What do you think?
Rate this book
Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda
Enamik inimesi eelistab lugeda rasketel teemadel kirjutatud raamatuid, mis süstivad positiivsust ja lootust. Selliseid raamatuid ja filme on palju. Raamatu autorina tahtsin kirjutada ausalt. Raamatu, kus on kirjas küll palju ilusat, kuid on edasi antud ka tõeline valu ja päris hirmud. Niisuguseid raamatuid on samuti vaja, neid aga on vähe.
Autor kirjutab: „Jah, kokkuvõttes ja kõrvaltvaatajana võib öelda, et mul läks ju suhteliselt hästi. Kuid inimesena, kes on ebaõnnestunud südameoperatsiooni, kunstliku kooma ning järgnenud piinarikka taastumise läbi elanud, ei ole ma sellega kuidagi nõus. Iga päev, esimesest ärkvelolekuhetkest kuni uinumiseni on juhtunu mul meeles. Elu ei ole minu jaoks enam võimalusi täis maailm, vaid paljude piirangutega eksisteerimine.“
Kui inimesed oma haigest lähedasest tõeliselt hoolivad, siis võiksid nad võtta vaevaks seda raamatut lugeda, et aru saada, kuidas mõtleb ja tunneb kriitilises seisus või kriitilisest seisust taastuv inimene.
Autor kirjutab: „Jah, kokkuvõttes ja kõrvaltvaatajana võib öelda, et mul läks ju suhteliselt hästi. Kuid inimesena, kes on ebaõnnestunud südameoperatsiooni, kunstliku kooma ning järgnenud piinarikka taastumise läbi elanud, ei ole ma sellega kuidagi nõus. Iga päev, esimesest ärkvelolekuhetkest kuni uinumiseni on juhtunu mul meeles. Elu ei ole minu jaoks enam võimalusi täis maailm, vaid paljude piirangutega eksisteerimine.“
Kui inimesed oma haigest lähedasest tõeliselt hoolivad, siis võiksid nad võtta vaevaks seda raamatut lugeda, et aru saada, kuidas mõtleb ja tunneb kriitilises seisus või kriitilisest seisust taastuv inimene.
- GenresNonfiction
200 pages, Paperback
Published January 1, 2018
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
September 15, 2026
mõtteid raamatust:
"On veel üks lause, millele olen palju mõelnud: „Inimesele ei anta rohkem kanda, kui ta kanda suudab." Algselt mõtlesin seda just seoses asjaoluga, et see kõik juhtus minuga (mitte mu sõpradega või pereliikmetega), sest nemad poleks sellega hakkama saanud, aga mina olin piisavalt tugev, et see sai juhtuda. Aga praeguseks hetkeks olen arvamust mutnud. Arvan, et tegemist on sisutu lausega, mida öeldakse raskustes olevatele inimestele lohutuseks või mida raskustes olevad inimesed ütlevad endale, et end paremini tunda."
"Ainus, mida võin soovitada: „Hoolige, ärge kasvatage!""
"Sai selgeks, et inimkond jaguneb suures laastus kaheks: 1) need, kes jõuavad äratundmiseni, et elu on kannatus; ja 2) need, kes ei ole veel nii palju kannatanud ja kel on õnn elada maailmas, kus on usk, et õnnelikkus on võimalik. Neid inimesi, kes saavad elu lõpuni viimatinimetatud teadmisega elada, paistab olevat väga palju. Nad saavad uskuda, et nende õiged mõtted ja teod põhjustavad nende õnne. Nad saavad uskuda, et väärivad õnne, et on õnne ära teeninud. Just sellepärast ma ei saagi enam süüdistada teisi, et nad ei olnud mulle toeks. Kuni ei ole isiklikku kannatust, ei ole ka tegelikku arusaamist teise kannatusest."
"Näib, et ainult inimesed, kes on ise sügavalt kannatanud, ei suuda teiste kannatustes näha nende endi süüd."
"Elatakse uskumuses, et õige käitumine teenib ära autasu ja vale käitumine karistuse. Endaga juhtuv „karistus" on ebaõiglane, teistega juhtuva halva on teised ise ära teeninud. Maailma nähakse lihtsa süsteemina, sest mõnikord lihtsad toed kehtivad."
"Samas suhtun skeptiliselt lausetesse „ma olen selle hea ära teeninud". Kui see väide vastaks tõele, siis vastaks tõele ka see, et nii mina kui paljud haiged või surijad on halva ja kannatused ära teeninud. Jah, mõnikord võivad inimesed olla osaliselt süüdi (nt purjuspäi rooli minemine on ohtlik rumalus), kuid enamasti elavad ja käituvad inimesed ikkagi nii hästi ja õigesti, kui nad oma oludes suudavad."
"Praegune tänulikkus on paratamatus. See on segatud hirmuga ega ole nii puhas ja ilus. See on tänulikkus, et ma saan ise hingata, see on tänulikkus, et ma võin ise süüa ja juua. Ja hirmuga segatud on see tänulikkus eelkõige teadmisest, kui muutlik võib kõik olla."
"Ent kõige olulisem (ja kohati kurb) arusaam, milleni oma kogemuse kaudu jõudsin, on see, et inimesed käituvad nii, nagu nad saavad käituda."
"Ma õppisin, et maailmas on väga-väga palju häid inimesi. Sain teada, et maailmas on erakordselt palju neid, kes kannatavad füüsiliselt või vaimselt (nt skisofreenia). Mistõttu peaaegu mitte ühelgi haiglaseinte vahelt väljas oleval inimesel (k.a minul nüüd), kes elab argielu, ei ole mingit põhjust arvata, et tema elu on raske."
"Kuid igapäevaselt ei ole mul ega kellelgi, keda tean, probleeme. See, mille pärast hädaldame ja ohime, on jama!"
"Oma tavaelus me teemegi seda. Mõtleme välja probleeme ja kannatusi, mida pole. Ehk jõuan ma kunagi tasandile, kus saan väita, et ühelgi inimesel pole probleeme, kuid praegu ma seda kahjuks väita ei saa, sest tean, et liiga palju - ülekohtuselt palju - on haiglates ja hooldekodudes inimesi, kes päriselt kannatavad."
"... aga kas kasutada oma Eluressurss hetkel vihkamiseks või oma tasakaalu ülesehitamiseks, on tema isiklik otsus."
"On veel üks lause, millele olen palju mõelnud: „Inimesele ei anta rohkem kanda, kui ta kanda suudab." Algselt mõtlesin seda just seoses asjaoluga, et see kõik juhtus minuga (mitte mu sõpradega või pereliikmetega), sest nemad poleks sellega hakkama saanud, aga mina olin piisavalt tugev, et see sai juhtuda. Aga praeguseks hetkeks olen arvamust mutnud. Arvan, et tegemist on sisutu lausega, mida öeldakse raskustes olevatele inimestele lohutuseks või mida raskustes olevad inimesed ütlevad endale, et end paremini tunda."
"Ainus, mida võin soovitada: „Hoolige, ärge kasvatage!""
"Sai selgeks, et inimkond jaguneb suures laastus kaheks: 1) need, kes jõuavad äratundmiseni, et elu on kannatus; ja 2) need, kes ei ole veel nii palju kannatanud ja kel on õnn elada maailmas, kus on usk, et õnnelikkus on võimalik. Neid inimesi, kes saavad elu lõpuni viimatinimetatud teadmisega elada, paistab olevat väga palju. Nad saavad uskuda, et nende õiged mõtted ja teod põhjustavad nende õnne. Nad saavad uskuda, et väärivad õnne, et on õnne ära teeninud. Just sellepärast ma ei saagi enam süüdistada teisi, et nad ei olnud mulle toeks. Kuni ei ole isiklikku kannatust, ei ole ka tegelikku arusaamist teise kannatusest."
"Näib, et ainult inimesed, kes on ise sügavalt kannatanud, ei suuda teiste kannatustes näha nende endi süüd."
"Elatakse uskumuses, et õige käitumine teenib ära autasu ja vale käitumine karistuse. Endaga juhtuv „karistus" on ebaõiglane, teistega juhtuva halva on teised ise ära teeninud. Maailma nähakse lihtsa süsteemina, sest mõnikord lihtsad toed kehtivad."
"Samas suhtun skeptiliselt lausetesse „ma olen selle hea ära teeninud". Kui see väide vastaks tõele, siis vastaks tõele ka see, et nii mina kui paljud haiged või surijad on halva ja kannatused ära teeninud. Jah, mõnikord võivad inimesed olla osaliselt süüdi (nt purjuspäi rooli minemine on ohtlik rumalus), kuid enamasti elavad ja käituvad inimesed ikkagi nii hästi ja õigesti, kui nad oma oludes suudavad."
"Praegune tänulikkus on paratamatus. See on segatud hirmuga ega ole nii puhas ja ilus. See on tänulikkus, et ma saan ise hingata, see on tänulikkus, et ma võin ise süüa ja juua. Ja hirmuga segatud on see tänulikkus eelkõige teadmisest, kui muutlik võib kõik olla."
"Ent kõige olulisem (ja kohati kurb) arusaam, milleni oma kogemuse kaudu jõudsin, on see, et inimesed käituvad nii, nagu nad saavad käituda."
"Ma õppisin, et maailmas on väga-väga palju häid inimesi. Sain teada, et maailmas on erakordselt palju neid, kes kannatavad füüsiliselt või vaimselt (nt skisofreenia). Mistõttu peaaegu mitte ühelgi haiglaseinte vahelt väljas oleval inimesel (k.a minul nüüd), kes elab argielu, ei ole mingit põhjust arvata, et tema elu on raske."
"Kuid igapäevaselt ei ole mul ega kellelgi, keda tean, probleeme. See, mille pärast hädaldame ja ohime, on jama!"
"Oma tavaelus me teemegi seda. Mõtleme välja probleeme ja kannatusi, mida pole. Ehk jõuan ma kunagi tasandile, kus saan väita, et ühelgi inimesel pole probleeme, kuid praegu ma seda kahjuks väita ei saa, sest tean, et liiga palju - ülekohtuselt palju - on haiglates ja hooldekodudes inimesi, kes päriselt kannatavad."
"... aga kas kasutada oma Eluressurss hetkel vihkamiseks või oma tasakaalu ülesehitamiseks, on tema isiklik otsus."
September 19, 2018
Valus raamat, aga hea ja oluline. Soovitan praktiliselt kõigile - suurendab empaatiavõimet ning sisaldab ka olulisi soovitusi selleks, kuidas suhtuda lähedasse või inimesse, kes on suure trauma üle elanud või haiglas pikemalt aega veetnud.
Võib-olla oleks olnud huvitavam teada, mis sellise karmi trauma üldse põhjustas, et mis siis lõikusel valesti läks, aga samas kellegi elu ei peagi olema minu "meelelahutus", nagu ka autor kirjutab.
Lugesin läbi ühe hommikuga enne tööpäeva algust. Pani nutma ja mõtlema - tegemist pole lihtsa raamatuga, aga lugemine tekitab hasarti. Tänud vaprale autorile, et tal oli julgust see kõik üle elada ja ka teistele lugemiseks kirja panna.
Võib-olla oleks olnud huvitavam teada, mis sellise karmi trauma üldse põhjustas, et mis siis lõikusel valesti läks, aga samas kellegi elu ei peagi olema minu "meelelahutus", nagu ka autor kirjutab.
Lugesin läbi ühe hommikuga enne tööpäeva algust. Pani nutma ja mõtlema - tegemist pole lihtsa raamatuga, aga lugemine tekitab hasarti. Tänud vaprale autorile, et tal oli julgust see kõik üle elada ja ka teistele lugemiseks kirja panna.
June 17, 2018
Me keegi ei aima, mida elab läbi patsient intensiivis kui me just ise seal voodites lamanud pole. Andis päris palju mõtlemisainet ja mõtled rohkem sellele, mis toimub inimese peas ja sees kui ta ei saa rääkida süüa liigutada jne. Ei olnud väga depressiivne. Selline informeeriv kompaktne ning hästi lihtsalt ja otse edasi antud kogemus.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews