What do you think?
Rate this book
Kolmevaimukivi
Indrek Hargla uus ulmekogumik „Kolmevaimukivi“ koondab tema päris uusi ja just selle raamatu jaoks kirjutatud tekste, ning viimase aja jutuloomingu paremikku. Lugeja kohtub siin mitmete tuntud ajalooliste tegelastega nagu näiteks Lehola Lembitu, Harald Keres, Albert Einstein, Antoine de Saint-Exupéry, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Läti Hendrik ning üle tosina aasta astub üles ka Hargla üks kõige kuulsamaid kangelasi pan Grpowski.
„Kolmevaimukivi“ sisukord:
Lühiromaan „Mirabilia saladus“, science fantasy/science ficton, varem ilmumata (2018)
Lühijutt „Jõulujõud“, etnofantasy, ilmunud ajakirjas „Kodu ja aed“ (2013)
Jutustus „Einsteini viimased sõnad“, alternatiivajalugu/science fiction, varem ilmumata (2017)
Lühijutt „Penningbütteli kummituse juhtum“, alternatiivajalugu/fantasy, varem ilmumata (2017)
Jutustus „Tammõküla viljakuivati“, etnoõudus, ilmunud antoloogias „Pikad varjud“ (2015)
Jutustus „Clemens Fellinus, Rex Estonicum“, alternatiivajalugu, ilmunud antoloogias „Eestid, mida ei olnud“ (2017)
Lühijutt „Osariigi presidendi kohtumine“, science fiction, ilmunud „Eesti Päevaleht“ (2012)
Jutustus „Heliose teoreem“, science fiction, varem ilmumata (2018)
Jutustus „Kolmevaimukivi“, etnoõudus, varem ilmumata (2017)
Jutustus „Per homicidium ad astra“, science fiction, varem ilmumata (2018)
Lühiromaan „Suvitusromaan“, etnotriller/fantasy, ilmunud ajakirjas „Looming“ (2013).
„Kolmevaimukivi“ sisukord:
Lühiromaan „Mirabilia saladus“, science fantasy/science ficton, varem ilmumata (2018)
Lühijutt „Jõulujõud“, etnofantasy, ilmunud ajakirjas „Kodu ja aed“ (2013)
Jutustus „Einsteini viimased sõnad“, alternatiivajalugu/science fiction, varem ilmumata (2017)
Lühijutt „Penningbütteli kummituse juhtum“, alternatiivajalugu/fantasy, varem ilmumata (2017)
Jutustus „Tammõküla viljakuivati“, etnoõudus, ilmunud antoloogias „Pikad varjud“ (2015)
Jutustus „Clemens Fellinus, Rex Estonicum“, alternatiivajalugu, ilmunud antoloogias „Eestid, mida ei olnud“ (2017)
Lühijutt „Osariigi presidendi kohtumine“, science fiction, ilmunud „Eesti Päevaleht“ (2012)
Jutustus „Heliose teoreem“, science fiction, varem ilmumata (2018)
Jutustus „Kolmevaimukivi“, etnoõudus, varem ilmumata (2017)
Jutustus „Per homicidium ad astra“, science fiction, varem ilmumata (2018)
Lühiromaan „Suvitusromaan“, etnotriller/fantasy, ilmunud ajakirjas „Looming“ (2013).
- GenresFantasy
426 pages, Paperback
Published April 24, 2018
2 people are currently reading
66 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
August 4, 2018
Asudes lugema mõnda uut romaani, annan üldjuhul kirjanikule umbes 50 lehekülge jagu aega, et mind oma loodud tekstiga ära võluda. Üldjuhul saavad nad selle ülesandega hakkama, kuigi iga kümne teksti kohta satun lugema ühte, mille puhul jätan lugemise suhteliselt kiiresti pooleli või halvemal juhul proovin ja proovin, kuni lõpuks saabub mõistmine, et piinamiseks on inimkond sajandite jooksul palju lihtsamaid ning efektiivsemaid meetodeid leiutatud. Harilikult on lõpptulemuseks lihtsalt see, et antud autori maailmadesse ma enam nii lihtsalt ei satu.
Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.
Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.
Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.
Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.
Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.
Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.
Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.
Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.
Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 2, 2022
Kolm võimsa vaimuga lugu on siin kogumikus tõepoolest.
"Mirabilia saladus" hakkab lahtirulluma nagu "Lilled Algernonile" - juhmaka aruteludest ümbritseva osas, millest tema väga aru ei saa, kuid sellest hoolimata suurtesse keskaegsetesse maagilistesse seiklustesse satub. Erinevate tegelaste keerukad motivatsioonid ajavad kohati loo ikka päris sassi, aga seda nauditavam on seda lahti harutada.
"Einsteini viimased sõnad" on mäng tuntud füüsikute ja ulmekirjanikega alternatiivses ajaloos, kus Asimov, Heinlein ja Clarke otsustasid mitte ulmet kirjutama hakata, vaid tundmatuid lendavaid objekte uurima asuda ning end riigi teenistusse rakendada. Kuulsatest teadlastest lisaks loo nimikangelasele kohtame muuhulgas ka Stephen Hawkingut ja Gustav Naani, sest miks mitte. Täiega äge alternatiivajalooline nostalgiarosolje tuntud tegelastega.
"Suvitusromaani" ma pidasin alguses järjekordseks ugridoomiks muinas- või mõisaaegse Eesti arbujate ja loodusšamaanlusega, nagu autorile tihti kirjutada on meeldinud, kuid see on nii elavalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud tegelaste vaatepunktidest, et juba puhtalt sellest aspektist võib seda soovitada õppekirjanduseks. Erootiline pinge ja mõnus maakoht imbuvad lehtedelt otse silma. Eriti võimas on see pöörane sünergia kogumiku esimese looga, mis ühitab kaks täiesti erinevat žanri võimsalt kogumikku lõpetama.
Need kolm lugu on tõesti veatud meistriteosed.
Teised nii tugevaid elamusi ei tekitanud, aga mõni tugev keskmine lugu leidus veel.
"Per homicidium ad astra" oli kriminaalpolitseinik klassikalist alibite tuvastamist ja intervjuusid läbi viimas kosmoselaevas, mõistagi tulevikus.
"Heliose teoreemis" selgub, et inim-evolutsioon olla väheke nügitud, kuid kahjuks ajaloost läbi lendamine käib igava hingetu dialoogiga nö "jumalate" vahel, mis ei jõua ka eriti kuhugile välja. Uue Battlestar Galactica viimane osa kangastus silme ees.
"Clemens Fellinus, Rex Estonicum" jutustab alternatiivajaloolise Eesti muistse vabadusvõitluse, kus Liivimaa Hendrik mõne sõbraga veenab Lembitu risti vastu võtma. Seda sai juba lugeda kogumikus "Eestid, mida ei olnud" ja ka siis ei jätnud see lugu erilist energeetilist templit mu ajusagarale.
Samas mainin need ära, sest need kuulusid ka siiski päris huvitavate hulka, mis tähendab, et üle poolte lugudest olid vinged, kui lihtsalt arvuliselt kokku lugeda. Veel enam võitu peidab see raamat aga lugedes nende kuue loo pikkuse kokku lehekülgedes. Väärt kogumik sattus mulle aasta esimeseks lugemiseks!
Head uut lugemisaastat kõigile bibliofiilidele!
"Mirabilia saladus" hakkab lahtirulluma nagu "Lilled Algernonile" - juhmaka aruteludest ümbritseva osas, millest tema väga aru ei saa, kuid sellest hoolimata suurtesse keskaegsetesse maagilistesse seiklustesse satub. Erinevate tegelaste keerukad motivatsioonid ajavad kohati loo ikka päris sassi, aga seda nauditavam on seda lahti harutada.
"Einsteini viimased sõnad" on mäng tuntud füüsikute ja ulmekirjanikega alternatiivses ajaloos, kus Asimov, Heinlein ja Clarke otsustasid mitte ulmet kirjutama hakata, vaid tundmatuid lendavaid objekte uurima asuda ning end riigi teenistusse rakendada. Kuulsatest teadlastest lisaks loo nimikangelasele kohtame muuhulgas ka Stephen Hawkingut ja Gustav Naani, sest miks mitte. Täiega äge alternatiivajalooline nostalgiarosolje tuntud tegelastega.
"Suvitusromaani" ma pidasin alguses järjekordseks ugridoomiks muinas- või mõisaaegse Eesti arbujate ja loodusšamaanlusega, nagu autorile tihti kirjutada on meeldinud, kuid see on nii elavalt ja kaasakiskuvalt kirjutatud tegelaste vaatepunktidest, et juba puhtalt sellest aspektist võib seda soovitada õppekirjanduseks. Erootiline pinge ja mõnus maakoht imbuvad lehtedelt otse silma. Eriti võimas on see pöörane sünergia kogumiku esimese looga, mis ühitab kaks täiesti erinevat žanri võimsalt kogumikku lõpetama.
Need kolm lugu on tõesti veatud meistriteosed.
Teised nii tugevaid elamusi ei tekitanud, aga mõni tugev keskmine lugu leidus veel.
"Per homicidium ad astra" oli kriminaalpolitseinik klassikalist alibite tuvastamist ja intervjuusid läbi viimas kosmoselaevas, mõistagi tulevikus.
"Heliose teoreemis" selgub, et inim-evolutsioon olla väheke nügitud, kuid kahjuks ajaloost läbi lendamine käib igava hingetu dialoogiga nö "jumalate" vahel, mis ei jõua ka eriti kuhugile välja. Uue Battlestar Galactica viimane osa kangastus silme ees.
"Clemens Fellinus, Rex Estonicum" jutustab alternatiivajaloolise Eesti muistse vabadusvõitluse, kus Liivimaa Hendrik mõne sõbraga veenab Lembitu risti vastu võtma. Seda sai juba lugeda kogumikus "Eestid, mida ei olnud" ja ka siis ei jätnud see lugu erilist energeetilist templit mu ajusagarale.
Samas mainin need ära, sest need kuulusid ka siiski päris huvitavate hulka, mis tähendab, et üle poolte lugudest olid vinged, kui lihtsalt arvuliselt kokku lugeda. Veel enam võitu peidab see raamat aga lugedes nende kuue loo pikkuse kokku lehekülgedes. Väärt kogumik sattus mulle aasta esimeseks lugemiseks!
Head uut lugemisaastat kõigile bibliofiilidele!
January 8, 2022
Nagu iga kogumikuga on seal lugusid erinevate kvaliteediga ja ei ole erandiks ka antud raamat.
Seekord lugesin raamatut ka veidi teistmoodi - kaasale valjult ette ja mõtlesin, et alustan lühemates paladest, aga lõpuks sai ikka peaaegu kogu teos läbi töötatud audioraamatuna. Üldiselt võib selline lähenemine anda aga vastulöögi, sest lühemate lugude hulgas midagi väga erilist ei olnud ja olin veidi juba pettumas, kuna ootused olid kõrged.
Edasi liikusin juba 20-leheküljeliste lugude juurde, siis juba eelnevalt loetud hea "Tammõküla viljakuivati" oli neist parim. Nimilugu "Kolmevaimukivi" oleks võinud olla tunduvalt lühem, sest need sama mustrikordused tegid loo lugemise tüütuks. Jah, müütidel on teatud muster ja ilmselt autor proovis seda järgida, aga minu arvates on see alati olnud selline nämmutamine, et kõik asju ja tegevusi peab vähemalt kolmes identses eksemplaris olema.
Pikemate lugudega tegin ma ilmselt lugemisjärjekorda valides väikese valearvestuse ja jätsin kogumiku kõige parema loo "Mirabilia saladuse", justkui kirsi tordil, kõige viimaseks. Samas, kui oleksin seda fantaasiküllast, otsekohese huumoriga vürtsitatud kangelaslugu lugenud esimesena, nagu autor soovis, oleks järgnevate lugude mõõdupuu veel kõrgem olnud. Antud lugu soovitan lugeda enne raamatu viimast ja ka väga head juttu "Suvitsuromaani", kuna ta on veidi esimesega seotud.
Huvitavalt oli kirjutataud ka "Einsteini viimased sõnad", väga "Man in the High Castle" tüüpi kirjutis, aga miskit jäi puudu, et ta oleks suurepärane. Ilmselt Pan Gropwski osakaal antud loos oli liiga tühine. Mõrvmüsteerium kosmoselaevas "Per homicidium ad astra" oli ka täiesti ladus ja hästi kirjutatud, kuid lõpplahendus oli ettearvatav ja suurepärasest jäi jälle veidi puudu.
Kokkuvõtteks on see ainult minu arvamus ja selleks, et heast ulmest osa saada, peab ikka igaüks antud raamatu näpuvahele võtma ja ise oma lemmikud välja valima.
Seekord lugesin raamatut ka veidi teistmoodi - kaasale valjult ette ja mõtlesin, et alustan lühemates paladest, aga lõpuks sai ikka peaaegu kogu teos läbi töötatud audioraamatuna. Üldiselt võib selline lähenemine anda aga vastulöögi, sest lühemate lugude hulgas midagi väga erilist ei olnud ja olin veidi juba pettumas, kuna ootused olid kõrged.
Edasi liikusin juba 20-leheküljeliste lugude juurde, siis juba eelnevalt loetud hea "Tammõküla viljakuivati" oli neist parim. Nimilugu "Kolmevaimukivi" oleks võinud olla tunduvalt lühem, sest need sama mustrikordused tegid loo lugemise tüütuks. Jah, müütidel on teatud muster ja ilmselt autor proovis seda järgida, aga minu arvates on see alati olnud selline nämmutamine, et kõik asju ja tegevusi peab vähemalt kolmes identses eksemplaris olema.
Pikemate lugudega tegin ma ilmselt lugemisjärjekorda valides väikese valearvestuse ja jätsin kogumiku kõige parema loo "Mirabilia saladuse", justkui kirsi tordil, kõige viimaseks. Samas, kui oleksin seda fantaasiküllast, otsekohese huumoriga vürtsitatud kangelaslugu lugenud esimesena, nagu autor soovis, oleks järgnevate lugude mõõdupuu veel kõrgem olnud. Antud lugu soovitan lugeda enne raamatu viimast ja ka väga head juttu "Suvitsuromaani", kuna ta on veidi esimesega seotud.
Huvitavalt oli kirjutataud ka "Einsteini viimased sõnad", väga "Man in the High Castle" tüüpi kirjutis, aga miskit jäi puudu, et ta oleks suurepärane. Ilmselt Pan Gropwski osakaal antud loos oli liiga tühine. Mõrvmüsteerium kosmoselaevas "Per homicidium ad astra" oli ka täiesti ladus ja hästi kirjutatud, kuid lõpplahendus oli ettearvatav ja suurepärasest jäi jälle veidi puudu.
Kokkuvõtteks on see ainult minu arvamus ja selleks, et heast ulmest osa saada, peab ikka igaüks antud raamatu näpuvahele võtma ja ise oma lemmikud välja valima.
May 28, 2018
Hea! Meeldis rohkem kui "Lumekristall" ja "Vampiirid". Üldiselt kehtib siin reegel, et pikemad lood on paremad. Paar lühemat oleks tõttöelda võinud kirjutamata ka jääda, aga see-eest mõned, näiteks "Mirabilia saladus" ja "Tammõküla viljakuivati", on lihtsalt oivalised.
May 17, 2018
Lugedes tundus kogu aeg et paras hinne sellele vanameistri viimaste aastate lühemat loomingut koondavale kirjule rosoljetaldrikule oleks "kolm". Mõned jutud olid ikka alla igasugust arvestust, grafomaanide rühmateraapia tunnis kritseldatud ja muud sellised, olgu siis nimepidi nimetatud „Penningbütteli kummituse juhtum“, mis küll tegelikult oli settingult päris hea, aga loona niivõrd lühike, et ei jõudnud õieti mingit muljet tekitadagi. Siis tapvalt igav, ilmselt ainult mingitele ajaloo-pededele mõeldud „Clemens Fellinus, Rex Estonicum“. Ajaloolise raske ja puise stiili imiteerimine küll annab kerge autentsuse illusiooni ent tapab igasuguse jutu mõnu ja voolavuse. Lisame tüütu ja peaaegu valusalt vastiku ajaloolise mõõtme - keda küll peaks huvitama mingid tuhat aastat tagasi elanud piiskopid või muud usuvennad, ja keda tegelikult nende tegemised üldse peaks kottima? - ja saame kogumiku ilmselt tüütuima loo. Edasi ilmselt naljakaks või paroodiliseks mõeldud „Osariigi presidendi kohtumine“,mis aga on täiesti naljavabana välja kukkunud. „Heliose teoreem“ ja „Per homicidium ad astra“ on mõlemad samuti sellised, et päev peale lugemist on juba tõsiseid raskusi meenutamaks kes seal tegutsesid ja mis uba neis üldse oli. Viimasel oli veel suht jäle setting, mingi kergelt perversne Poirot-tüüpi detektiivi ja rakettidega kosmoses ringi kihutamise segu. Esimene aga tõi oma pideva organiseeriva printsiibi otsimise poolest meelde Robert Sheckley legendaarse jutu "Diplomaatiline puutumatus" mitte vähem legendaarses "Täheajas" (originaalis, mitte Sulbi hilisemates madalakvaliteetsetes kogumikes).
Niipalju siis tõrvatilkadest. Ülejäänud lood aga olid just need, mis lõpphindeks ikkagi "4" tõid. Eesti üks parimaid õuduslugusid "Tammõküla viljakuivati" ja samasse väärikasse žanri kuuluv nimilugu, hoogne ja väga verine ja vägivaldne lõpujutt, USA Lõuna suguvõsade vahelist aastakümnetepikkust vaenu kodumaistesse oludesse vägagi edukalt kantiv "Suvitusromaan", science fantasy "Mirabilia saladus", mõjuvalt napp ja traagiline "Jõulujõud" jne. Väga head, tüüpiline Hargla oma tuntud kvaliteedis, ütleksin.
Üldiselt julgeks kogumikku vägagi soovitada. Kõik lood sisaldavad enamas või vähemas koguses üleloomulikku, ebamaist või ulmelist elementi, seega karmi realismi tagaajajad võivad mitte vaevuda üldse, vaikimisi ulme eeldamine ja heakskiitmine peaks olema eeltingimuseks, või vähemalt ei tohiks keegi üleloomuliku elemendi kohalolu peale nina krimpsutama hakata.
Niipalju siis tõrvatilkadest. Ülejäänud lood aga olid just need, mis lõpphindeks ikkagi "4" tõid. Eesti üks parimaid õuduslugusid "Tammõküla viljakuivati" ja samasse väärikasse žanri kuuluv nimilugu, hoogne ja väga verine ja vägivaldne lõpujutt, USA Lõuna suguvõsade vahelist aastakümnetepikkust vaenu kodumaistesse oludesse vägagi edukalt kantiv "Suvitusromaan", science fantasy "Mirabilia saladus", mõjuvalt napp ja traagiline "Jõulujõud" jne. Väga head, tüüpiline Hargla oma tuntud kvaliteedis, ütleksin.
Üldiselt julgeks kogumikku vägagi soovitada. Kõik lood sisaldavad enamas või vähemas koguses üleloomulikku, ebamaist või ulmelist elementi, seega karmi realismi tagaajajad võivad mitte vaevuda üldse, vaikimisi ulme eeldamine ja heakskiitmine peaks olema eeltingimuseks, või vähemalt ei tohiks keegi üleloomuliku elemendi kohalolu peale nina krimpsutama hakata.
October 13, 2021
Hargla kirjutatud või koostatud kogumike korral meeldib mulle enim see, et kokku saab mõnus kompott erinevatest koostisosadest. Hää küll, mõni osis ei pruugi üldises plaanis väga söödav olla, teine jälle tekitab hõrgu maitseelamuse, kolmas on võib-olla hüva, aga lihtsalt mitte minu maitse. Et siinse kogumiku lugude ainuautor on Hargla ise, siis võiks ju mingit ühtlasemat maitset oodata, kuid üllatusi leidub siingi. Igal juhul on valik mitmekesine ja kui tahta kogu sisu pooleks jagada, siis ühele poole jätaksin folklooriainesele tugineva etnoõuduse (nämm) ja teisele poole futuristliku ja kosmosehõngulise science fictioni (sobib mulle isiklikult tarbimiseks olenevalt olukorrast).
Hargla loomingus meeldib mulle paljutki. Esiteks tema komme erinevate lugude tegelasi ja liine ühte siduda, tsuskades sisse mõnes eelmises kohas toimetanud tegelasi. Selles kogumikus meeldisid seetõttu enim kogumiku avalugu"Mirabilia saladus", mille võib liigitada n-ö science fantasy alla ja mis kerkib uuesti esile kogumiku lõpuloos, "Suvitusromaanis". Viimane on väliselt reaalmaailma armastuslugu, millesse põimitakse sujuvalt rüütliromaani kujul eelmainitud fantasy.
Kindlasti loen alati huviga alternatiivajalooga mängimise katsetusi, mille pikem näide selles kogumikus on "Einsteini viimased sõnad" ja kus ilmutavad end aegapikku nii mõnedki tuntud ulmekirjanikud, kes alternatiivajaloos aga hoopis teist teed läinud on. Alternatiivajaloo alla võib liigitada ka "Clemens Fellinus, Rex Estonicum", mida juba ühest Hargla teisest kogumikust lugenud olin.
Lemmikud on mul aga kindlasti folkloorist ainest ammutanud lood, kuigi selles kogumikus jäid need pigem napiks, nii arvukuselt, pikkuselt kui ka sisukuselt. Alati pole vähem rohkem ja seda head asja oleksin võinud pikemalt nämmutada. Motiivid on küll juba laias laastus tuttavad (päev nõiutud paigas võrdub reaalmaailmas aastakümnetega, pühasse loodusobjekti kätketud needus), aga loen alati hää meelega rohkem.
Kui teemavalik on maitsvalt mitmekesine, siis seda on ka suutäite pikkus - kord jagub pikaks gurmeeks, teinekord on vaid lühike amps. Üks lühike amps oli ka selline, mis keelele vaid "meh" maitse jättis.
Igal juhul on mul hea meel, et see kogumik mu isiklikus raamaturiiulis koha leidnud on. Saab ikka ja jälle sealt haarata ja vaikselt ampsutada, kui Hargla isu tekib.
Hargla loomingus meeldib mulle paljutki. Esiteks tema komme erinevate lugude tegelasi ja liine ühte siduda, tsuskades sisse mõnes eelmises kohas toimetanud tegelasi. Selles kogumikus meeldisid seetõttu enim kogumiku avalugu"Mirabilia saladus", mille võib liigitada n-ö science fantasy alla ja mis kerkib uuesti esile kogumiku lõpuloos, "Suvitusromaanis". Viimane on väliselt reaalmaailma armastuslugu, millesse põimitakse sujuvalt rüütliromaani kujul eelmainitud fantasy.
Kindlasti loen alati huviga alternatiivajalooga mängimise katsetusi, mille pikem näide selles kogumikus on "Einsteini viimased sõnad" ja kus ilmutavad end aegapikku nii mõnedki tuntud ulmekirjanikud, kes alternatiivajaloos aga hoopis teist teed läinud on. Alternatiivajaloo alla võib liigitada ka "Clemens Fellinus, Rex Estonicum", mida juba ühest Hargla teisest kogumikust lugenud olin.
Lemmikud on mul aga kindlasti folkloorist ainest ammutanud lood, kuigi selles kogumikus jäid need pigem napiks, nii arvukuselt, pikkuselt kui ka sisukuselt. Alati pole vähem rohkem ja seda head asja oleksin võinud pikemalt nämmutada. Motiivid on küll juba laias laastus tuttavad (päev nõiutud paigas võrdub reaalmaailmas aastakümnetega, pühasse loodusobjekti kätketud needus), aga loen alati hää meelega rohkem.
Kui teemavalik on maitsvalt mitmekesine, siis seda on ka suutäite pikkus - kord jagub pikaks gurmeeks, teinekord on vaid lühike amps. Üks lühike amps oli ka selline, mis keelele vaid "meh" maitse jättis.
Igal juhul on mul hea meel, et see kogumik mu isiklikus raamaturiiulis koha leidnud on. Saab ikka ja jälle sealt haarata ja vaikselt ampsutada, kui Hargla isu tekib.
July 15, 2019
Hakkad lugema, vajud loosse sisse, ja siis see lõppeb. Ulme meeldib mulle, aga raamatus on dimensioone ja ufosid jms liiga palju. Armastan Hargla keskajale (jm) pühendatud teoseid kõvasti-kõvasti rohkem. Liiga palju tükikesi. Aga puänti oskab kirjanik seada igal juhul!
December 13, 2018
Tammõküla viljakuivati, nimilugu ja Einsteini viimased sõnad on kindlasti viite väärt. Hargla omas rasvas :)
July 24, 2019
Hea kogumik. Mõned meeldisid rohkem ja teised vähem. Eriti meeldisid Mirabilia saladus, Einsteini viimased sõnad ja Suvitusromaan. Mõnusad ja mahlakad lood :)
July 11, 2018
Ohsamumeie, mis ma just lugesin! Mulle ju Hargla väga meeldib ja eraldi võttes meeldisid kõik jutud ka... onju. Aga niimoodi koos ühtede kaante vahel sain vist mingi üledoosi või laksu või midagi. Ja kuna kogumiku viimane lugu "Suvitusromaan" oli selline pigem õõvastava lõpuga ka, siis jäigi tervest kogumikust natukene "loksuv" tunne.
Ja ikka päris hull reis - muinasajast kaugesse tulevikku ja tagasi ja veel paar korda edasi ja tagasi ja kõike seda 425 lehekülje jooksul. :D
Aga tegelikult ikka väga meeldis.
Ja ikka päris hull reis - muinasajast kaugesse tulevikku ja tagasi ja veel paar korda edasi ja tagasi ja kõike seda 425 lehekülje jooksul. :D
Aga tegelikult ikka väga meeldis.
October 27, 2018
Säravate juttudega hea kogumik. Eripäraseid lugusid ja maailmu on palju, nii vähem, kui ka rohkem ulmelisi.
Aga tegelikult soovitan lugeda Raul sulbi meisterlikku arvustust reaktorist
Aga tegelikult soovitan lugeda Raul sulbi meisterlikku arvustust reaktorist
September 18, 2018
Pallike raputatavas topsis. Ainult, et pallike olen mina, tops on aeg-ruum ja raputaja on Hargla. Mõni lops seal topsis raputas rohkem, mõni tegi mentaalse sinika, mõni mitte nii väga.
Kuigi nii mõnedki lood olid ka varem ilmunud ja seda mitme aasta jooksul, siis ikkagi..kõik see maht, mida Hargla toodab, on väga suur ja oskus sealjuures ümber lülituda nii erinevate tegelaste, aeg-ruumide ja lugude vahel, säilitades nii ühtlast taset (tervikuna Hargla loomingut silmas pidades), on see imetlusväärne. Iga kord kui Harglalt midagi loen, tahaks ta pähe ronida ja vaadata, kuidas need ajurakud omavahel siis niimoodi impulsse jagavad, seoseid ja ideid loovad, milline on tema sisekõne lugusid kirjutades.
Üldiselt pean end üsna kehvaks ümberlülitujaks, kuid siinkohal oli kogumik kokku pandud sellisel viisil, et ei tundunud üldse raske haarata ühte lugu teise järel, kuigi need omavahel võrreldes üsna erinevad olid.
Vahepeal tundsin, eriti "Suvitusromaani" puhul, sama tunnet, mida tundsin Stephen Kingi õudusromaani "Lemmikloomasurnuaid" lugedes. Et astun maailma, mis on tuttav ja päikseline. Ja kas päikest on mainitud või mitte, on see mu kujutluses ikkagi päikseline. Idüll.. ja võib-olla mingi väike jõnksatus on selles idüllis, mitte midagi nii suurt..aga siis hakkab asi kahtlaseks kiskuma..ja ta ketrab kuni lõpuni välja, et see päris päris lõpp saaks ikkagi iseloomustuse "õõvastav". Eks see ole muidugi levinud võte, sest eks mahasaetud käsi su magamistoas padja peal reede õhtul, mis ilmus su wc-s käigu ajal on ikka veidi hirmutavam kui sõjas kaotatud jäse. Kontekst loob emotsiooni. Aga see võte toimib hästi, mida kaugemad on sama loo kaks tahku teineteisest - tuttav, turvaline, päikseline, rahulik vs jälk, õõvastav, jahmatav, okseleajav. Sa tahad öelda, et lõpeta ära, aga siis loed ikka edasi ja pärast ketrab see su peas ikka edasi-tagasi.
Kogumik meeldis mulle ka seetõttu, et palju oli lugejaga suhtlust loo taustal, palju sellist "I know what you mean" allteksti, kuigi kohati oli küll tajuda, et siin on mäng ja ma saan aru, aga kuna ma pole suurem asi ulmekirjanduse lugeja, siis jääb see veidi uduseks. Aga sellest pole midagi, sest ikka peabki premeerima neid lugejaid eriti, kes kaua selles maailmas mõnust ja meeleheitest püherdanud on.
Mitmed lood kogumikus meeldisid väga, mõned meeldisid ka ja siis paar üksikut lugu ei avaldanud väga mõju, kuid kogumiku mahtu arvestades olid need vaid mõned leheküljed, kuna pikemate lugude puhul oli tase väga kõrge. Miks neli tärni? Nende lugude eest, mis meelde eriti ei jäänud, aga kui mind kripeldama peaks jääma, eks ma tulen ja muudan teinekord ära.
Kuigi nii mõnedki lood olid ka varem ilmunud ja seda mitme aasta jooksul, siis ikkagi..kõik see maht, mida Hargla toodab, on väga suur ja oskus sealjuures ümber lülituda nii erinevate tegelaste, aeg-ruumide ja lugude vahel, säilitades nii ühtlast taset (tervikuna Hargla loomingut silmas pidades), on see imetlusväärne. Iga kord kui Harglalt midagi loen, tahaks ta pähe ronida ja vaadata, kuidas need ajurakud omavahel siis niimoodi impulsse jagavad, seoseid ja ideid loovad, milline on tema sisekõne lugusid kirjutades.
Üldiselt pean end üsna kehvaks ümberlülitujaks, kuid siinkohal oli kogumik kokku pandud sellisel viisil, et ei tundunud üldse raske haarata ühte lugu teise järel, kuigi need omavahel võrreldes üsna erinevad olid.
Vahepeal tundsin, eriti "Suvitusromaani" puhul, sama tunnet, mida tundsin Stephen Kingi õudusromaani "Lemmikloomasurnuaid" lugedes. Et astun maailma, mis on tuttav ja päikseline. Ja kas päikest on mainitud või mitte, on see mu kujutluses ikkagi päikseline. Idüll.. ja võib-olla mingi väike jõnksatus on selles idüllis, mitte midagi nii suurt..aga siis hakkab asi kahtlaseks kiskuma..ja ta ketrab kuni lõpuni välja, et see päris päris lõpp saaks ikkagi iseloomustuse "õõvastav". Eks see ole muidugi levinud võte, sest eks mahasaetud käsi su magamistoas padja peal reede õhtul, mis ilmus su wc-s käigu ajal on ikka veidi hirmutavam kui sõjas kaotatud jäse. Kontekst loob emotsiooni. Aga see võte toimib hästi, mida kaugemad on sama loo kaks tahku teineteisest - tuttav, turvaline, päikseline, rahulik vs jälk, õõvastav, jahmatav, okseleajav. Sa tahad öelda, et lõpeta ära, aga siis loed ikka edasi ja pärast ketrab see su peas ikka edasi-tagasi.
Kogumik meeldis mulle ka seetõttu, et palju oli lugejaga suhtlust loo taustal, palju sellist "I know what you mean" allteksti, kuigi kohati oli küll tajuda, et siin on mäng ja ma saan aru, aga kuna ma pole suurem asi ulmekirjanduse lugeja, siis jääb see veidi uduseks. Aga sellest pole midagi, sest ikka peabki premeerima neid lugejaid eriti, kes kaua selles maailmas mõnust ja meeleheitest püherdanud on.
Mitmed lood kogumikus meeldisid väga, mõned meeldisid ka ja siis paar üksikut lugu ei avaldanud väga mõju, kuid kogumiku mahtu arvestades olid need vaid mõned leheküljed, kuna pikemate lugude puhul oli tase väga kõrge. Miks neli tärni? Nende lugude eest, mis meelde eriti ei jäänud, aga kui mind kripeldama peaks jääma, eks ma tulen ja muudan teinekord ära.
July 25, 2018
Ehh, mul on tunne, et need kolm tärni on osaliselt varasemate positiivsete mälestuste eest Harglat lugedes. Minu meelest siiani viletsaim raamat temalt.
Mille eest teised "Mirabilia saladust" kiidavad - väga ei mõista. Enam-vähem tavaline fantasy ju. Aa, see meeldis, et maailm oli kergelt eesti-aineline, aga üldiselt ikka väga Võõras. Nii et plusspunktid maailmaloome eest. Lõpuloo sidumine esimesega oli ka hea idee, ehkki lugu ise ei meeldinud.
"Jõulujõud" oli üllatavalt mõjus, lõpp tekitas mõnusad judinad. Seevastu "Penningbütteli kummitus" oli kahjuks täiesti mõttetult raisatud paber.
"Osariigi Presidendi kohtumine" - vaimukas, ehkki oleks võinud pisut lühem olla.
"Heliose teoreem" ja "Kolmevaimukivi" - erakordselt igavad.
"Per homicidium ad astra" - kogumiku kõige ärritavam jutt. Kui kirjutada mõrvajuhtumist, siis palun, MINGI osa loost võiks ju natuke usutav olla!
"Tammõküla viljakuivati" ja "Clemens Fellinus" olid vast kõige äratuntavamalt Hargla lood, korralikul tasemel ja huvitavad lugeda, ehkki "Clemensil" puudus tegelikult huvitav lugu, oligi lihtsalt alternatiivne ajaloovariant.
Minu jaoks oli kogumiku parim "Einsteini viimased sõnad" - tekkis kange tahtmine müüa kellelegi maha idee selle uurimisest: kui mitmele kirjanikule ja teosele jutt viitab? Huvitav, kas sellest uurimistöö annaks vormistada või ei kannaks välja?
Kaanepilt on ka ilus.
Mille eest teised "Mirabilia saladust" kiidavad - väga ei mõista. Enam-vähem tavaline fantasy ju. Aa, see meeldis, et maailm oli kergelt eesti-aineline, aga üldiselt ikka väga Võõras. Nii et plusspunktid maailmaloome eest. Lõpuloo sidumine esimesega oli ka hea idee, ehkki lugu ise ei meeldinud.
"Jõulujõud" oli üllatavalt mõjus, lõpp tekitas mõnusad judinad. Seevastu "Penningbütteli kummitus" oli kahjuks täiesti mõttetult raisatud paber.
"Osariigi Presidendi kohtumine" - vaimukas, ehkki oleks võinud pisut lühem olla.
"Heliose teoreem" ja "Kolmevaimukivi" - erakordselt igavad.
"Per homicidium ad astra" - kogumiku kõige ärritavam jutt. Kui kirjutada mõrvajuhtumist, siis palun, MINGI osa loost võiks ju natuke usutav olla!
"Tammõküla viljakuivati" ja "Clemens Fellinus" olid vast kõige äratuntavamalt Hargla lood, korralikul tasemel ja huvitavad lugeda, ehkki "Clemensil" puudus tegelikult huvitav lugu, oligi lihtsalt alternatiivne ajaloovariant.
Minu jaoks oli kogumiku parim "Einsteini viimased sõnad" - tekkis kange tahtmine müüa kellelegi maha idee selle uurimisest: kui mitmele kirjanikule ja teosele jutt viitab? Huvitav, kas sellest uurimistöö annaks vormistada või ei kannaks välja?
Kaanepilt on ka ilus.
February 6, 2019
Lugesin pooled jutud ära. Rohkem ei lugenud, sest lihtsalt ei viitsinud, ei huvitanud. Äkki millalgi jätkan, no ilmselt ikka loen lõpuni jah. Igavesti Melchiori fangirl, totaalselt erapoolik. Aga Harglat peab ikka edasi lugema ju!
Displaying 1 - 15 of 15 reviews