Ja saigi sari läbi ning kõik lahtised otsad lahendatud. Ma ei saa öelda, et ma lõpplahendusega päris rahule jäin, igal juhul oli selline lahendus ootamatu. Kogu sari oli tõesti hästi kirjutatud. Peaaegu kõik osad lõppesid nii, et kohe tuli haarata järgmise raamatu järele.
Loen lasteraamatuid alati täie teadmisega, kes on sihtrühm. Vahepeal lööb minus küll välja täiskasvanu ja peas käivad mõtted, miks küll Viggo ei suuda oma hüperaaktiivsust taltsutada ning asju ette mõelda (Halloo, ta on ju 4. klassi poiss ja see on loomulik!) ja miks Iris käitub kui tüüpiline mässumeelne teismeline (Ta ju ongi teismeline!).
Siis jälle loen seda raamatut kui - hmm kes? - inimene? eripedagoog? - ja mind ajab marru, kui mõistmatuid õpetajaid ikka ja jälle kohtab. Selles ei ole muidugi midagi ebaharilikku, et mõni õpetaja valib ühe patuoina välja ja hakkab teda kiusama ning näeb kõikide probleemide taga just seda õpilast, aga vihale ajab see mind ikkagi. Soovitksingi seda raamatut lugeda õpetajatel ja ka lapsevanematel, kuna nii selgelt on välja toodud, kuidas sellistel väänikutel poistel on olemas tegelikult hea süda: Viggo on tüüpiline hüperaktiivne ja õpiraskustega laps, kellega tõesti juhtus kogu aeg midagi, kuid samas ei olnud ta pahatahtlik; Alriku vennast ja koertest hoolimine oli aga lihtsalt liigutav.
Lisaks meeldis mulle eri müütiliste olendite sissetoomine. Seda raamatut appi võttes oleks võimalik minu arvates lastele rahvapärimust lähemale tuua.
Kes veel lugenud ei ole, siis soovitan soojalt. :)