George, Sohn weißer Siedler, wird von Indianern entführt und lebt fortan beim Stamm der Irokesen.
Nordamerika, 1755: Engländer und Franzosen kämpfen verbissen um Indianerland. Dabei wird der neunjährige George vom Stamm der Irokesen gefangen genommen und von einer Indianerfamilie anstelle ihres verstorbenen Sohnes angenommen. Einsamkeit und Fremdheit umgeben ihn; er denkt nur an Flucht. Deshalb braucht George lange, ehe er seinen neuen Namen, Blauvogel, wirklich annehmen kann. Und doch lernt er Liebe und Achtung, Geborgenheit, Stolz und Treue erst unter den Irokesen kennen.
Преди много, много години тази история много ме беше трогнала. Дете на бели заселници попада сред ирокезите, и се бори за адаптация в чужда, непривична и странна за него среда и нрави. Във втората част го връщаха при белите, но промяната беше вече необратима, и то бе в състояние да направи преценка между двата свята, и своя избор между тях. Много човечна книжка беше.
Kind of a meh experience for me to be frank. There were parts that I actually quite liked, but overall I felt that story kind of drag on and didn't really get anywhere. Well, in the end it actually kind of did because I actually really liked the fact that a young boy who was originally of European descent saw how much bad things the settlers did in the New World and how he lived into his new role as an adopted Iroquois.
чудова дитяча книжка, для спільного читання з дітьми. що ми оце й зробили. антиколоніалізм, екологічна свідомість, діалог культур і т.д. дуже добре виписані звичаї й триб життя ірокезів (і їхніх сусідів ленапів) на тлі колоніалізму і початку війни за Пн.Америку між французами (з якими корінні американці/індіяни більше мирилися) і англійцями в середині XVIII століття. останні є як "червоні мундири", "довгі ножі", і захланні матеріялістичні колоністи. в "язичників" індіян є більше людяности, є навіть звичаї, схожі на наші різдвяні... чоловік Анни Юрґен був дослідником культури корінних американців, а вона почала писати на ці теми під час ІІ світової війни. чи не метафора це того, що було в часи тодішнього гітлеризму. і що унтерменші, нижчі раси і т.п. - це бич куди раніших часів, і чудово вписувалися в "людинолюбну" християнську релігію. загалом легке і пізнавальне чтиво. є лиш претензія до редагування - це зрусифікована мова 1950-х років, де є постійні "індійці" (sic!), "коричньовий" і навіть відверті росіянізми. тому при перевиданні (а це, вважаю, потрібно) - варто попрацювати редакторам.
Um was geht's? Ein englischer Junge wird von den Irokesen ,,entführt'' und Blauvogel gennant. Er dient als ,,Ersatz'' (schlechte Ausddrucksweise von mir) für den verstorbenen Blauvogel, der gebürtig auch Irokese ist. Trotz Fluchtversuchen und Gedanken kam/blieb der Junge immer bei der Famillie (zurück) Gleichzeitig wird hier die Geschichte der Fanzosen & Engländer erzählt, nachdem sie das Land der Lenape betreten. Passieren tut natürlich viel mehr, aber spoilern will ich nicht :D
Meine Meinung´? Ich LIEBE dieses Buch. Wir haben es vor Jahren zusammen in der Schule gelesen uund ich bin so froh daarüber. Letze Woche habe ich es wieder ausgepackt und nochmal gelesen. Und es ist immernoch mein Lieblingsbuch allerzeiten. Ich kann es nur empfehlen, den die Art wie Anna Jürgen Geschichte, Familienliebe, Heimweh & Spannung (wenn man es so sagen kann) vermischt, ist unglaublich. Der Schreibstil und die Beschreibungen irokesischer Familien ist einfach toll. Ganz klar 5 Sterne LESEN!
Arvan, et lugesin seda raamatut põhikooli ajal. Seiklusjutud olid ühed minu lemmikud. Aastaid on mul see raamat meeles mõlkunud ja nüüd siis lõpuks ometi jõudsin korduslugemiseni. Raamatu sisu haaras ja kui lapsena ilmselt keskendusin rohkem peategelase saatusele, siis nüüd paelusid ka irokeeside eluolu kirjeldused ja kombed.
"Sinine Lind..." on lugu Põhja-Ameerika poisist Georgist, kelle röövivad irokeesid ja kellest saab pealiku pere kasulaps, sest nende endi poeg hukkus aasta varem palkide parvetamisel. Poiss kohaneb, võtab omaks uued kombed ning armastab uut pere ja kodu. Samal ajal toimuvad prantslaste ja inglaste vallutusretked põlistel indiaanlaste maadel. Poiss näeb kõrvalt, kui palju halba teevad valged nn punanahkadele. Loo lõpus "vabastatakse" röövitud lapsed ja viiakse tagasi päris kodudesse. Lapsed on õnnetud, sest on harjunud ja kohanenud teistmoodi eluga. Nii mõnigi neist, nagu ka Georg=Sinine Lind, pöördub tagasi kasuvanemate juurde.
Raamatus kirjeldatakse indiaanlaste igapäeva elu. Põnev on lugeda peresisestest kommetest, küttimisest, kalastamisest, ravimisest, suhkru keetmisest jne. Väga ootasin hetke, kas mäletan õigesti fakti, mille enda arvates sellest raamatust olin meelde jätnud. Ja lõpuks lk 147 see oligi - räägitakse hobuste pidamisest ja sellest, kui oluline oli sool. Hobused olid vabapidamisel ja talle irokeesidel polnud. Talvisel ajal hoiti hobuseid metsistumast sellega, et aeg-ajalt puistati neile majade lähedale soola, mida nad "söömas" käisid. See hoidis hobused inimeste juures ja neist sõltuvatena.
Raamat on hea lugemine, loe ise või soovita lapsele ;)
This entire review has been hidden because of spoilers.
Kahvanägude poiss röövitakse asenduseks surnud punanahapoja eest. Ta õpib idaranniku hõimu kombeid ja peab end läbinisti punanahaks, kuid eurooplased sõdivad sellest sõltumata omavahel. Alul võimutsevad prantslased, hiljem inglastest punakuued. Jälle see sama kant ja aeg nagu härra Nahksuka juttudes, ainult sõnakasutus ja stiil on oluliselt paremini mõistetav. Aga kui aus olla, siis ega siin sirgjoonelises igavas jutus midagi väga mõista polegi.
Peamine üllatus on vast jutu kirjutamise ajend ja koht - 1950. aasta noorte romaanivõistlus Ida-Saksamaal. Ja kuna tegemist oli sõbraliku "demokraatliku" vennasvabariigiga, siis otsustati see raamat ka kaasata Seiklusjutte maalt ja merelt sarja. Isiklikult ma küll aru ei saa sellest kohutavast indiaani-vaimustusest tollel ajal. Võib-olla hea neutraalne teema, mis jätab halvad mitte-kommunistlikud võimud halba valgusse ja väldib ajakohasemaid küsimusi pööblilt näiteks gulagi, kgb või stasi tegevuste kohta tol ajal.
Indiaanlaste poolt röövitud poisi kohanemise lugu 18. sajandi Ameerikas, taustaks inglaste ja prantslaste vaheline sõda indiaanlaste maade hõivamisel. Vangi võetud valgenahaline George viiakse indiaaniperre surnud indiaanipoisi asenduseks. Indiaanlaste maailma on kirjeldatud kui millegi äärmisel sooja ja turvalisena, mida pahad valged mehed hävitada tahavad. Kui "ülla metslase" kujund ja mõned ebarealistlikud kohad välja jätta, siis on tegemist täitsa hea lugemisega, mis võimaldas seda turvamaailma küllaltki hästi endale ette kujutada. Selle raamatu indiaanlased ei kihuta mööda preeriaid ringi, vaid elavad ja tegutsevad enamasti metsas ja jõgedel. Kuivõrd nende tegelikud kombed ja tavad raamatus kirjeldatule vastavad, ei oska öelda, kuid päris tore pilt tekkis küll silmade ette. Seiklusjutt see just ei ole, aga keda huvitab rahulikum lugemine loodusrahva ja ajaloo teemal, siis on täpselt õige raamat.
Non credevo che questo libro mi sarebbe piaciuto così tanto! Bellissima la descrizione della vita degli irochesi, delle loro usanze e dei loro riti, semplice ed efficace, proprio come ss a raccontarla fosse un bambino. Mi è piaciuta soprattutto l'alternanza tra il nome da bianco George e il nome Uccello Azzurro che viene presentata nelle prime pagine, a dimostrare il periodo di adattamento nella nuova famiglia, per poi restare Uccello Azzurro anche una volta tornato a casa. Molto bello!
Další kniha s mým oblíbeným indiánským tématem. V mnohém připomíná Školu Malého stromu, ale není tak dynamická. Plyne si jako proud Bobří řeky.. někdy rychleji, jindy klidně, ale s velkou jistotou :) Autorka evidentně ví o čem píše, tématu rozumí a umí ho čtenáři přiblížit příjemně čtivou formou. Modrý pták patří mezi ty knihy, při jejichž čtení máte chuť sebrat se a odejít do lesů :)
Lo lessi quasi 50 anni fa', e mi colpi'moltissimo. Mi e' ricapitato tra le mani, e lo trovo ancora un capolavoro nel suo genere, e se considerate che quando venne scritto la cultura dei nativi americani era molto negletta, ci si puo'meravigliare della completezza della narrazione, senz'altro assistita da una profonda conoscenza della storia e dei luoghi. Indicatissimo per ragazzi, ma non solo.
Tohle byla opravdu krásná knížka. Sice se to hůř četlo a četla jsem to docela dlouho, ale i tak se mi to moc líbilo. S hlavním hrdinou jsem silně sympatizovala. Líbilo se mi, že jsem se dozvěděla něco o indiánech a že jsem si přečetla, jak žili, Byla to krásná poučná kniha s moc hezkým koncem.
A children's book about a small boy who's kidnapped by Indians (of the Native American kind), and how he learns to live like one of them. I loved it as a child, but now... it's ok, but not much more.
Ich habe die alte DDR Version meiner Eltern gelesen (die mit dem blauen Einband und dem roten Tomhawak drauf). Ich hab gehört das diese Version hier geschnitten ist und dadurch nicht so gut.