Heiti Talvik (9. november 1904 Tartu – 18. juuli 1947 Tjumeni oblast) oli eesti luuletaja. Ta kuulus rühmitusse Arbujad.
Heiti Talvik õppis Treffneri gümnaasiumis, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse. 1926. aastal jätkas ta katkenud õpinguid ja lõpetas Pärnu õhtugümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta oli mitme katkestusega (pikemalt sõjaväeteenistuse tõttu) üliõpilaste nimekirjas 1934. aastani.
1945. aastal Talvik arreteeriti NKVD poolt ja saadeti peale mõneajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal.
Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).
Heiti Talvik on üks minu lemmikluuletajaid, andekas, traagilise saatusega poeet; lugesin tema luulet väga palju keskkooli ajal, mäletan oma tolleaegset vaimustust. Meeldib siiani ja tore oli oma lemmikluuletusi üle pika aja taas lugeda.
Hando Runnel kirjjutab Heiti Talviku luulest: “Heiti Talviku luule on kurbuse kontsentraat. Teda ei ole palju tarvis, aga teda ei olegi palju. Piisab, kui su headel päevadel seda maitsed natukese, ja jälle saad aimu elu sügavusest, elu kurbusest naermise tunnil. Muud otstarvet sel luulel ei ole. Muud otstarvet ei ole su elamiselgi - tunda elu sügavust ja kannatada teda, see tähendab elu. Mitte kannatamise pärast, vaid niisama. See on alistumine ja protest ühekorraga, see tähendab - igavene alistumatus. See on pretensioonitus, mille vastu purunevad lõpuks kõik pretensioonid. Just see on selle luule võitmatus. Igavene kurbus.” Ilusamini ei saagi vist öelda.
Näed neid sinirünkaid mere taga, sinna manitses meid ükskord isa hääl. Pilved vestlevad sääl jumalaga, kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle valge neeme, läbi helge päeva virvendab me rand. Sinna kaome, rinnas kuldne seeme, igavese päikse võrsuv and.