В този научно-фантастичен роман, изпъстрен с необичайни приключения и открития, авторът подема легендата за шестия материк — Атлантида, изчезнал от лицето на земята преди хиляди години вследствие на грандиозна катастрофа.
Един скучаещ милионер, събрал голяма колекция от книги върху Атлантида, предприема рисковани изследвания, в които хвърля несметното си богатство. Един стар професор, запазил ентусиазма си към научната работа до дълбока старост, се заема упорито с издирванията, които най-после се увенчават с успех. Професор Ларисон открива на дъното на океана древната Атлантида с богати останки от старинни сгради, произведения на изкуството, домашни потреби и изобилни присмени данни върху многобройни бронзови плочки — библиотеката на атлантите. От всичко това професор Ларисон написва романтичен разказ за живота на атлантите, достигнали много висока култура. Картинно преминава през очите на читателя животът на жреческия син Акса Гуам, неговата любов към робинята Ата, страшната катастрофа, в която загива Атлантида и всички жители на континента. Само Акса Гуам успява да се спаси и да достигне бреговете на Европа. Тук той намира хора, които са още в първобитен стадий на развитие. Гуам ги научава на много полезни неща — как да добиват огън, да обработват земята и да я засяват, в дългите зимни нощи им разказва за своята слънчева страна и за нейната гибел.
Alexander Romanovich Belyaev (Russian: Александр Беляев); born 16 March 1884 in Smolensk, Russian Empire; died 6 January 1942 in Pushkin, USSR] Born in Smolensk, at the age of 30 Alexander became ill with tuberculosis. Treatment was unsuccessful; the infection spread to his spine and resulted in paralysis of the legs. Belyayev suffered constant pain and was paralysed for six years. In search for the right treatment he moved to Yalta together with his mother and old nanny. During his convalescence, he read the work of Jules Verne, H. G. Wells, and Konstantin Tsiolkovsky, and began to write poetry in his hospital bed. By 1922 he had overcome the disease and in 1923 returned to Moscow where he began his serious literary activity as writer of science fiction novels. In 1925 his first novel, Professor Dowell's Head (Голова Профессора Доуэля) was published. From 1931 he lived in Leningrad with his wife and oldest daughter; his youngest daughter died of meningitis in 1930, aged six. In Leningrad he met H. G. Wells, who visited the USSR in 1934. In the last years of his life Belyaev lived in the Leningrad suburb of Pushkin (formerly Tsarskoye Selo). At the beginning of the German invasion of the Soviet Union during Second World War he refused to evacuate because he was recovering after an operation that he had undergone a few months earlier. Belyayev died of hunger in the Soviet town of Pushkin in 1942 while it was occupied by the Nazis. His wife and daughter, who managed to survive, were taken away to Poland by the Nazis. The exact location of his grave is unknown. A memorial stone at the Kazanskoe cemetery in the town of Pushkin is placed on the mass grave where his body is assumed to be buried.
Marksistlikku ajalookäsitlust kandev melodraama. Kahe noore armunutepaari draamast nõretav lugu kesk orjade ülestõusu ning rõhujate salaplaane. Nõukogude ajal arvati et absoluutselt kõik ühiskonnad olid mingis arengufaasis orjanduslikud ja kõige tähtsamad sündmused olid orjade ülestõusud, üks peategelane ei pea isegi vastu ja õhkab peale ebaõnnestunud revolutsiooni "Aga kunagi tulevad need kel õnnestub orjade vabastamine paremini kui meil". Kohati kipub häirima ka tegelaste liiga moodne sõnavara ning see, et preestrid on ise kõik ateistid. Kokkuvõtteks kuidagi liiga nõukogude nägu ja tegu tekst.
Александар Белјаев ме воодушеви со своите видувања за вселенските патувања во својата „Ѕвезда КЕЦ“, пишувана во триесетите години 20тиот век. Од друга страна „Последниот човек од Атлантида“* не содржи елементи на научна фантастика (добро содржи минимални) и ја обработува темата за поморски истражувања (на почетокот) и за последните денови на една цивилизација. Лесно и едноставно, некогаш сигурно било омилено четиво на децата кои сакаат да сонуваат. Просто зажалив што не налетав на него триесет години порано. Четиво за едно пладне.
*Кај нас е објавено во 1963 година од страна на ИП „Култура“, со превод од руски на Ксенија Гавриш и ликовна обработка на ненадминатиот Василие Поповиќ - Цицо.
Väga lahedalt ülesehitatud raamat. Algus on täiesti oivaline. Mr. Solly – edukas New Yorgi vabrikant ja börsitegelane – oli maailmasõja ajal endale relvaäriga varanduse teeninud. /—/ Ent kui ta oli rikkam, kui kunagi varem, juhtus ebameeldiv lugu. Luksuslikud lõunasöögid, mida rikkalikult niisutati peente veinidega, tekitas veresoonte haiguse. Ja teda tabas insult siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskas. Mr Solly raviti ja ta sai terveks. Kuid oh õnnetust – arstid teatasid, et tal tuleb valida – kas senised eluviisid või elu – mõlemat korraga praktiseerida ei õnnestu. Pärast sellist ultimaatumit seisis Mr. Solly raske küsimuse ees: millega täita aega ja kuidas kasutada oma määratut rikkust? Lõvijaht Aafrikas tundus liiga kirgliku tegevusena, sellised talle ei meeldi. Heategevus ajas südame pahaks – liiga kulunud ja labane. Ta üritas hakata kollektsionääriks, kuid rahuldust see ei pakkunud, kui, siis ehk kollektsioon kolmesaja viiekümnest liigist tervest maailmast kogutud elusatest kirpudest, kuid sedagi lühiajaliselt. Täiesti nörritav lugu, mu süda veritses kaastundest ja varrukad tilkusid pisaratest! Lahendus saabus, nagu ikka juhuslikult (ja pange tähele – kirjanduse abil). Mr. Solly näppu jäi Atlantisest rääkiv raamat. Sigarit hammustanud, vajus Mr. Solly auahnesse unistusse. Tema, Mr. Henry Solly, avastab selle kadunud mandri. Temast saab uus Kolumbus. Ta tõstab selle kadunud mandri kohale Ameerika tähelipu. Ja ookeanipõhjas hangitud kollektsioonid! Sealt juba vist võltsingut ei leidu. Kõik on hindamatu väärtusega originaalid. „Pole paha investeering,“ vilksatas mõte, mis oli harjunud kõigele ärivaistuga lähenema. „Ja kuulsus, kuulsus …“ Edasi leidis Mr. Solly isiklik sekretär kirgliku professori Larissoni ja otsingud võisid alata. Möödus mitu vaevarikast ja meelehärmi valmistavat aastat, kuid lõpuks saatis mehi edu. Kadunud manner koos kõige väärtuslikuga leiti, oodatud kuulsus koos kõige kaasnevaga saabus. Kõik see oli nüüd umbes 1/10 kogu raamatust. Ülejäänud 9/10 raamatust on professor Larssoni kirjeldus sellest, millised olid müütilise riigi viimased päevad. Ja need olid pöörased! Muinasjutuliselt kaunis ja võimsas riigis (pronksiaeg, absoluutne monarhia, mida tasakaalustas Ülimaid Saladusi kiivalt hoidev preesterkond, orjapidamine – ja mul kangastus Vana-Egiptus) olid saabunud segased ajas. Kuningatütar armus orja, preestri poeg armus orjatari, vandenõu ja kavandatav riigipööre, lihtrahvas valmistus ülestõusuks, Ülimate Saladuste hoidja õpilane saab teada kõige ülema saladuse jm. Vaatamata sellele, et kõik need lood olid kokku põimitud kuidagi … traagelniitidega, olid nad põnevad lugeda kuni… ükski neist ei jõua loogilise lõpu või lahenduseni – Atlantis kaob. Põleb suure leegiga tuhaks ja vajub maa alla. Kataklüsm on kõikehõlmav ja värvikas, filmilik. Ja jälle mulle kangastus, sedakorda Edward Bulwer-Lyttoni „Pompei viimased päevad“. Nii nagu “Professor Dowelli pea” – on seegi raamat kiire ja lihtne aga lõbus lugemine. Järjekordne kummardus järelsõna kirjutajale.
An potentially interesting enough take on the last days of Atlantis from this early/classic scifi author, it was however far too short and not nearly fleshed out enough for me to truly enjoy - characterisations remained superficial and too much of it felt like an awkward mess between action adventure and a morality tale.
Also, I may be a grammar snob and/or purist, but I truly wish that both the translator and the editor (if one existed) knew that "similar to" phrases require comitative case in Estonian, not allative. Blegh. Yes, it's a sadly common mistake, but that doesn't make it any better.
(Also, I have no idea why I'm commenting the Estonian translation of a Russian book in English. Habit? It just feels weird to not comment in English on Goodreads when all my previous several hundreds of reviews have been in that...)
Rikas ärimees, kellel arst on keelanud edaspidi närvesöövat äriajamist jätkata, leiab endale uue põneva tegevuse ja asub otsima muistset Atlantist. Avastusretke juhtima asunud professor kirjutab hiljem retke jooksul avastatud leidude põhjal loo legendaarsest maast.
Atlantis toetub tugevale ja jõhkrale valitsejale, kes hoiab suurt osa ümbritsevatest maadest oma võimu all, kuid olulised on ka preestrid, kes muutuvad rahulolematuks kui valitseja nende võimu vähendama hakkab. Preestrid otsustavad võimu oma salasepitsuste abil enda kätte tagasi võtta kuid paraku ootab Atlantist ning tema erinevates seisustes inimesi ees hoopis teistsugune saatus.
Võib-olla on tõlkes või siis ikkagi ka algtekstis midagi sellist veidi kandilist, mis seda lugu minu jaoks päris nauditavaks või usutavaks ei teinud, mingi voolavus või loomulikkus oli puudu. Aga Atlantise teema muidugi on põnev ning nagu Orfeuse sarja raamatus tihtipeale, leiab lõpust Raul Sulbi väga põhjaliku ülevaate selle kohta, milliseid teosed antud teemal veel on kirjutatud. Nii et kes soovib põhjalikumalt sukelduda, saab siit kõvasti infot.
Belyaev's "The Last Man from Atlantis" is just like one of Jules Verne's books, except if you took all the science out of it, and replaced it with a swords & sorcery fantasy tale. This is the first ever work I've read by this prolific author, so I'm not excluding that his latter work has improved, but...
Frankly, there's little worth your time here. Very simplistic plotting, framing, one-dimensional characters and breakneck pacing all make for a really messy read. Thankfully, it's a very easy read, so you'll not feel guilty of wasting too much of your time on it. Read it only for it's historical value, if you must.
Sots-fantastika ehedal kujul. Ulme-"Spartacus", kui soovite.
Samale ajale langevad kokku Atlantise üüberpidustusted, orjade ülestõus, kuningavastane riigipööre. On salakavalad poliitikud, on ühiskonna eri servadest Romeo ja Julia, on oma insener Garin. Ja siis purskab vulkaan ja uputab kogu selle toreduse ära. Autor kirjeldab äärmuslikku, toretsevat orjanduslikku ühiskonda - ja siis selle lagunemist. Hoogne ja lõbus lugemine.
Tekkis vaid üks küsimus. Kas "deus ex machina" on ikka piisavalt kommunistlik kirjanduslik võte?
К своему стыду только недавно открыла для себя прекрасного русского писателя-фантаста Александра Беляева. Данное произведение хоть и не самое лучшее на мой взгляд, однако именно с него началось наше знакомство с автором. Не претендует на историчность, но ведь это художественное произведение, хотя можно и найти некоторые политические и общественные подтексты. В любом случае сюжет захватывает от начала и до конца.
Хорошая книженция. Картины, возникавшие в сознании при прочтении описаний катастрофы, не особо красноречивый подход к определению социального устроя атлантов, который, однако, вполне вписывался в цельный настрой произведения, не выдающиеся персонажи, которые, как не удивительно, отвечали всем требованиям возможного случайного читателя, буде в его руках окажется это творение начала Советов. Чувствуется, так сказать, характер, который у наших современников измельчал до "стиля". И, что важно, никакого подражания. Могло бы стать прекрасной Утопией или Антиутопией, если бы Александр Романович не являлся непосредственным свидетелем и соучастником одной такой. Могла бы вызвать нарекания некоторая "историческая недостоверность", но всё же этот роман не претендует на подобную степень "серьёзности". Опять же, проглотила с утра до вечера, одновременно с Робером Мерлем.
Imelik ehk, aga pean kahjuks nentima, et Raul Sulbi ülevaade Atlantise teemat käsitlevast kirjandusest raamatu lõpus oli oluliselt huvitavam ja sisukam, kui Belyaevi lugu ise.
Mitte just kõige "seksikamalt" kirja pandud stoori, suht platooniline ja mage, püütud küll intriigi ja dramaatilist armastust sisse tuua, kuid paraku mitte kuigi kaasakiskuvalt ega huvitekitavalt. Karakteridki olid liialt äärmuslikud mu meelest - peamiselt kas must või valge, vahepealseid halli tsooni tegelasi väga vähe. Seetõttu oli ka lugemine vaevaline, sest pidevalt kippus mõte ekslema minema omasoodu...