On aeg, kui värske muru annab endast juba esimesi märke. Võtsin minagi end siis uuesti kätte ja hakkasin lugema vana võlga, valides oriendi järgi omale lugemiseks raamatu jaapanlastest. Seda soovitas mulle üks juhututtav, aga kuna see tundus tõesti huvitav, tellisin selle omale ära. Lugedes mõtlesin, et kumb see siis nüüd on: teadus või ajalugu? Lõpuks panen selle ajaloo alla nagu algselt plaanisin, sest kuigi peamiselt on juttu kultuurist, siis ajalool on selle puhul täiesti vastuvaidlematult vältimatu koht - sellest ei saa eraldi rääkida.
Milline on teie kujutus kaasaegsest jaapanlasest ja tema mõttemaailmast? Minu jaoks on nad üks lõputu peavalu ja mõistatus, sest ma lihtsalt ei saa neist aru. Juba peaaegu kaks aastat kooseksisteerimist ja ikka veel! Tõelise arusaamiseni ei jõua me üksteise osas ilmselt mitte kunagi, aga seni, kuni ma selle osas veel lootust pole kaotanud... loen ma neist ikka ja jälle edasi.
See raamat räägib jaapanlastest, tänapäeva jaapanlastest, kes elavad pisikestes korterites, töötavad hommikust hilisõhtuni firmas või farmis ja kelle elurütmi dikteerib see neile omane grupitunne, kogukonda kuulumine, mida vist peaaegu kõik jaapanlastega seostavad. Aga mis on tänapäeva teksasid kandvatel jaapanlastel ühist oma rahvuskaaslastega minevikust?
"The Japanese Mind" koosneb 28 peatükist, mis selgitavad erinevaid jaapani kultuuris esinevaid nähtusi nii nende algses kui ka tänapäevases kontekstis. Muu hulgas tuleb juttu Jaapani neljast aastaajast, ühiskondlikest kohustustest ja välismaalastest... Mujal neid ei ole, eks? Tegelikult ma toongi need just välja sellepärast, et jaapanlased ei tea ise ka enam oma kultuurist eriti palju - nad on kohutavalt uhked oma nelja ainulaadse aastaaja üle (kui mõtlema hakata, siis võib siin eristada isegi kuute aastaaega) ja minu jaoks on see kohutavalt suur probleem, sest ma olen viimase pooleteise aasta jooksul seletanud ilmselt juba mitusada korda, et teate, tegelikult on maailmas veel väga palju riike, kus on ka kevad ja suvi ja sügis ja talv täiesti olemas. (Kui te arvate, et ma teen nalja, siis te eksite!)
Aga kas siis jaapanlastel pole midagi tõeliselt unikaalset, mille üle uhke olla? Ikka on. Nende kultuur ja iseloom on kasvanud välja sellest maast, kus nad on kasvanud juba sadu aastaid. See on karm maa: maavärinad, taifuunid, vulkaanid. Kõige sellega kohanemine ei olnud lihtne.
Minu jaoks oli see raamat väga loetav, eelkõige tänu sellele, et see on rohkem nagu õpik, mille iga peatüki lõpus on küsimused ja arutlusteemad, mis aitasid selle sisu enda jaoks mõtestada. Sisu ise oli tegelikult päris lihtne ja üldine, aga algajale on see minu arust sissejuhatuseks väga hea raamat. Kindlasti võib väita, et see raamat on aegunud, kuid siinkohal sõltub ka sellest, millise Jaapani osaga on tegu - Tokyos on inimestel rohkem kontakte läänemaailmaga, maakohtades tehakse aga palju asju veel vanade traditsioonide järgi.
Kindlasti jääb see raamat mu riiulisse, et vajadusel sellega konsulteerida, ja ostan omale koju ka järgmise osa.