimu suunas ehk vähem kui 1950ndatel, Leelo Tungla raamatu toimumisajal. Minu ema ja isa olid ju ise need 1950ndate lapsukesed, nemad juba olid segaduses kasvanud. Ja vanaema-vanaisa olid harjunud suud kinni pidama.
Kui tänapäeva 4-aastaste elus puuduvad asjad, mille kohta valetama ja varjama peaks, siis raamatu peategelase, 4-aastase Leelo elus peaaegu puudusid need asjad, millel oleks olnud ühene tähendus. Raadios kõlavate laulude järgi laulmine põhjustas pilkenaeru täiskasvanutes. Seda, et “memme viidi vangi” ei tohtinud teistele rääkida - kuigi see oli lapse maailma suurim teema, millest ta ju rääkida oleks tahtnud - et ta ema viidi ära! Ja kui igal pool kõlas “Lenin ja Lenin”, siis habemega mänguasja kohta ei tohtinud küsinud, kas see ongi Lenin, eriti ei tohtinud seda küsida tädi Ljudmilla juuresolekul…
Milline segadus.
Ja see on muidugi väga poliitiline raamat, teeb lugeja rohkem eestimeelsemaks. Just niimoodi läbi inimeste kirjeldatult jõuabki ajalugu pärale. Olen kindel, et sellest saab tulevikus meie lastele koolide kohustuslik kirjandus (kuigi ma kohustuslikust kirjandusest hästi ei arva; aga kui see juba olemas on, siis see teos sinna sobiks küll).
Huvitav, kuidas oleks selle raamatu vastuvõtt (Eesti) venelaste poolt. Lihtsalt ühe pisikese tüdruku lugu, kelle ema vangi viidi…Ja samas, kuidas selle tüdruku suurim hirm oli vene keel.
March 10, 2020
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2020/0...
Seadsin oma Instagrami #kikael2020 väljakutses veebruarikuu eesmärgiks lugeda uuemat eesti kirjandust. Mõtlesin, et jõuan sel teemal mitu raamatut lugeda, aga kukkus välja nii, et pidin ühega piirduma ja sellegi lõpetasin alles märtsikuu esimestel päevadel. Tegelikult peitus ühtede kaante vahel küll terve triloogia - Leelo Tungal "Seltsimees laps".
1951-1955, Ruila/Tallinn. Leelo on nelja-aastane plikatirts, kui mustad mehed eesotsas uurija Varikuga tema memme ära viivad. Leelole kinnitatakse, et kui too hea laps on, tuleb ema varsti tagasi, sest perekond on veendunud, et tegu on eksitusega. Koolidirektriss saadetakse aga 25+5 aastaks Siberisse. Isal on lapse kasvatamisel palju abilisi, kord veedab Leelo aega tädi Annega Tallinnas, siis külastab vanaema-vanaisa Jõgisool. Igav tüdrukul juba ei hakka, aga hea laps on küll raske olla. Mööduvad päevad, nädalad, kuud, aastad, aga memme on ikka Siberis.
"Seltsimees laps" oli jälle üks selline raamat, mis on korraga nii kurb kui ka naljakas. See sobib lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Esimeste jaoks pakub ta nalja, aga on ka hariv, andes aimu, milline oli laste elu 70 aasta eest. Positiivsust ja helgust toob romaani põhiliselt lapsesuu, Leelo mõtted ja teod. Suuremate jaoks peituvad teoses ka tõsised teemad, mida arutavad omavahel täiskasvanud. Kõige nukramaks tegi mind naine, kes suhkrust ilma jäi. Siberisse saadetud emast on üllatavalt vähe juttu, aga samas oli seda just parasjagu.
Kui raamatut alustades lugesin iga juttu õhinaga, siis teise raamatuni jõudes muutus raamatu toon väsitavaks. Samuti hakkasid mingid motiivid korduma. Hästi palju oli näiteks punaseid salmikesi, mida Leelo raadiost kuulis või raamatust luges ja siis deklameeris. Ilmselt oleks mulle tulnud kasuks, kui oleksin raamatu osade vahel teinud pikemaid pause, mitte üritanud kõike jutti järjest lugeda.
Selle romaani tegi eriliseks, kui hästi on Leelo Tungal suutnud sõnadesse panna mudilase maailmavaate. Raamatu Leelo mõtleb ja käitub nagu laps, mitte nagu väike täiskasvanu. Üllatusin, kui palju mäletab kirjanik ajast, kui ta oli 4-5aastane. Mul pole aimugi, milliseid mänge ma mängisin või mida mõtlesin. Leelo oli väga asjalik tüdruk, kes alati endale tegevust leidis ning näitas, et lapsi ei tohiks alahinnata. Eriti imestasin, kuidas väike laps mõistis, et on tähtis pidada suud asjade kohalt, mida tal keelati välja lobiseda.
Raamatut on ikka hoopis teine tunne lugeda, kui selle tegevus toimub tuttavates paikades. Ma ei ole filmi "Seltsimees laps" ikka veel näinud, aga kujutasin päris hästi ette teed kodust bussi peale või seiklemist Tallinna tänavatel. Üldse oli 1950. aastatest lugemine huvitav, sest see aeg oli nii ammu. Elu Nõukogude Eestis oli ikka parajalt absurdne ja ebaõiglus lokkas. Nii mõndagi ei tahaks uskudagi.
"Seltsimees laps" on hariv, naljakas, tõsine, kurb, ajalooline romaan ühe mudilase igapäevasekeldustest sügaval nõukogude ajal, millest igas vanuses lugeja leiab midagi erinevat. See on üks harv raamat, kus peategelane laps on tõesti laps, käitub ja mõtleb eakohaselt. Tänu sellele on valdav emotsioon positiivne, sest rohkem on juttu lapse argielu rõõmudest ja muredest, kui ajastu probleemidest. Kolm raamatut järjest lugeda muutus siiski korduvaks ja hakkas väsitama. Lugeda soovitaksin kindlasti, eriti kui sulle meeldib lapsesuu ning soovid 1950. aastate elust rohkem aimu saada. Lihtsalt jäta osade vahele paus!
Seadsin oma Instagrami #kikael2020 väljakutses veebruarikuu eesmärgiks lugeda uuemat eesti kirjandust. Mõtlesin, et jõuan sel teemal mitu raamatut lugeda, aga kukkus välja nii, et pidin ühega piirduma ja sellegi lõpetasin alles märtsikuu esimestel päevadel. Tegelikult peitus ühtede kaante vahel küll terve triloogia - Leelo Tungal "Seltsimees laps".
1951-1955, Ruila/Tallinn. Leelo on nelja-aastane plikatirts, kui mustad mehed eesotsas uurija Varikuga tema memme ära viivad. Leelole kinnitatakse, et kui too hea laps on, tuleb ema varsti tagasi, sest perekond on veendunud, et tegu on eksitusega. Koolidirektriss saadetakse aga 25+5 aastaks Siberisse. Isal on lapse kasvatamisel palju abilisi, kord veedab Leelo aega tädi Annega Tallinnas, siis külastab vanaema-vanaisa Jõgisool. Igav tüdrukul juba ei hakka, aga hea laps on küll raske olla. Mööduvad päevad, nädalad, kuud, aastad, aga memme on ikka Siberis.
"Seltsimees laps" oli jälle üks selline raamat, mis on korraga nii kurb kui ka naljakas. See sobib lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Esimeste jaoks pakub ta nalja, aga on ka hariv, andes aimu, milline oli laste elu 70 aasta eest. Positiivsust ja helgust toob romaani põhiliselt lapsesuu, Leelo mõtted ja teod. Suuremate jaoks peituvad teoses ka tõsised teemad, mida arutavad omavahel täiskasvanud. Kõige nukramaks tegi mind naine, kes suhkrust ilma jäi. Siberisse saadetud emast on üllatavalt vähe juttu, aga samas oli seda just parasjagu.
Kui raamatut alustades lugesin iga juttu õhinaga, siis teise raamatuni jõudes muutus raamatu toon väsitavaks. Samuti hakkasid mingid motiivid korduma. Hästi palju oli näiteks punaseid salmikesi, mida Leelo raadiost kuulis või raamatust luges ja siis deklameeris. Ilmselt oleks mulle tulnud kasuks, kui oleksin raamatu osade vahel teinud pikemaid pause, mitte üritanud kõike jutti järjest lugeda.
Selle romaani tegi eriliseks, kui hästi on Leelo Tungal suutnud sõnadesse panna mudilase maailmavaate. Raamatu Leelo mõtleb ja käitub nagu laps, mitte nagu väike täiskasvanu. Üllatusin, kui palju mäletab kirjanik ajast, kui ta oli 4-5aastane. Mul pole aimugi, milliseid mänge ma mängisin või mida mõtlesin. Leelo oli väga asjalik tüdruk, kes alati endale tegevust leidis ning näitas, et lapsi ei tohiks alahinnata. Eriti imestasin, kuidas väike laps mõistis, et on tähtis pidada suud asjade kohalt, mida tal keelati välja lobiseda.
Raamatut on ikka hoopis teine tunne lugeda, kui selle tegevus toimub tuttavates paikades. Ma ei ole filmi "Seltsimees laps" ikka veel näinud, aga kujutasin päris hästi ette teed kodust bussi peale või seiklemist Tallinna tänavatel. Üldse oli 1950. aastatest lugemine huvitav, sest see aeg oli nii ammu. Elu Nõukogude Eestis oli ikka parajalt absurdne ja ebaõiglus lokkas. Nii mõndagi ei tahaks uskudagi.
"Seltsimees laps" on hariv, naljakas, tõsine, kurb, ajalooline romaan ühe mudilase igapäevasekeldustest sügaval nõukogude ajal, millest igas vanuses lugeja leiab midagi erinevat. See on üks harv raamat, kus peategelane laps on tõesti laps, käitub ja mõtleb eakohaselt. Tänu sellele on valdav emotsioon positiivne, sest rohkem on juttu lapse argielu rõõmudest ja muredest, kui ajastu probleemidest. Kolm raamatut järjest lugeda muutus siiski korduvaks ja hakkas väsitama. Lugeda soovitaksin kindlasti, eriti kui sulle meeldib lapsesuu ning soovid 1950. aastate elust rohkem aimu saada. Lihtsalt jäta osade vahele paus!
April 22, 2018
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 26, 2023
Sellele raamtule ei ole mingit mõtet arvustust kirjutada, see on lihtsalt parim. Punkt.
August 29, 2018
Pikalt ei tahtnud üldse lugema hakata, sest käisin filmi vaatamas ja pelgasin emotsiooni/kujutelma rikkuda. Aga millegipärast vaatas „Seltsimees laps“ mulle riiulist sellise pilguga otsa, et kohe pidin seda lugema hakkama.
Raamatu sisu on kokkuvõtvalt selles, et ükspäev marsivad Leelo koju mustad mehed ja viivad tema ema kaasa. Kõik arvavad, et see on mingi eksitus ja ema saab õige pea koju tagasi. Leelo üritab muudkui olla tubli laps, et ema koju tuleks. Paraku aga aastatel 1950 – 1955 (ehk sel ajal kui Leelo ema vangis oli) on arusaamad veidi teised kui tänapäeval…
Väga hästi kirja pandud mälestused. Imetlen Leelo Tungla võimet mäletada nii väikese lapsena läbi elatut. Tegelikult oli ta ikka väga tubli ja hakkaja tüdruk. Samas olen tänulik, et mina elan praegu ja mitte tolles ajastus. Lastel olid ikka laste tegemised ja polnud väga hullu midagi. Aga ma ei kujutaks ette elu lapsevanemana sellistes oludes. Eks kuidagi oleks ikka elatud saanud ja ka tänapäeval on omad probleemid, aga siiski olen õnnelik, et saan lapsevanem olla praegu.
Muidugi tundsin ära ka tänapäeva lapsevanemate poolt õhku paistavaid fraase. Kõige enam jäid meelde Leelo heietused teemal, et täiskasvanute „üks silmapilk“ ja „natukene“ on alati erineva pikkusega ning „kunagit“ võib tihti jäädagi ootama.
Raamatu sisu on kokkuvõtvalt selles, et ükspäev marsivad Leelo koju mustad mehed ja viivad tema ema kaasa. Kõik arvavad, et see on mingi eksitus ja ema saab õige pea koju tagasi. Leelo üritab muudkui olla tubli laps, et ema koju tuleks. Paraku aga aastatel 1950 – 1955 (ehk sel ajal kui Leelo ema vangis oli) on arusaamad veidi teised kui tänapäeval…
Väga hästi kirja pandud mälestused. Imetlen Leelo Tungla võimet mäletada nii väikese lapsena läbi elatut. Tegelikult oli ta ikka väga tubli ja hakkaja tüdruk. Samas olen tänulik, et mina elan praegu ja mitte tolles ajastus. Lastel olid ikka laste tegemised ja polnud väga hullu midagi. Aga ma ei kujutaks ette elu lapsevanemana sellistes oludes. Eks kuidagi oleks ikka elatud saanud ja ka tänapäeval on omad probleemid, aga siiski olen õnnelik, et saan lapsevanem olla praegu.
Muidugi tundsin ära ka tänapäeva lapsevanemate poolt õhku paistavaid fraase. Kõige enam jäid meelde Leelo heietused teemal, et täiskasvanute „üks silmapilk“ ja „natukene“ on alati erineva pikkusega ning „kunagit“ võib tihti jäädagi ootama.
October 2, 2018
Mulle väga meeldib Leelo Tungla lihtne kirjutamisevorm. Kuigi tegevus käis enne minu aega, on siiski palju äratuntavat nõukogude ajast mullegi. Hea, et ma ei olnud sel ajal täiskasvanu. Kuidagi raske elu tundus sel ajal just täiskasvanutel. Kui laps on nii nutikas kui see väike Leelo oli, siis saabki olla maailmapilt tulevikus avar ja märgata detailide rohkust, mida Leelo Tungal kõigis oma teostes edasi annab. Väga armas raamat.
May 30, 2018
Südamlik lugu Leelo Tungla lapsepõlvest. Lugu sellest kuidas näha värve pimeduses. muidu oli teos väga ladus, aga päris lõpp oli veidi rutatud.
May 15, 2021
Kohustuslik kirjandus, kolmas kord ja seekord 9. a klassiga. Ikka meeldib. :)
September 23, 2021
Südamlik ja tragikoomiline lugu väikesest Leelost ja tema tegemistest koos isa, erisuguste tädide, hoidjate ja teiste seltsilistega (seltsimeestega?) oma ema Siberimaalt koju oodates. Vahva lugemine väikese lapse askeldustest ja mõttemaailmast, mis on osavalt põimitud kommunistliku režiimi kehtestamise ja jubedate lugude jutustamisega. Kord naerad seda raamatut lugedes, samas oled õnnelik, et ise stalinistlikke õudusi läbi ei ole pidanud elama ja loodetavasti ei ela ka. Raamatut toetas hästi Patarei vangla muuseumi külastus raamatu lugemise vahepeal. Hea lugemine neile, kes tahaks ajastust rohkem teada, aga ei taha ülimalt masendavaid põgenemise või Siberis elamise depressiivseid raamatuid lugeda. Mõtlesin pikalt, kas ikka lugeda seda raamatut, kuna filmi olen ju näinud. Nüüd kahetsen, et nii kaua lasin sel kapil oodata! Ülivahva kirjastiil, lugu ise ja seiklused. Aitäh kirjanikule!
October 12, 2019
Kevadel alustatud raamat osutus hoopis mõnusaks sügislugemiseks, vahepeal seisis ootel. Nii nagu raamatu põhjal tehtud film oli raskele teemale vaatamata ootamatult helge, jätkus sama tunne ka raamatut lugedes. Tungal oskab väga hästi edasi anda lapse mõttemaailma, kirjutab toredasti ja ladusalt. Ja kuigi osa raamatust oli tänu filmile teada, polnud see kaugeltki igav lugemine, vaid mõnusalt tuttavlik.
August 20, 2018
Nüüd siis ja kolmas osa loetud. Geniaalne.
Ja film ei ole raamar.
Miks mul on tunne, et esimesi osi on redigeeritud? Ei viitsi võrdlema hakata ja ehk mul oli lihtsalt valesti meeles, aga osa oleks nagu kaduma läinud?
Aga super endiselt http://indigoaalane.blogspot.com/2018...
Ja film ei ole raamar.
Miks mul on tunne, et esimesi osi on redigeeritud? Ei viitsi võrdlema hakata ja ehk mul oli lihtsalt valesti meeles, aga osa oleks nagu kaduma läinud?
Aga super endiselt http://indigoaalane.blogspot.com/2018...
December 30, 2022
Es lasīju tulkojumu latviski. Ļoti vieglā valodā rakstīts skaudrs stāsts. Par bērna gaišumu, par prieku, par to, cik viegli bērnam pielīp viss "sarkanais", par to, cik daudz nejēdzību bijis pēc okupācijas, par to, cik ļoti, ļoti gaida mājās mammu no lēģera... Jūtīgam lasītājam daudz jāraud. Bet gana arī smieklīgu atgadījumu un bērnam tipisku pārpratumu.
May 6, 2018
See oli väga-väga helge lugemine ja kiskus isegi rohkem silmad veele kui nt samanimeline film ise(mida nägin eile), seega olen väga rahul oma valikuga ja ei suuda ära oodata, kuni saan töökaaslastega meie oma raamatuklubis sellest rääkida! Hakkan juba märkmeid tegema!!
October 14, 2021
Käesolev raamat sisaldab kõiki kolme "Seltsimees lapse" triloogia osa, kus jälgitakse lapse vaatenurgast elu 1950ndatel aastatel ning perekond ootab tagasi alusetult vangilaagrisse saadetud ema.
Minu kommentaar:
Kerge ja paeluv lugemine. Leelo Tungal on üks mu lemmikautoreid.
Minu kommentaar:
Kerge ja paeluv lugemine. Leelo Tungal on üks mu lemmikautoreid.
November 16, 2024
Võibolla ehk isegi kõige enam imetlesin selle raamatu puhul seda, kui hea võib olla autori mälu kunagiste sündmuste ülestähendamisel või siis kui palju ta on valmis riskima sellega, et loodud lugu toonased sündmused teataval määral üle kirjutab. Raamat oli huvitav, kuigi minu jaoks kohati kurnav.
January 31, 2019
Tore lihtne lugemine, isegi kui sügavamalt võttes pole teema just väga lihtne
May 3, 2021
Võiks olla koolis kohustuslik kirjandus. Minu identiteedile vajalik teos kuna aitas mõista ema tausta, millest ta rääkida ei suuda. Ka minu vanaema oli Komis. Filmi vaatasin hiljem.
October 18, 2024
Läste på finska
May 9, 2025
Sai loetud juba mõnda aega tagasi aga oli väga huvitav lugemine.
January 2, 2023
Izcila grāmata!
April 24, 2018
Lühike lugemisaeg viitab siiski kolmandale osale ainult. Teised olid varem loetud.
December 26, 2020
Sõjajärgse eluolu kajastus läbi lapse silmade. Kuigi tegemist oli traagiliste sündmustega ning pidevaid muresid ja ohte täis igapäevaeluga, on seda kõike kirjeldatud läbi positiivse ja sooja huumoriprisma. Ühelt poolt püüdsid täiskasvanud ise absurdseid olukordi huumoriga võtta, et elamist talutavamaks muuta. Teiselt poolt avaldus asjade tragikoomika seeläbi, kuidas laps neid nägi või tõlgendas. Kurb oli näha, kui lihtsasti on lapsed mõjutatavad ja kui kergesti punane propaganda poliitilist tausta mitteaimavale lapsele külge jäi. Samuti oli kurb lugeda seda, kuidas laps püüdis kõigest väest hea laps olla, et ema koju tagasi tuleks, justkui süüdistades ennast ema lahkumises, ja seda, kui kiiresti kasvava lapse mälust ema pilt kustub ja ta enam oma ema ära ei tunne. Vaatamata kurbadele sündmustele on raamat ise siiski väga mõnus lugemine.
May 31, 2018
Väga hea raamat
Displaying 1 - 24 of 24 reviews