Selle raamatu lugemiseks on vaja eelnevalt lugeda läbi Toomela esimene, Kultuur, kõne ja Minu Ise, et mõista tema definitsioone ning harjuda ta kirjastiiliga. Minu Ise areng on mõnusalt keerulise lauseehitusega, mis võimaldab (minu jaoks) selgelt mõista asjadevahelisi seoseid, mida ta selgitada püüab. Raamat on pikk ja sisukas. Tihti esineb käändevigu, kus osastava käände asemel on kasutatud omastavat - annan autorile andeks, kui kodus ei kõnele eesti keelt, aga mitte toimetajale.
Selles raamatus enam kui esimeses saab selgeks, mida struktuur-süsteemne maailmapilt täpselt endas kujutab. Teooria on toetatud arvukate uurimistöödega. Palju on huumorit kehva teadustöö pihta, see on üpris nauditav.
Soovitan lugeda kõigil, kes tahavad teadust teha või loogilisi arutlusi pidada inimestega. Paremaks argumenteerimiseks ja enda ja vestluskaaslase mõistmiseks on see tükk paras lugemine, korralik läbi närida, silmiavardav mõista.
Ootan järge (milles pole enam käändevigu) ja ingliskeelset tõlget.