Viivi Luige uude valikkogusse on koondatud eesti ühe säravaima poetessi loomingu tippsaavutused tema enda valikul aastatest 1962–1997. Lugejal on võimalus kaasa elada luuletaja kujunemisele õrnast looduslüürikust urbanistlikesse motiividesse kätketud sotsiaalselt ja psühholoogiliselt vahedate värsside meistriks. Luulekogule on omalt poolt tänapäevase tõlgenduse andnud kunstnik Mall Nukke.
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).