Eesti hariduse 100 aastat

EV100 #10

by Väino Sirk, Veronika Varik

Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani.

Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.

192 pages, Hardcover

Published May 1, 2018

About the author

Väino Sirk (sündinud 1. detsembril 1942 Tallinnas) on eesti ajaloolane.

Reviews

[Sandra Fomotškin]

Faktitihe ülevaade Eesti hariduskorraldusest aastail 1918-2018. Minu jaoks oli huvitav lugemine, sest puutun oma igapäevatöös hariduspoliitika kujundamisega lähedalt kokku ja kui viimase 20 aasta reformidega olin üldiselt kursis, siis varasemast hariduse ajaloost sain nii mõndagi uut teada. Muuhulgas sai kinnitust, et enamus praegu aktuaalsetest haridusvaldkonna poliitikamuutustest ja avaliku diskussiooni teemadest pole midagi uut, vaid "unustatud vana" ja veidi teisel kujul juba kunagi olnud. Näiteks ei leitud 1930. aastal koolivõrgu korrastamiseks muud lahendust, kui võeti vastav otsustusõigus kohalikelt omavalitsustelt riigile. Üld- ja kutseharidust üritas integreerida juba Konstantin Tšernenko (pedagoogilise kõrgharidusega, muide). Vajadust muuta haridus õppijakesksemaks rõhutati juba 1987. a toimunud Eesti õpetajate kongressil ja sellele järgnenud mõttetalgutel. Jne.

Tuleb nõustuda raamatu autorite tõdemusega (lk 161): "Tänapäeva Eesti hariduselus peegeldub varasematel aastakümnetel läbikäidud tee." Selle paremaks mõistmiseks võiks seda raamatut lugeda küll, kuid soovitada julgen ainult neile, kel haridusvaldkonna vastu keskmisest suurem huvi. Muidu jääb kardetavasti kuivaks ja igavaks.

[Ragne Rämmal]

Kutsume lugeja teekonnale läbi rahvusliku kooli ajaloo, taustaks Eesti rahva ja riigi sündmusterikas heitlik saatus I maailmasõja lõpust kuni 2018. aastani.
Esimeses osas jälgitakse, kuidas aastail 1918‒1940, rööbiti riigivalitsemise õppimisega, kujundati eesti kool ajatormidele vastupidavaks. Teine osa näitab, et võõrvõimu aastakümneil (1940‒1991), ka kõige inimvaenulikumatel aegadel, hoidsid eestlased oma kooli, säilitades emakeelse hariduse kõrgkoolidiplomini. Impeeriumi langedes oli meil kuus eestikeelset ja -meelset kõrgkooli. Kolmas osa viib lugeja taas vaba ja demokraatliku Eesti hariduse rõõmude ja murede keskele.

Minu kommentaar: 100 aastat Eesti hariduselu on pressitud suhteliselt õhukese raamatu sisse, mis teeb sellest üsna raskesti jälgitava, faktidest ja aastanumbritest tiheda, kokkuvõtte. Pigem oleks võinud faktitäpsuse arvelt koostada ülevaatliku tagasivaate, kus rohkem kirjeldatud inimeste kogemusi ja mälestusi ja/või lisada illustratiivne ajaskaala täpsete sündmuste, kooli ja õpilaste arvude jms osas.

[Allan Aksiim]

Järjekordne #eesti100 seeria raamat, kus palju järjestikuseid fakte, numbreid, hinnanguid. Raske öelda, et kas loetust midagi pärast tallele ka jääb aga sidusaine osas parem kui Eesti teaduse 100 aastat.