Triin Paja luulekeel on kujundlik, rütmiline, voogav. See on küps debüüt, mis tõukub maailmaluulest, aga on ometi eestikeelne. "Nõges" viib lugeja rännakule ühte rikkalikku omailma, kus kohtuvad linnud ja linnad, maastikud ja taevas. "Nõges" on Värske Raamatu 21. raamat.
Esiteks: ma olen kallutatud ja ma tunnistan seda. Teiseks: ka mulle meeldivad õunad, taimed ja meri ning olen neist päris palju kirjutanud. Mul on oma lemmikud (mh samuti õunad), mille liiga sageli sisse toomist saaks kahtlemata ette heita, ja ma ei hakkaks vastu vaidlemisega isegi vaeva nägema. Mõned asjad lihtsalt on nii olulised.
Aga sellegipoolest, see ei olnud luulekogu, mis oleks mind vaimustanud. Mul on natuke kahju, et see seda ei teinud, siis oleks mu pettumus Alveri tulemuste üle väiksem (mitte, et ma kadeduses või meelehärmis viskleksin, aga ei saa eirata teatavat südamekihvatust. Ilmselt inimlik, ja mööduv), aga mul oli tunne, et siin on rohkem ilusat sõnademängu ja kauneid (korduvaid) kujundeid kui sisu. Samas, kui kummaline seda ka öelda ei ole ("Oliver" on armastuslugu), ei ole ma kunagi olnud eriline armastusluule lugeja. Mul on raske sellega suhestuda, kui asi on rohkem tundeline kui et jutustab lugu (vrld "Sajandi armastuslugu", mis on pmst värssromaan halvast armastusest ja läks mulle väga korda).
Siin on palju ilusaid lauseid, aga mul tekib neist kiiresti küllastumus, kui luuletuste sisu mind ei paelu. Igatahes sain ühest esimestest luuletustest oma lemmiklause:
"Meist ei saa kõrberebaseid, kes kaevavad üles perekonna luid, meist saab kõrb."
See sobiks suurepäraselt ühe mu luuletuse juurde. Võta siis näpust.
täna, taeva märja marmori all, voolib tuul mu juustest linnu. meenutan tuba, kus kui kalaparv hõbetasid mu vett. kus leidsin, armatsemises on midagi hobuste kurbusest. su nahk lõhnas nagu pikalt päikese käes maganud vaarikapõõsas. su nahk oli keldriaken täis liblikatiibu. kuid mälestus on ämbrisse jäätunud vesi: ta ei liigu. vaid varjud lõõtsuvad tuules. mu käed, tea, valutavad, kui pole piisavalt andnud. kui lihtne on teha kätest kauss. kui lihtne ulatada tass teed, kõndida põlluni, kus päikeseloojang hoiab ka mind enda nahkkaantes, ja korjata sulle valgust. käed unustavad puudutuse heli. täna on ainuke puudutus vihma märjad putukatiivad kleepumas mu külge.
Abstract and rather complicated, I found it often hard to follow, but still offering much to enjoy, especially the beautiful writing.
In the first part of the book, mainly concerned with romance, I did feel like I'm at an age where the only love poetry I can stomach is the one I privately write myself (for the sparkle in my eyes …), especially when it feels so youthful as it did there. Less a criticism and more a personal pet peeve, once I overcame my slight distaste for the age and feelings I've already left behind (the mad rush of first love does feel different as one ages), I started enjoying the first part more for the beautiful language and imaginative observations, and the occasional poem that did manage to resonate with my cold selfish heart.
It still did feel like the author was always either the sufferer of the heartache and turmoil of love, or an observer of other people's more challenging suffering, her voice seeming like a bird jumping from branch to branch, feeling, but not necessarily experiencing herself, at least nothing that wasn't connected to romantic love. It can end up feeling a bit self-centred, especially if the whole book is like that.
Luckily it's not, because instead the book is divided into four parts, each of them evolving away from the previous one, becoming darker, heavier, often longer, and almost less self-centred.
I think I loved it the most when in the second part the author moved away from romantic introspection towards almost nature poetry, using her considerable vocabulary and skillful composition for creating striking natural images where her presence, the presence of a human being, is ephemeral. These are also some of the shortest and visually lightest poems in the collection.
In the third part the poems get longer and weightier, something that continues into the fourth with a greater contemplation on death. That there's a touching poem about a man who sacrificed himself in Auschwitz so that another could live is a wild trip from the yearning romantic poems of the first part.
In a way, the collection becomes the story of life, the progression of maturity - the preoccupation with romance and sex and the bodies of the desired ones evolving into a greater awareness of the surrounding world and then into a preoccupation with death and the pain of the world, with the fleeting mentions of bodies seeming considerably different.
It can be a tricky thing, poems about young love and the Holocaust in the same book having the potential to feel tad inappropriate (and I remember how infuriated I was when another poet compared their breakup pain to that of a child starving, the fucking nerve), but damn, I think it does work here. The clear delineation and that the POV in the poems does feel to mature as “time” passes helps; though to a degree it does still keep this sense of the middle-class while talking about, for example, poverty, feeling occasionally distant and too sterile.
Still, I quite enjoyed it, especially the many well-written and some quite resonant sentences, even if I didn't vibe with all of it (nor necessarily understood most of it). I'll be sure to revisit it in the future to some degree, and am rather looking forward to it.
Tohutult subjektiivne ja pigem irrelevantne, aga libarebased kõnetasid mind palju.
Poeg ma ei küsi, kelle poeg sa oled, ei küsi, mida su käed on teinud, võtnud. vaikus täidab mu suu uduga. ma ei küsi, kuid kuulen. tundsin su hinge hõõguvat süsi sinu suus. sa ei kanna vilja, sa õitsed. + mälestus on maastik, mis muudab mered kõrbeks. + metsas kannan juustes ämblikuvõrguloori. kuulda on külakoera, traktorit. aeg nüristab su näo marmori mu mälust. mul ei ole sinust pilte, kuid öösel vajub kuu valge õis mu aknasse. + meist ei saa kõrberebaseid, kes kaevavad üles perekonna luid, meist saab kõrb. + videvikujuustesse mässitud põllul imetlen kuud: kriitjas, lõõmamas läbi kuuselatvade. kõnnin su poole, kuni muutun migreeruvaks sookureks.
metsa punav riie; mere akordion; kimp; november; paneelmaja melanhoolia; katkev; maailm algab oli lemmikud <3
november esimene november täidab / külateed udu hallide lammastega / november ja mu hingetõmbed / ei ole talitsematu meri vaid / luigetiibade aeglane sirutus / november kui peame ehitama / ja andma valgust
Kes veel oskaks purjus mehe häälest kirjutada nõnda kaunilt ja lüüriliselt kui Triin Paja:
"bussis on purjus mehe hääl kui paat tormises meres. kuula, ta kõigub. kuula, ta jääb ellu. lapsena olid ka temal raudrohuvalged juuksed. ta ärkas küünis, kuuvalgus imbumas läbi pragude." (Lk 85)
Luulele on keeruline tähekesi panna, aga et saaksin siin paar lauset öelda, tuleb seda siiski teha. Paja luule on õhuline, habras, igatsev. Üksi lugemiseks võib-olla terake liiga nukker, kuid Kelly Turki teravate värsside tasakaalustamiseks (lugesin neid korraga) täpselt paras. Iseäranis jäid mu kõrvu kumisema järgnevad värsiread: "kuulda on õunakoorte / kukkumist" (lk 14), "kõnnin su poole, / kuni muutun migreeruvaks sookureks" (lk 12), "pakin enda hinge tulpidena vanasse ajalehte / ja kingin ta igale / vanainimesele kes istub / kibuvitsapõõsa all väikesel pingil" (lk 36), "akna all nopitakse tüdrukuid / kui võililli" (lk 56).