pikad mehed, pikad elud

by Andra Teede

„Pikad mehed, pikad elud“ on luulekogu armastusest. See on armastusluule, millist Under ei kujutanud ettegi ning Kareva pole kunagi kirjutanud. See on armastusluule tänapäeva pragmaatilises maailmas, kui romantika on harv ja kodulaenu antakse vähestele.

Tunnustatud stsenarist ja luuletaja Andra Teede kirjutab armastuse kaotamisest ja leidmisest täna ning sada aastat tagasi Tallinnas ja enda kõrval nii nagu seda pole veel tehtud. On ilus ja valus, pöörane ja aus ning lõpuks saavad kõik ikkagi mehele.

Lõpuks peab ju ikka saama!

*

ärkan enne keskööd ja olen
vahelduseks küllaltki kaine
maja on vaikne ainult
kim kardashiani inisev hääl
meenutab et jätsin teleka lohutuseks lahti

ja raha üle ja ma vihastan
sa helistad ja me vaidleme
mu uue laulu arranžeeringu üle
lauljate ja pillimeeste üle
sest sul on muidugi hea õpetada

ja ma vihastan sest sul on muidugi
hea alati ära sõita sina ja su sõidud
ja siis vahel helistada kui tunned
et nüüd võiks rääkida kellegagi
kes ei tule selle pealegi
et kergem oleks mitte vastu võtta

iga kevad on tegelikult seesama kevad
see meie esimene kevad
ikka veel on kõik sama keeruline ja sama halvasti
ainult et armastus kulub ajaga
vaevumärgatavalt õhemaks nagu
põrandapapp mu üürikorteris
põrandapapp mu üürikorteris

pimedusevaip maikuu läbipaistvas taevas
ja uned mida saab magada
ainult siis kui pole liiga vaikne
isegi kui see tähendab meile üksikutele
ainult alati mängivat telekat

70 pages, Unknown Binding

Published April 1, 2018

Reviews

[Susanna]

No sai ikka ära tunda! Nii mitmeid täpselt sõnadesse pandud tundeid, et mõtlen nüüd veel lugeda Teede loomet.

Lemmikuteks said
lepime sõbralikult kokku (selle lõpu pühendan ka kõigile enda eksidele);
kuulan u2-te ja suitsetan oma kopli köögis;
sõidan hämaras tagasi tallinnasse
(^ahhhhhh "ainult et mis siis teha kui raha on
raha muidugi on aga hingata ikka ei saa");
panen su väga väiksesse ("tänasest päevast oles sa lihtsalt üks poiss kes mulle ühel talvel hinge läks");
kõnnin poistega metroos (täpselt nagu oleks ise kirjutanud Madriidis, äkki mul ongi selline kuskil) ((peas oli)) -- koduigatsuse ja -armastuse segu siiski selles põgenemises;
ütlen oma tinderi matchile -- väga tuttav kaameratöö jamuu

ja sisukorrast saab ka kena luuletuse kokku.

Aitäh ja jällelugemiseni.

[Triinu]

Mis mõttes see ei ole nagu Underi armastusluule, Kareva polevat eal nii kirjutanud, misMÕTTES??? Kes iganes selle goodreadsi kokkuvõtte kirjutanud on, on idioot.

See on TÄPSELT sellest armastusest, mis on ajatu, võibolla polegi armastus mõnede puristide meelest, vaid "ainult" armumine. Aga see "ainult" armumine lõikab ja areneb, on nii vägev, katki minnes nii valus ja misMÕTTES on see kõik uus?! Kelle meelest?!
Olgu, Kareva ei nutnud Uberi tagaistmel. Under ei meelisklenud lennukis, hotellidest ja kapselkohvimasinast ka polnud juttu, aga need on ju pisiasjad, ebaolulised detailid?
See, mis on päris, see, mis sõnades elab, on ju hoopis muu!
Ja kõigil neil kolmel väga sama.

[Marta]

*
sõidan hämaras tagasi tallinnasse
lõuna on juba läbi ja varsti aasta
bussid käivad siin tihti
naabervaldade õnnelikud inimesed
majad tihedalt põllu peal
kodanlus kobaras koos

lennujaama ees on väike ummik
linnud maanduvad ja taksod pargivad
ärimehed teevad viimased kõned enne minekut
äkitselt jälle see
kuidas ma ei suutnud muuta ei ennast ega sind
teha sinust kedagi uut
ega panna end leppima vanaga

kuidas ma ei suutnud hakkama saada kõigega
mis mulle meie elu juures ei sobinud
nii väga et sa lõpuks isegi
ei meeldinud mulle enam
vaata kui palju me karjusime
ära ütle et sa ei mõelnud sama

milline kergendus oli sinust lahti saada
ja kui valus see ikka veel on
surub hoiatuse ja halastuseta kõri kinni
kui tihti pean endale ütlema
et ei otsiks pilguga liikluses su autot

buss ei hakka terminali sisse keerama
nagunii ma olen siin ainus
kes tänapäeval üldse veel ühistranspordiga sõidab
ja ma ütlesin juba juhile et lähen linna
1.60 pileti eest ja terve süda ja mõistus

täna kirjutab lehes et aina rohkematel
eestlastel hakkab pärast toitu ja kodulaenu
raha üle jääma rahvas kosub ja õitseb
ainult et mis siis teha kui raha on
raha muidugi on aga hingata ei saa

[Tanel Saimre]

Luulet ühest-viieni numbriga hinnata on tundub alati kuidagi mõttetu. Aga Andrale panen viie, sest need luuletused läksid mulle hinge. Mitte üks või mitu, vaid peaaegu kõik, terve kogu oli ühtlaselt tugev. Andra ei püüa armastamist või armunud olemist mingiks essentsiks destilleerida ja siis sellest luuletada, vaid lobiseb läbisegi enamvähem kõigest. Ja toob ikka mingi essentsi esile.
Ma lugesin selle luulekogu läbi vist tunniga, väga lihtne lugemine on. Aga hõllandus jääb sisse pikaks ajaks.