What do you think?
Rate this book
Maailma lõpus on kohvik
„Mõnikord on kunstiteosega kohtumine, olgu selleks siis film, maal või raamat, nii hea, et ei oskagi midagi öelda ja lahti seletamine pigem lõhub teose lummuse.
Need on vägagi filmilikud jutud. Eriti see esimene – pilt jookseb silma ees: loed ja vaatad... Kirjeldused ja võrdlused on elavad, värvikad ja mahlakad. Need lood rulluvad silma ees lahti ja voolavad vabalt nagu kohisev mägijõgi, nii et omaenda mõtteid enam ei kuulegi, vaid lased end jutust lummata. Loodetavasti on neid lugusid veelgi varuks, sest ega autor elul igavaks minna vist ei lase. Ja see, kes niimoodi avali maailma avastama läheb, eemal turismimarsruutidest ja turvalistest konditsioneeritud bussidest, sel juhtub ikka midagi põnevat. Vahest isegi kodutänava nurgal, kui oskad lasta juhtuda ja tähele panna.“
Heiki Ernits
filmilavastaja, karikaturist-illustraator
"Mis on kunsti, filmi, teatri ja muusika puhul kõige tähtsam?
See, et ta puudutaks, kõnetaks, raputaks, paneks mõtlema...
Lauri raamat teeb seda kõike, aga seal on midagi veel. Midagi, mis ..."
Margus Jaanovits
näitleja
Miks ma rändan?
Sellepärast, et maailm on üks imeline paik täis imelisi inimesi, kel igaühel rääkida oma lugu. Ma kogun neid lugusid ning mälestusi, mitte asju. Kerge kandamiga teel olles kaob asjade järele vajadus. Oluliseks muutub ainult hetk, milles viibin.
Teel olles kaob pidev ihalus näiliselt helgema ja kergema homse järele. Mõtlemine millelegi, mida ei ole, on kõige salakavalam ajavaras, keda elu jooksul üldse kohtame.
Ma rändan ka seepärast, et otsin maailma teist serva, kus asuvad kõik need tõotatud maad, millest raamatutest lugenud olen. Aga alati, kui kohale jõuan, taipan, et olen iseenda varju jahtinud. Mõistan, et minu eldoraado asub seal, kuhu kuulub mu süda ja hing. Seal, kus on minu inimesed, minu maailm, mu hingesugulane. Minu tõotatud maa on kodu.
Ometi kisub mind ikka ja alati uuesti teele. Tean, et peagi lähen jälle uusi lugusid ja õnnemaad jahtima. Tean, et igal rännakul ma selle imetabase paiga ka leian. Teekonna lõpust. Sealt, kus kõik alguse sai – kodust.
Autor
Need on vägagi filmilikud jutud. Eriti see esimene – pilt jookseb silma ees: loed ja vaatad... Kirjeldused ja võrdlused on elavad, värvikad ja mahlakad. Need lood rulluvad silma ees lahti ja voolavad vabalt nagu kohisev mägijõgi, nii et omaenda mõtteid enam ei kuulegi, vaid lased end jutust lummata. Loodetavasti on neid lugusid veelgi varuks, sest ega autor elul igavaks minna vist ei lase. Ja see, kes niimoodi avali maailma avastama läheb, eemal turismimarsruutidest ja turvalistest konditsioneeritud bussidest, sel juhtub ikka midagi põnevat. Vahest isegi kodutänava nurgal, kui oskad lasta juhtuda ja tähele panna.“
Heiki Ernits
filmilavastaja, karikaturist-illustraator
"Mis on kunsti, filmi, teatri ja muusika puhul kõige tähtsam?
See, et ta puudutaks, kõnetaks, raputaks, paneks mõtlema...
Lauri raamat teeb seda kõike, aga seal on midagi veel. Midagi, mis ..."
Margus Jaanovits
näitleja
Miks ma rändan?
Sellepärast, et maailm on üks imeline paik täis imelisi inimesi, kel igaühel rääkida oma lugu. Ma kogun neid lugusid ning mälestusi, mitte asju. Kerge kandamiga teel olles kaob asjade järele vajadus. Oluliseks muutub ainult hetk, milles viibin.
Teel olles kaob pidev ihalus näiliselt helgema ja kergema homse järele. Mõtlemine millelegi, mida ei ole, on kõige salakavalam ajavaras, keda elu jooksul üldse kohtame.
Ma rändan ka seepärast, et otsin maailma teist serva, kus asuvad kõik need tõotatud maad, millest raamatutest lugenud olen. Aga alati, kui kohale jõuan, taipan, et olen iseenda varju jahtinud. Mõistan, et minu eldoraado asub seal, kuhu kuulub mu süda ja hing. Seal, kus on minu inimesed, minu maailm, mu hingesugulane. Minu tõotatud maa on kodu.
Ometi kisub mind ikka ja alati uuesti teele. Tean, et peagi lähen jälle uusi lugusid ja õnnemaad jahtima. Tean, et igal rännakul ma selle imetabase paiga ka leian. Teekonna lõpust. Sealt, kus kõik alguse sai – kodust.
Autor
- GenresTravel
192 pages, Paperback
First published May 29, 2018
2 people are currently reading
138 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 22 of 22 reviews
October 20, 2019
Ma ei ole ammu midagi nii siirast ja sooja lugenud. Naersin mitu korda südamest, lõpus voolasid pisarad.
December 9, 2019
See oli minu maitse raamat küll. Ja siit sai peaaegu kõike - seiklusi, uusi avastusretki, põnevaid karaktereid, naeru ja kurbi hetki, kerget lõbu ja sügavat elufilosoofiat. Võite ise arvata, millised neist mulle enim meeldisid. Aga kõige lemmikum oli viimane peatükk, nimilugu "Maailma lõpus on kohvik". See oli ka kõige mõtlemapanevam ja sügavam. Ning olen George'iga vägagi nõus. Tema tee minna valiksin muide ka ise. Kui valida antaks. Aga loodan, et väga palju rännakuid on mul veel ees ning ka ohtralt aastaid, et neid kogemas käia :).
Laurile olen tänulik selle raamatu ja nende jutustuste eest. Neid oli lihtne ning mõnus lugeda, kujundid olid värvikad, isegi kui vahel tundus neid olevat liiga palju või veits üle pingutatuna, aga "kuivade" tekstide vahele oli see toredalt mahlane. Kindlasti plaanin ka teised tema raamatud lähiajal ette võtta.
Paar lemmikumat kohta siit raamatust (kuigi välja võiks tuua ka pea terve viimase peatüki):
- Kõige ehedamad inimesed on need, kellel on värvikas minevik. Nad on riskinud ja palju kaotanud, ent seda olulisemaks oskavad nad pidada ka kõige väiksemaid võite. Nad on teinud hulgaliselt viletsaid valikuid, aga nendest õppinud. Nad on kogenud palju halba, aga saanud seeläbi paremateks inimesteks. Nad on ekselnud ning alles siis oma õige tee leidnud.
Nad ei kanna maske. Nad näitavad ennast maailmale nii, nagu nad tegelikult on. Ehedalt ja ausalt. Iseasi, millist hinda nad selle eest on maksnud.
- Kõige üksildasemad inimesed on need, kes paistavad kõige säravamad. Kõige rohkem kannatanud inimesed näivad kõige targemad ja tugevamad. Ja kõige kurvemad inimesed naeravad kõige nakatavamalt. Sest nad teavad, mis tunne see on. Ja nad ei taha, et keegi teine peaks kannatama nii, nagu nemad on seda teinud.
Laurile olen tänulik selle raamatu ja nende jutustuste eest. Neid oli lihtne ning mõnus lugeda, kujundid olid värvikad, isegi kui vahel tundus neid olevat liiga palju või veits üle pingutatuna, aga "kuivade" tekstide vahele oli see toredalt mahlane. Kindlasti plaanin ka teised tema raamatud lähiajal ette võtta.
Paar lemmikumat kohta siit raamatust (kuigi välja võiks tuua ka pea terve viimase peatüki):
- Kõige ehedamad inimesed on need, kellel on värvikas minevik. Nad on riskinud ja palju kaotanud, ent seda olulisemaks oskavad nad pidada ka kõige väiksemaid võite. Nad on teinud hulgaliselt viletsaid valikuid, aga nendest õppinud. Nad on kogenud palju halba, aga saanud seeläbi paremateks inimesteks. Nad on ekselnud ning alles siis oma õige tee leidnud.
Nad ei kanna maske. Nad näitavad ennast maailmale nii, nagu nad tegelikult on. Ehedalt ja ausalt. Iseasi, millist hinda nad selle eest on maksnud.
- Kõige üksildasemad inimesed on need, kes paistavad kõige säravamad. Kõige rohkem kannatanud inimesed näivad kõige targemad ja tugevamad. Ja kõige kurvemad inimesed naeravad kõige nakatavamalt. Sest nad teavad, mis tunne see on. Ja nad ei taha, et keegi teine peaks kannatama nii, nagu nemad on seda teinud.
April 16, 2021
Lauri suutis mind üllatada, ajada naerma ning kinkida mulle mõne uue sõna/infokillu, mida enamat veel raamatust tahta :)
Mulle ka meeldivad inimesed, kelles on kirg raamatute, kunsti ja looduse vastu. Kes sütitavad teisi ja süttivad ise (ma ei mõtle lamemaalasi, vaid neid, kelle kirg ei tee teistele kahju, kelle jaoks eksisteerib mitu võimalikku tõde, kes on mõistvad, arvestavad ja hoolivad). Eriti meeldis lause "inimesed, kes päästavad teisi, aga vahel vajavad ise päästmist". Paluks mulle veel neid inimesi, lõpmatuseni ....
Üks professor Gerald kuluks ka kõigile ära :)
Mulle ka meeldivad inimesed, kelles on kirg raamatute, kunsti ja looduse vastu. Kes sütitavad teisi ja süttivad ise (ma ei mõtle lamemaalasi, vaid neid, kelle kirg ei tee teistele kahju, kelle jaoks eksisteerib mitu võimalikku tõde, kes on mõistvad, arvestavad ja hoolivad). Eriti meeldis lause "inimesed, kes päästavad teisi, aga vahel vajavad ise päästmist". Paluks mulle veel neid inimesi, lõpmatuseni ....
Üks professor Gerald kuluks ka kõigile ära :)
April 15, 2020
Vihmast tilkuval, ja mõnevõrra trööstitul kevadpühapäeval, kui inimesed on viirusrünnaku ähvardusel surutud oma kodudesse karantiini, pole maailmas mitte midagi paremat, kui võtta tass kohvi, ja pugeda hea raamatuga sügavale diivani nurka, et elu sind sealt üles ei leiaks.
Lood ses teoses võtavad sind esimesest leheküljest kaasa ja viivad rändama. Ja mitte vaid paikadesse, vaid ka inimestesse, tunnetesse ja mõtetesse. Sa naerad, sa tunned kurbust. Sa niheled oma diivaninurgas soovist tõusta ja minna. Täpselt ei tea ise ka kuhu, aga soovist minna ja elada, näha ja tunda inimesi ning olukordi, paiku ja tundeid. Vähemalt mina tajun sääraseid lugusid lugedes igapäevaelu pealiskaudsust. Et äppidest paistev maailm pole üldse selline maailm, mida ma kogeda tahaks. Ja et see maailm, mida ma endasse püüda tahaks sinna äppi kunagi ei jõuagi.
Aga ta on olemas, selles raamatus. Selles kohvikus, mis maailma lõpus asub. Selles ööbussi peldikus, kus paberit ei ole, aga paberihoidjas on ananass. Turul, telgis, mäetipus. Inimeste naeratustes ja lugudes. Kui sa neid lugusid loed, jääb aeg justkui seisma. See on nagu üks päevik Harry Potteris, mis lugeja ülepeakaela enda lugudesse tõmbas. Ja kui sa raamatu ühel hetkel lõpetad ja sulged, tuleb meelde, et tegelikult ei ole maailm nii trööstitu midagi. Paigal püsides läheb kõik lihtsalt meelest.
Lood ses teoses võtavad sind esimesest leheküljest kaasa ja viivad rändama. Ja mitte vaid paikadesse, vaid ka inimestesse, tunnetesse ja mõtetesse. Sa naerad, sa tunned kurbust. Sa niheled oma diivaninurgas soovist tõusta ja minna. Täpselt ei tea ise ka kuhu, aga soovist minna ja elada, näha ja tunda inimesi ning olukordi, paiku ja tundeid. Vähemalt mina tajun sääraseid lugusid lugedes igapäevaelu pealiskaudsust. Et äppidest paistev maailm pole üldse selline maailm, mida ma kogeda tahaks. Ja et see maailm, mida ma endasse püüda tahaks sinna äppi kunagi ei jõuagi.
Aga ta on olemas, selles raamatus. Selles kohvikus, mis maailma lõpus asub. Selles ööbussi peldikus, kus paberit ei ole, aga paberihoidjas on ananass. Turul, telgis, mäetipus. Inimeste naeratustes ja lugudes. Kui sa neid lugusid loed, jääb aeg justkui seisma. See on nagu üks päevik Harry Potteris, mis lugeja ülepeakaela enda lugudesse tõmbas. Ja kui sa raamatu ühel hetkel lõpetad ja sulged, tuleb meelde, et tegelikult ei ole maailm nii trööstitu midagi. Paigal püsides läheb kõik lihtsalt meelest.
February 4, 2022
Lauri Räpp on tõelise kunstniku hingega rändaja. Ta kirjutab raamatus eluviisidest ja põnevustest millest "tavaline" inimene ilma jääb. Kui sa tunned, et su elus on särtsu vajaka, elu ei ole just päris seal kus võiks olla, ning sooviksid inspiratsiooni saada siis see raamat on sulle.
Raamat on väga hästi sisustatud- väga värvikad ja elavad võrdlused segatud poeetikaga. Neid lugusid, õigemini juhtumeid lugedes igav ei hakka. Tegevus toimub alati eksootilistes paikades ja ainulaadsete inimestega.
Lauri teab kuidas elu elada nii, et kahetsema ei pea ja just seda annab ta poeetilises ja loovas vormis edasi.
Raamat on väga hästi sisustatud- väga värvikad ja elavad võrdlused segatud poeetikaga. Neid lugusid, õigemini juhtumeid lugedes igav ei hakka. Tegevus toimub alati eksootilistes paikades ja ainulaadsete inimestega.
Lauri teab kuidas elu elada nii, et kahetsema ei pea ja just seda annab ta poeetilises ja loovas vormis edasi.
June 2, 2020
Unes või ilmsi? Fantaasia või tõsielu...siin on kõik koos, põimunud ühte reisiselli pajatusse. Nagu kalamehe jutud- kunagi ei tea, mis päris, mis mitte, mis fantaasia, mis tegelikkus. Kui te tegelikkuses reisida ei saa, siis haarake see raamat ja mõelge ennast maaima lõppu, kasvõi sinna kohvikusse, mida viimases peatükis reisisell Lauri kirjeldab. Mõnusat olemist siin või sealpool seda ümmargust palli, meie armast Maad.
May 31, 2020
Lugu armastusest esimesest silmapilgust... raamatu vastu! Raamatu formaat on kerge ja õhuke ning leheküljed kaovad justkui iseenesest. Selleks, et lugemis-seiklus siiski poole päevaga otsa ei saaks, jätsin peatükke teadlikult erinevateks päevadeks. Viimaste peatükkidega venitasin aga eriti, et raamatureisi võimalikult pikendada. Lauri oskab suurepäraselt peegeldada mõtteid rändamisest ning uute kogemuste kogemisest. See haarav rännak viib Sind justkui päriselt reisile. Eriti magus oli see lugemine piiratud reisimise tingimustes. Plaanin raamatu peagi uuesti ette võtta!
July 14, 2020
Kirjutatud niii ilusas eesti keeles!!
August 18, 2020
See raamat võimaldab reisida siis, kui seda parasjagu teha ei saa. Tugitoolireisimise uued mõõtmed viivad tuhapilvedesse surfama ja põnevate elulugudeni. Ootan järge.
April 27, 2021
Väga mõnus lugemine koos võrratute kirjeldustega. Naersin südamest.
January 28, 2022
"Ja muide, kas sa tead, miks me mäletame pigem seda, kui nutsime kurbusest, aga unustame hetked, kui naersime pisarateni?" küsis ta. /.../
"Sest õnn ei jäta arme, nagu valu seda teeb," ütles ta.
"Sest õnn ei jäta arme, nagu valu seda teeb," ütles ta.
November 11, 2023
Kaasahaarav ja piisavalt hulljulgete lugudega raamat. Vahepeal jäin mõtlema, et kas autor on lugu oma fantaasiaga vürtsitanud või oli lugu tõesti selline nagu kirjas oli.
Eks see on igaühe enda valida ilmselt…
Rändamine tundub põnev, kuid minule meeldib hetkel veel reisida. ☺️☺️
Kokkuvõttes väga ladus ja silmaringi avardav raamat!
Eks see on igaühe enda valida ilmselt…
Rändamine tundub põnev, kuid minule meeldib hetkel veel reisida. ☺️☺️
Kokkuvõttes väga ladus ja silmaringi avardav raamat!
September 1, 2019
Muhe lugemine, toredad võrdlused.
August 16, 2019
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
July 10, 2022
Mulle meeldib kuidas ta kirjutab! Nii vahva, tahaks ka reisile minna.
November 22, 2020
Seda raamatut olin ma märganud poodides juba pikka aega ja iga kord mõtlesin, et peaks vist omale ka ostma. Köitis just pealkiri "Maailma lõpus on kohvik", mis mõjus üdini romantilisena. Tõepoolest nii väga ilus ja paljulubav pealkiri. Aga ma venitasin ostuga, sest lugemata raamatute virn oli niigi pikk ja mõtlesin, et ootan ära mõne korraliku allahindluse ja nii lõpuks läkski, et kasutasin juhust, kui Rahva Raamat suure allahindluskampaania korraldas.
Ma ei tea, kas sellepärast, et olin nii kaua selle lugemist oodanud või siis sellepärast, et pealkiri tõotas midagi väga erilist, ma pean kahetsusega tunnistama, et ma ikkagi natuke pettusin. Autor oskab ilmselgelt väga hästi kirjutada, selles pole küsimus, aga osa raamatu sisust lihtsalt nii väga ei köitnud mind. Meeldisid esimene ja viimane lugu, aga seal nende vahepeal tekkis vahepeal mõte, et kas selleks, et end maani täis juua ja mitte mäletada, mis eelmisel õhtul toimus, on tõesti vaja rännata kuhugi teisele mandrile, oma isiklikus kodus oleks seda ju märksa turvalisem teha. Neid autori ja professori joomalugusid lugedes ma tõesti imestasin, et mis eesmärk sellistel reisidel siis tegelikult on. Lisaks veel ka ebamugavused öömajadega ja muud virelemised, mis tegid minu jaoks need reisid nii ebamugavaks, et ma ise poleks küll viitsinud selliseid olusid taluda. Aga eks ma olen ka parajalt mugav inimene, ilmselt ei oska mõista seda romantikat, mida seljakotituristid otsivad.
Eraldi tahaks mainida ka, mida arvan raamatu illustratsioonidest - need nimelt ei meeldinud mulle üldse, sest mõjusid kuidagi väga amatöörlikult ega andnud raamatule midagi juurde. Rääkimata sellest karvasest ämblikust leheküljel 175, mille tõttu jäi mul kaks lehekülge põhimõtteliselt vahele, sest ma olen foobik :)
Aga ma mõistan neid, kes seda raamatut kõrgelt hindavad, sest autoril on ladus keelekasutus ja kui praegu on maailmas aeg, mil reisida ei saa, siis sobib see väga hästi tugitoolireisimiseks.
Ma ei tea, kas sellepärast, et olin nii kaua selle lugemist oodanud või siis sellepärast, et pealkiri tõotas midagi väga erilist, ma pean kahetsusega tunnistama, et ma ikkagi natuke pettusin. Autor oskab ilmselgelt väga hästi kirjutada, selles pole küsimus, aga osa raamatu sisust lihtsalt nii väga ei köitnud mind. Meeldisid esimene ja viimane lugu, aga seal nende vahepeal tekkis vahepeal mõte, et kas selleks, et end maani täis juua ja mitte mäletada, mis eelmisel õhtul toimus, on tõesti vaja rännata kuhugi teisele mandrile, oma isiklikus kodus oleks seda ju märksa turvalisem teha. Neid autori ja professori joomalugusid lugedes ma tõesti imestasin, et mis eesmärk sellistel reisidel siis tegelikult on. Lisaks veel ka ebamugavused öömajadega ja muud virelemised, mis tegid minu jaoks need reisid nii ebamugavaks, et ma ise poleks küll viitsinud selliseid olusid taluda. Aga eks ma olen ka parajalt mugav inimene, ilmselt ei oska mõista seda romantikat, mida seljakotituristid otsivad.
Eraldi tahaks mainida ka, mida arvan raamatu illustratsioonidest - need nimelt ei meeldinud mulle üldse, sest mõjusid kuidagi väga amatöörlikult ega andnud raamatule midagi juurde. Rääkimata sellest karvasest ämblikust leheküljel 175, mille tõttu jäi mul kaks lehekülge põhimõtteliselt vahele, sest ma olen foobik :)
Aga ma mõistan neid, kes seda raamatut kõrgelt hindavad, sest autoril on ladus keelekasutus ja kui praegu on maailmas aeg, mil reisida ei saa, siis sobib see väga hästi tugitoolireisimiseks.
March 12, 2023
"Mõnikord lubatakse sulle unistust, aga sa leiad end õudusunenäost. Mõnikord on jällegi nii, et lähed kuulama maad, aga eest leiad taeva. Mõnikord on kõik sassis. Soeng. Voodi. Raamaturiiul. Tuba. Sõnad. Hing. Süda. Elu... Mõnikord on nii, et mõned inimesed lahkuvad. Jäädavalt. Ja mõned jällegi tulevad. Selleks, et jääda. On nii, et mõnikord teevad ka head inimesed halbu valikuid. See ei tee neid sellepärast veel halvaks. See teeb nad inimlikuks. Aga kõikide nende unistuste ja unustuste, korra ja korratuste, minemiste ja tulemiste jaoks on oma aeg. Oma koht. Omad põhjused. See, mis minema peab, see läheb varem või hiljem niikuinii. See, mis tulema peab, tuleb omal moel niikuinii. Tunne see lihtsalt ära."
June 8, 2020
+ Kerge ja meelelahutuslik lugemine, mõned lõigud on eriti osavalt sõnadesse pandud - ilus eesti keel, muhedad võrdlused ja viitamised.
- Lood jäävad kohati tühjadeks, eriti kui oled ise seljakotiga rändamas käinud.
Reisiblogi lugemine sisuliselt, toreduse ja klišeelikkuse piiri peal kuidagi.
Ehk on neid filosoofilisi mõtteterasid lihtsalt liiga palju korratud igalpool, mõni nendest oli lihtsalt kopeeritud tüüpilise reisija facebooki seinalt. Raamatus võiks midagi enamat olla.
Päikse käes lebades oli see sobiv lugemine igatahes :)
- Lood jäävad kohati tühjadeks, eriti kui oled ise seljakotiga rändamas käinud.
Reisiblogi lugemine sisuliselt, toreduse ja klišeelikkuse piiri peal kuidagi.
Ehk on neid filosoofilisi mõtteterasid lihtsalt liiga palju korratud igalpool, mõni nendest oli lihtsalt kopeeritud tüüpilise reisija facebooki seinalt. Raamatus võiks midagi enamat olla.
Päikse käes lebades oli see sobiv lugemine igatahes :)
July 11, 2025
Väga muhedad ja seikluslikud lood, sekka reisikirjeldust, konkreetse paigaga seotud ajalugu. Juhtumused on filmilikud, aga nii värvikad, et ei kahtle ka, et need poleks päriselt juhtunud. Esimest korda kuulsin Cerro Negro sandboardingust. Ja Monteverdes olen ise käinud. Ja no kirjastiil on üle prahi, nii ilus ja unelev.
November 15, 2019
Just not my cup of tea. "Pole tähtis, milline inimene välja näeb. Tähtis on hoopis see, milliseid tundeid ta sinus tekitab."
dropped
July 8, 2021vabandust tõesti ei suutnud lõpuni lugeda, üleüldiselt oli pisut klišee ja dialoog samutigi pisut kohmetu kuid vahel isegi täitsa nautisin neid pikki ilusaid kirjeldusi
November 14, 2024
Põnevad loovad jäävad punnitatud võrdluste ja klišeede varju.
Displaying 1 - 22 of 22 reviews