What do you think?
Rate this book
Aja lugu #21
Hästijätt
Siiri Sisaski „Hästijätt“ on mitmekihiline lugu. Autor jagab siin oma vanaema, sada aastat tagasi sündinud Elleni mälestuskilde, mis leiti ülestähendustena pärast tema surma. Samas peegeldab autor vanaema mälestuste pealt iseenda elu seiku. Tasapisi joonistuvad välja kaks sarnast naist eri ajastutes: tugevad, oma joone ajajad, igasugustes oludes hakkama saajad. Loo kulminatsiooniks on dialoogid vanaema surivoodil ning järelmänguks kingitused metsavaimudelt pärast vanaema surma.
144 pages, Paperback
Published May 1, 2018
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
April 12, 2020
Ühel muretul suveõhtul selle raamatu lugemine ei edenenud. Aga pärast kuuajast isolatsiooni metsas, kui tormisel päeval meel must ja igatsus argiste mugavuste järele, oli “Hästijätt” hingeliselt täpselt õige lugemine. Andis perspektiivi, tänulikkust, ajatust.
May 11, 2020
Mälestusi lugedes meeldis mulle just vanaema poolt kirjutatu. Selles oli soojust, sundimatust, rahu ja siirust. Lugedes tajud, et inimene on kirjutanud endale, mitte teistele lugemiseks ega hinnangute andmiseks. Sisaski meenutused on selle taustal kuidagi pingutatud ning kohitsetud, või nii mulle tundus. Tekkis tunne, et juhtumised on ju head ja kui autor vaid laseks ning kergitaks pisut seda seelikuserva, et seal alt mõni valatu kombineepitsike end ilmutaks, siis võiks lugu olla hoopis teises dimensioonis, aga ei, hoitakse rangelt kinni reeglitest ning midagi üleliigset ei paljastata. Kõike ei peakski, brutaalne alastus mõjuks jälle teistpidi pelutavalt.
Veidi arusaamatuks jäi mulle ka see, et mis mustrite kordumisest Sisask räägib, kui tegelikult olid kahe naise eluteed üsna erinevad ja kattuvused neis pigem otsitud, kui selgesti leitavad, aga ehk see polnudki see, mida Sisask silmas pidas, vaid pigem tunnetuslik.
Pean mainima, et Sisask pole minu lemmikeestlaste hulka kunagi kuulunud. See tema karune ning käre olek on mõjunud heidutavalt. Aga lugedes tema elulugu ja keerulist lapsepõlve, tekkis mul tema vastu paratamatu sümpaatia ning poolehoid. Oli aeg, kus lapsed saadeti terveks nädalaks kodust eemale internaatkooli, vahel ka pikemaks. Kuidas nendes tingimustes säilitada sooje lapse ja vanema suhteid? Pole siis imestada midagi, et õpetajate kohta jagub puhuti soojemaid sõnu, kui lihase vanema kohta. Ja see, pean tunnistama, pani mind heldima.
Lugu on haarav ja jookseb kenasti, raamatut oli raske käest panna. Poolsosinalt pihitud jutud metsavendadest ja Punaarmee eest peitu pugemised, Tallinna pommitamine, esmatarbekaupade ning ravimite defitsiit, lõputu töö ja paratamatu viinalembus. Selliseid lugusid on terve Maarjamaa täis. Sõda võis läbi olla, aga keha mäletas. Seetõttu ei lasku ka Sisaski vanaema üleliigsetesse detailidesse, kuigi mälestuste kirjutamise ajal oli Vabariik taastatud ja kõik need, kellel ka ammustest aegadest mõni okas hinges, ise juba manala teed läinud või lihtsalt huvi vanade teemade vastu kaotanud - nendest asjadest lihtsalt ei räägita. Selline saladusloor köidab tohutult. Võibolla isegi rohkem, kui üksikasjalikud kirjeldused.
Kirjutades neid sõnu, näen ma, et räägin endale vastu. Ühest küljest materdan Siirit, et ta piisavalt aus ei taha olla, aga vanaema diskreetsust ülistan. Mingil mulle arusaamatul ja seletamatul põhjusel mõjub eaka naise pisku jõulisemalt ning sõnaohtramalt, kui noore hillitsetus. Ehk tuleb see sellest, et olen alati salaja imetlenud neid, kes öeldes vähe suudavad rääkida nii palju.
Veidi arusaamatuks jäi mulle ka see, et mis mustrite kordumisest Sisask räägib, kui tegelikult olid kahe naise eluteed üsna erinevad ja kattuvused neis pigem otsitud, kui selgesti leitavad, aga ehk see polnudki see, mida Sisask silmas pidas, vaid pigem tunnetuslik.
Pean mainima, et Sisask pole minu lemmikeestlaste hulka kunagi kuulunud. See tema karune ning käre olek on mõjunud heidutavalt. Aga lugedes tema elulugu ja keerulist lapsepõlve, tekkis mul tema vastu paratamatu sümpaatia ning poolehoid. Oli aeg, kus lapsed saadeti terveks nädalaks kodust eemale internaatkooli, vahel ka pikemaks. Kuidas nendes tingimustes säilitada sooje lapse ja vanema suhteid? Pole siis imestada midagi, et õpetajate kohta jagub puhuti soojemaid sõnu, kui lihase vanema kohta. Ja see, pean tunnistama, pani mind heldima.
Lugu on haarav ja jookseb kenasti, raamatut oli raske käest panna. Poolsosinalt pihitud jutud metsavendadest ja Punaarmee eest peitu pugemised, Tallinna pommitamine, esmatarbekaupade ning ravimite defitsiit, lõputu töö ja paratamatu viinalembus. Selliseid lugusid on terve Maarjamaa täis. Sõda võis läbi olla, aga keha mäletas. Seetõttu ei lasku ka Sisaski vanaema üleliigsetesse detailidesse, kuigi mälestuste kirjutamise ajal oli Vabariik taastatud ja kõik need, kellel ka ammustest aegadest mõni okas hinges, ise juba manala teed läinud või lihtsalt huvi vanade teemade vastu kaotanud - nendest asjadest lihtsalt ei räägita. Selline saladusloor köidab tohutult. Võibolla isegi rohkem, kui üksikasjalikud kirjeldused.
Kirjutades neid sõnu, näen ma, et räägin endale vastu. Ühest küljest materdan Siirit, et ta piisavalt aus ei taha olla, aga vanaema diskreetsust ülistan. Mingil mulle arusaamatul ja seletamatul põhjusel mõjub eaka naise pisku jõulisemalt ning sõnaohtramalt, kui noore hillitsetus. Ehk tuleb see sellest, et olen alati salaja imetlenud neid, kes öeldes vähe suudavad rääkida nii palju.
September 7, 2019
see raamat oli hästi kirjutatud ja rääkis asjadest, mis peaks olema huvitavad, aga... mind ei kõnetanud :( Siiri vanaema elulugu ei eristunud kuigivõrd kõigist teistest tema põlvkonna inimeste lugudest, mida olen kuulnud; Siiri enda oma olnuks mulle huvitavam just selles osas, mis vanaema eluga ei sarnanenud, vaid erines (nt teismeea filmikarjäärist oleks tahtnud rohkem kuulda, mitte klatšihimust, aga see olnuks ju tõesti põnev?), aga sellest rääkimine polnud selgelt tema eesmärk.
ja vahepeal langes autor mõtisklustesse, millest arusaamiseks oleks ehk pidanud ta eelmist raamatut lugenud olema, aga ma polnud. järsku ilmus välja kelle tegelane, kelle nimi oli "ka Kalju Kask, milline kokkusattumus!" ja ma vannun, et see oli selle raamatu esimene ja viimane Kalju Kask:) kokkusattumustest rääkides, kui sa oled eestlane ja su ellu satub mitu Kalju Kaske või Lepiku talu või Tamme-nimelist naabrinaist, siis see ei ole märk universumilt, see on... tõenäosusteooria.
ja vahepeal langes autor mõtisklustesse, millest arusaamiseks oleks ehk pidanud ta eelmist raamatut lugenud olema, aga ma polnud. järsku ilmus välja kelle tegelane, kelle nimi oli "ka Kalju Kask, milline kokkusattumus!" ja ma vannun, et see oli selle raamatu esimene ja viimane Kalju Kask:) kokkusattumustest rääkides, kui sa oled eestlane ja su ellu satub mitu Kalju Kaske või Lepiku talu või Tamme-nimelist naabrinaist, siis see ei ole märk universumilt, see on... tõenäosusteooria.
December 31, 2025
See raamat räägib kõige olulisemast ja tõsisemast teemast üldse: meie juurtest. Siiri kirjeldab enda elu maal, metsas, kõnnib looduses, koob mälupiltide vaipa omaenda ja oma vanaema meenutuste abiga. Seikluseid on kirja pandud nii vanaema sulest (näiteks kurikuulsa Tallinna märtsipommitamise üleelamine) kui ka Siiri sulest (näiteks äraeksimine lapsepõlves läbi tormi kooli minnes)…
Üllatavalt helgelt suudab Siiri kujutada vanaema surivoodil toimunud dialooge. Kui keegi kunagi surma kartnud on, siis võimalik, et see raamat aitab mõista seda, kui maagiline ja eriline võib olla vanainimese teadlik uuele tasandile minek, ning kui suur kogemus võib olla selle protsessi pealtnägemine. Pealegi on igal pool alati jätkuvad elumustrid, kui neid märgata osata. Arvatavasti oli selle raamatu kirjutamine Siirile (heas mõttes) leinateraapia, ta väärindas oma vanaema loo, vanaema päevikud ja tema surma juures olemise. Natuke oli vahepeal justkui ootamatuid paralleele, ma ei ütleks, et vanaema ja Siiri kõrvuti jooksvad elulood nii väga sarnased oleks olnud, aga samas, eks ajad olidki ju muutunud.
Teksti toimetaja olin ma ise. Ja ma tean, kui palju kordi ma palusin Siiril siia-sinna juurde kirjutada, küsimustele vastata, aga Siiri (ei lase pähe istuda, eksole, selline on ta olnud lapsest saati) eelistas minimalismi. Kõike ei pea välja pajatama, see on tema lähenemine. Siiani märkan tekstis neid kohti, kus lugejana tahaksin veel... Aga see tuleb ehk kunagi edaspidi, tema uutes raamatutes? Mõtlen näiteks seda, kuidas ta sattus teismelisena filmidesse mängima.
Ja minimalismil on oma tugevus. Tänu sellele jääb ruumi lugejale selleks, et ta ise täidaks lüngad oma mõtetega. Siiri räägib siin raamatus ka vaikusest, kui oluline see talle on.
Lugesin hiljuti raamatu üle. Ja alati on ülelugemise puhul huvitav vaadata, mis on see esimesest lugemisest jäänud tunne või stseen, mis mälus kõige tugevamalt säilinud on, ning kuidas see toimib uuel lugemisel. Jah, see on tõesti vägev stseen. Tegevuskoht: Türisalu pank, tuntud ka enesetapjate pangana (seal pole siiani mingit piire, hiljuti just käisin ja imestasin). Siiri oli suurpere laps ja elas vahepeal internaadis, vahepeal kodus. Ühes talvises tuisus asus ta kellegi teadmata teele ja sattus ajas ja ruumis ebatavalisse hetke, liikus edasi, hoides põõsastest kinni, sest rada läks täpselt pangaveerelt... Vaat selline ta oli, nagu ta ise enda kohta ütles, hundikutsikas! Kõndis läbi tuisu ja kuristikust alla ei kukkunud. Ka teistkordsel lugemisel oli see sama eriline hetk ja lugemiskogemus.
Üllatavalt helgelt suudab Siiri kujutada vanaema surivoodil toimunud dialooge. Kui keegi kunagi surma kartnud on, siis võimalik, et see raamat aitab mõista seda, kui maagiline ja eriline võib olla vanainimese teadlik uuele tasandile minek, ning kui suur kogemus võib olla selle protsessi pealtnägemine. Pealegi on igal pool alati jätkuvad elumustrid, kui neid märgata osata. Arvatavasti oli selle raamatu kirjutamine Siirile (heas mõttes) leinateraapia, ta väärindas oma vanaema loo, vanaema päevikud ja tema surma juures olemise. Natuke oli vahepeal justkui ootamatuid paralleele, ma ei ütleks, et vanaema ja Siiri kõrvuti jooksvad elulood nii väga sarnased oleks olnud, aga samas, eks ajad olidki ju muutunud.
Teksti toimetaja olin ma ise. Ja ma tean, kui palju kordi ma palusin Siiril siia-sinna juurde kirjutada, küsimustele vastata, aga Siiri (ei lase pähe istuda, eksole, selline on ta olnud lapsest saati) eelistas minimalismi. Kõike ei pea välja pajatama, see on tema lähenemine. Siiani märkan tekstis neid kohti, kus lugejana tahaksin veel... Aga see tuleb ehk kunagi edaspidi, tema uutes raamatutes? Mõtlen näiteks seda, kuidas ta sattus teismelisena filmidesse mängima.
Ja minimalismil on oma tugevus. Tänu sellele jääb ruumi lugejale selleks, et ta ise täidaks lüngad oma mõtetega. Siiri räägib siin raamatus ka vaikusest, kui oluline see talle on.
Lugesin hiljuti raamatu üle. Ja alati on ülelugemise puhul huvitav vaadata, mis on see esimesest lugemisest jäänud tunne või stseen, mis mälus kõige tugevamalt säilinud on, ning kuidas see toimib uuel lugemisel. Jah, see on tõesti vägev stseen. Tegevuskoht: Türisalu pank, tuntud ka enesetapjate pangana (seal pole siiani mingit piire, hiljuti just käisin ja imestasin). Siiri oli suurpere laps ja elas vahepeal internaadis, vahepeal kodus. Ühes talvises tuisus asus ta kellegi teadmata teele ja sattus ajas ja ruumis ebatavalisse hetke, liikus edasi, hoides põõsastest kinni, sest rada läks täpselt pangaveerelt... Vaat selline ta oli, nagu ta ise enda kohta ütles, hundikutsikas! Kõndis läbi tuisu ja kuristikust alla ei kukkunud. Ka teistkordsel lugemisel oli see sama eriline hetk ja lugemiskogemus.
November 5, 2018
Väga siiras ja armas lugemine. Väga siirilik (kes on lugenud eelmist, "Südame häält", siis sealt tuttav joon jätkub ka siin raamatus). Kaks paralleelselt kulgevat lugu, autori enda ja tema vanaema lugu. Ikka need keerulised ajad ja saatused, mis ent seda paremini vormivad inimainest, kas pole.
Autor nimetab end hundikutsikaks, see on tõepoolest tabav kirjeldus, seletab nii mõndagi. Kõigest üks sõna, mis kui võti tema isiku lahti muugib. Kummalisel kombel sattus nüüd järgminegi raamat pihku selline, mille autori seljataha jäänud teed tahaks Sisaski omaga võrrelda. Vaid selle vahega, et Sisask on osanud kibestumise maha raputada...
Kõige enam kõnetas mind ilmselgelt aga tema suhtumine vaikusesse... Kirjutan kahel käel alla neile mõtetele.
Autor nimetab end hundikutsikaks, see on tõepoolest tabav kirjeldus, seletab nii mõndagi. Kõigest üks sõna, mis kui võti tema isiku lahti muugib. Kummalisel kombel sattus nüüd järgminegi raamat pihku selline, mille autori seljataha jäänud teed tahaks Sisaski omaga võrrelda. Vaid selle vahega, et Sisask on osanud kibestumise maha raputada...
Kõige enam kõnetas mind ilmselgelt aga tema suhtumine vaikusesse... Kirjutan kahel käel alla neile mõtetele.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews