Minu Fidži. Paradiisi varjud

Minu... #110

by Mariliis Alev, Mae Lender (Editor)

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.

Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.
Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

224 pages, Paperback

First published April 16, 2018

Reviews

[Sillerdis · Rating 2 out of 5]

See raamat on kirjutatud natuke polariseerivalt.
Näiteks, koht kus autor kirjeldab kohalikus kirikus käimist ja muuhulgas kommenteerib:
"Algab laul, mida on võimatu samastada kivikirikutest tuttavate soiguvate jorinatega." (lk 86)
Selleks, et tuua välja erinevusi, ei pea tegema midagi muud maha. Seda enam, et peatükid hiljem toob autor välja, kui palju ta peab lugu nendest samadest kivikirikutest. Minu jaoks tekkis seal teatav vastuolu.
Aga väga meeldis, et Fidžit oli võrreldud Kurrunurruvuti saarega, kirjelduste järgi tundus klappivat :)

[Kadi · Rating 1 out of 5]

Raamatu haarasin kätte seetõttu, et tööl on palju Fiji inimesi. Soovisin midagi nende riigi ja kultuuri kohta lugeda. Kirjapandu ei köitnud mind aga üldse ja lugesin läbi vaid kolmveerand raamatut + vaatasin lõpus olevaid pilte. Mõningaid huvitavaid leide ikka oli, aga see minu silmis hinnet ei tõsta.

[Triinu · Rating 2 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Liis Tõnismäe · Rating 3 out of 5]

Nii raske on raamatuid hinnata! Tuletades meelde kooliaega, tundub kolm kuidagi kehvake, mida see raamat kindlasti polnud. Aga kuidagi peab ju eristama... Nii et siin Goodreadsis tähendab kolm minu jaoks "meeldis", neli "meeldis väga" ja viis "meeldis kohe väga-väga".

Minu-sarja puhul esitan endale alati kaks küsimust: "Kas tahaksin seal elada?" ja "Kas tahaksin sinna reisida?"

Antud raamatu puhul on neile küsimustele pisut keeruline vastata. Püsivalt elada - kindlasti mitte. Reisida? Jaa. Võib-olla isegi pisut pikemalt peatuda? Samas on see piisavalt eksootilises kohas, et sinna sattumise tõenäosus pole minu puhul eriti suur.

Igal juhul oli tore lugeda, teada saada, kaasa elada :)

[Raili · Rating 3 out of 5]

Raamatu esimest poolt oli väga ladus ja huvitav lugeda - saarele jõudmine, elamine väikses külas kohalikega jms. Raamatu teine pool vajus ära - reisimine saarelt saarele üritades kõigist anda kiiret ülevaadet läks lõpuks liiga segaseks. Samuti peatükid lõppesid liiga järsku raamatu teises pooles ja tundus, et paljud lood jäid poolikuks.

[Annika · Rating 2 out of 5]

Kirjelduste, arusaadavuse ja kaasahaaravuse põhjal jäi märkimisväärselt alla teistele minu-sarja raamatutele, mida olen lugenud. Enim meeldis raamatu tagakaanel olev mõte: "Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis enese kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna."

[Laura-Liisa Klaas · Rating 5 out of 5]

This book was so interesting to read.
Mari-Liis is my old classmate and I had no clue she had spent time in Fidzi!
I loved this book as it made me more aware of how life looks like in this very exotic location!
Strongly recommend for anyone (but due to the language mostly Estonians).

[Ingrid Lettermo · Rating 2 out of 5]

Ei olnud ikka see mida ootasin.

[Katri-Helena Allas · Rating 3 out of 5]

Mõnusa stiiliga, heade kirjeldustega, aga tunda on, et kirjutatud on vaid kolmest kuust, mistõttu on teos päevikuvormis, üldistusi tegemata.

[Maila · Rating 3 out of 5]

Minu-sarja raamatute puhul köidavad mind autorite isiklikud lood põimituna turistivaatesse, aga selle raamatu puhul jäi nii isiklikku tausta kui ka "tourist-mode" kirjeldust väheks. Minule raamat üldiselt meeldis, kuigi tekkis tunne, et tahaks natuke vähem Fidžist lugeda ja rohkem Okeaaniast tervikuna just selle autori silme läbi.

[Margit · Rating 3 out of 5]

Üldises plaanis oli rikastav lugemine ja mõtisklused. Ei teadnud Fidžist eriti midagi ja peab ütlema, et väga ei tõmba ka, aga vähemalt sai nüüd raamatu kaudu rännata. Raamatu ülesehitus mõjus veidi kaootiliselt ja kohati ei olnud selge, mis asjus autor seal saartel viibis. Selles mõttes veidi teistmoodi lähenemine, selle raamatuga tuleb lihtsalt kaasa voolata.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mariliis kasvas üles Tallinna vanalinnas ja luges seal eksootilistest saartest (näiteks sellest Kurrunurruvuti nimelisest) ja hoplaa, mõni aeg hiljem on ta Austraalias, kust suundub Fidži saarestiku poole plaaniga hääletada jahile...
„Varjud paradiisis“ on hea alapealkiri, sest mina tunnetasin nendes Fidži-lugudes nukrust. Tegelikult pole lihtne olla kodust üksinda nii kaugel kui üleüldse võimalik (kõik peatükid algavad pisikese kirjakatkega koju). Ei ole lihtne olla ka sellises limbos, et sa ei tea, kui kauaks sa siia jääd, millal leiad laheda laevukese ja seltskonna, kellega edasi seilata. Ei ole lihtne tunnistada, et sa näed enda ümber kaduvat maailma. Need saared jäävad suure tõenäosusega tulevikus üldse vee alla. Ja vesi, see on mikro- ja muiduplasti täis. Raske on paradiisisaarel olla, paradiisile kohane lai naeratus näol.... Mulle meeldisid Mariliisi endasse süüvivad mõtisklused siinseal, need tuletasid mulle meelde mu enda kunagist elukriisi ühel teisel paradiisisaarel. Sellist paradiisisaare-hiilivat-depressiooni ehk ei mõistagi see, kes ise seda läbi pole elanud. See on valus, aga omamoodi ka imeline.
"Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis enese kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna," nii ütleb Mariliis raamatu tagakaanel.
Olen seda raamatut kolm korda alustanud, nautides lugema hakanud, iga kord olen tundnud endas nukruselaineid ja vist midagi veel, igatahes olen ma iga kord väsinud raamatust ära enne lõpuni jõudmist. Mul on tunne, et autoril oli endal ka väsimus saare-elu lõpus, see jõudis ridade vahelt ka lugejani.
Igatahes läks Mariliisi seiklus edasi, Fidžile järgnes palju uusi kohti – ja oli igasuguseid kohti olnud ka enne seda Melaneesia saarestikku (Fidži, muide, on saarestik, kokku umbes 330 saart, igaks juhuks mainin). Viimati, kui Mariliisiga kirju vahetasin, elas ta ajutiselt Uus-Meremaal.

[Kaie Lehiste · Rating 2 out of 5]

üpris nõrk Minu sarja raamat, ootasin rohkemat. Väga segaselt kirjutatud ja puudus ühtne tervik