Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis

Minu... #114

by Mae Lender

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“

Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.

Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.

Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?
Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.

Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Genres: Travel

240 pages, Paperback

First published July 1, 2018

Reviews

[Mariann · Rating 4 out of 5]

Endale on teadagi raske lugemist valida ja nii võtsingi enda Instagrami jälgijad appi. Minu-sarja raamatutest osutus kõige popimaks Mae Lender "Minu Hiiumaa".

21. sajand, Soonlepa küla, Hiiumaa. Mae elus toimub 33. eluaastal suur muutus ja ta jõuab Hiiumaale. Maja ostmine läheb küll üle kivi ja kändude, aga õnnestub lõpuks edukalt. Nii lihtsalt veel pärishiidlaseks ei saa, enne peab ikka mitu põlve kohalikku kalmistusse olema maetud. Küll õnnestub tal Hiiumaale omast rahu ja vaikust nautida, külaellu sisse elada, naabritega tutvust teha, saarenurga kultuurielu edendada.

Kust ma küll nüüd pihta hakkan? See raamat pakkus paraja üllatuse. “Minu Hiiumaa” oli nimelt... minu Hiiumaa, minu lapsepõlvesuved 15 aastat tagasi Soonlepas, teeots, mida praamilt tulles maha ei tohtinud magada, kruusatee, käänak, mille taga vanatädi suvila, naabri Vilma, kelle kanamunadest sai värsket koogelmooglit, tema hiiglaslik koer Rulli, vann marjapõõsaste vahel, saunas magamine, kitsed mere ääres, hapud pihlakamarjad, elevandid aknalaual, võsas mõisavaremetega tutvumine ja palju muud. Hiiumaa on ju suur ja lai, aga siin olid vaid tuttavad paigad, küll veidi muutunud kujul.

Raamat kutsus esile nii palju mälestusi möödunud aegadest, mis ei tule enam iial tagasi. Viimati käisin seal üle 10 aasta tagasi ja nüüd saab ainult aia tagant tuttavat hoovi piiluda. Uuemat aega sai ka ikka meenutada, näiteks ülemöödunud suvist kohtumist Hiiumaa Hirmuga. Ja muidugi tahaks nüüd tagasi (selle viimase kohtumise jätaks muidugi hea meelega tulevikus vahele)! Eriti mõnus oleks minna muidugi kohvikutepäevale.

Kirjaniku keelekasutus on väga mõnus, soe ja positiivne, ja lugemine kulges kiirelt. Siin oli natuke kõike: jutte külaelust ja -inimestest, niisama harivat infot ja mõnusaid looduskirjeldusi. Nalja saab ka, peaaegu iga peatüki alguses ja peatükke on palju, üle 40. Natuke tüütud olid võrdlused mandrirahva ja hiidlaste vahel, mis tekitasid sellise tunde, nagu uks löödaks pauguga nina ees kinni. Hiidlaste loomusest saab igatahes palju aimu. Väga huvitav oli lugeda, kui raske on Hiiumaale maja soetada. Veel meeldis mulle tähelepanek perekonnanimedest, mille järgi saarel kohe aru saab, kust kandist keegi pärit on.

"Minu Hiiumaa" pakkus mulle elamust, mida ma sealt otsidagi ei osanud. Hiiumaa on küll parajalt suur, aga enamik raamatu tegevusest toimub Soonlepa külas, selles nurgas, millega mina kõige rohkem kokku olen puutunud, sest käisime seal perega vanatädi juures suvitamas. Kirjeldused tuletasid meelde palju armsaid mälestusi ja väga huvitav oli lugeda, milline on küla argielu. Raamat on mõnusalt positiivses toonis ja tekitab kindlasti tahtmise ise saart külastada. Kui juba seiklemiseks läheb, siis boonusena on lisatud toredaid soovitusi. Soovitan lugeda, kui soovid teada, kuidas saareeluga kohanemine läheb või mis on hiidlaste eripärad!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

[Helin Puksand · Rating 5 out of 5]

Minu jaoks saab suvi otsa siis, kui augustis Hiiumaalt ära tulen. Seekord võtsin praamile lugemiseks kaasa Mae Lenderi "Minu Hiiumaa". Olin raamatu kohta kuulnud igasuguseid arvamusi, mistõttu ei osanud suurt midagi oodata. Kui Pautsi "Minu Muhumaa" oli kohalikes pahameelt tekitanud, siis "Minu Hiiumaa" on vist päris hästi vastu võetud.
Mis ma siis ütlen? Mulle meeldis! Olen ise pärishiidlane, kuigi olude sunnil on saanud minust suvehiidlane. Mae Lender on tabanud ära just sellise Hiiumaa, nagu minagi seda tajun. Võib-olla on mõne (inimese) kirjeldusega mindud üle võlli, kuid see rahu on raamatus sees, mida tegelikult Hiiumaal leiab.
Ma ise elan Soonlepast nii 13 km kaugusel, kuid pean ütlema, et olen seal käinud vaid korra kohvikutepäeval, kui esitleti seda raamatut. Ka ei ole kirjeldatud Aino ja Vilma minu jaoks tuttavad, keramaja ma näinud ei ole. Nii nagu raamatustki välja tuleb, on Hiiumaa mastaabid teistsugused: kui olen suvel Hiiumaale läinud, siis nagu ei tahagi kuskil üritusel enam käia, eriti kui see on nii kaugel. ;) Aga mandriinimeste suhtes on sageli sarnased tunded, eriti just sellise "me oleme Tallinnast, me maksame" mentaliteediga inimeste puhul. Näiteks on meil üks tore väike rand, kus ujumas käime. Kuigi auto saab jätta rannale väga lähedale, siis ikka peab mõni oma auto parkima just keset seda teed, mis viib randa, nii et rattagagi on sageli keeruline mööda sõita, sest autouksed on ju kõik pärani.
Kes Hiiumaad eriti ei tunne, võib rahulikult võtta Mae Lenderi raamatu, kust saab teada nii Hiiumaa kui hiidlaste kohta.

[Hedi · Rating 4 out of 5]

Hiiumaa on Saaremaaga võrreldes ilmselgelt vaikne ja rahulik koht, mis on ideaalne suurest melust eemale saamiseks. Isegi olen seal mereäärses vaikuses aega veetnud, saatjaks ainult mere kohin ja looduse hääled, täielik idüll. Kuid ei ole vist saart, mis ei kubiseks ussidest, nõnda ka Hiiumaa. Mulle pakkus nalja kui sain lugeda hiidlaste kummalisest huumorist ja vinklite viskamisest.
Autori sulest tuleb jutu kirjutamine justkui loomulikult sest mõnus on lugeda sellist voolavat ja haaravat teksti.
Loe ise ka, ähk läheb tarvis.

[Leila-Emili · Rating 5 out of 5]

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
Nautisin ,,Minu Hiiumaa" lugemist sajaga !!

See oli väga mõnusalt kirjutatud ja tekitas tunde nagu oleksin otse sündmuste keskmes.
Lugedes tekkis VÄGA suur kiusatus Hiiumaad oma silmaga uudistama minna. 🏝

Soovitan soojalt ! ☀️

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Kui kõnelda saartele kolimisest, siis ei saa üle ega ümber "võõraviha" teemast, kuigi seda võib nimetada palju ilusamate sõnadega, näiteks "kohanemine". Mae on ka „Minu Muhumaad” oma raamatublogis arutanud. Meil kõigil on võimalus võrrelda: need on kaks saart, kaks sisse tulnud naist (Katrin Pautsi Muhumaal oli sissetulijaks tegelikult küll ta ema, samas ühe põlvkonnaga ei muutu ju veel midagi, vaja olla seitse põlve kirikuaia haudasid, et sind saarel veidike omaks võetaks :)). Ka Mae lugudes on sees seesama võõraviha... siitki leiab ära solgitud kaevu ja leiab sitasõja. Samas! Mae sule all on need hirmsad lood anekdootideks muutunud! Hiiu huumor ja Mae enda olemus, eksole, samas võõraid ei võeta omaks, see on seesama lugu.

Minu meelest pole vaja valida, kumma lähenemine on „parem”. Kogu see sari on ju mõeldud isiklike mosaiikide sarjana. Need on kaks isiksust ja olgem lihtsalt tänulikud, et nad on olnud nõus oma maailmakogemust meiega jagama. Katrini kogemus on kui põhjamaine noir, Mae mõjub vahemeremaisemalt.

33. ELUAASTA. Muide, see ei tule vaid Piiblist, Mae, olgu öeldud. No näiteks Aleksander Suur suri samas vanuses. Igatahes see „väike surm” ja elukriis on meil paljudel, jaa. (Mina näiteks asutasin Petrone Printi.) Imetlen, kui elegantse kergemeelsusega on Mae enda 33. eluaasta kriisi paberil lahendanud. Faktid on ju kurvad, toimus abielulahutus ja enese üles ehitamine.
Imetlen ka seda (kuigi lugejana ajas vahepeal närvi ka), kuidas on Mae enda eraelu õrna tapeedina hoidnud. Mis, kus, kuidas? Need vastused on ridade vahel. Ametlikult saab ikka Hiiumaa ja hiidlaste lugu lugeda. Ja üks peategelane on keegi Tõnis ja tema kentsakas kuppelmaja ning karjamõis. Ise peate kokku viima, mis, kus, kes ja kuidas siis Mae elus juhtus sel va 33. eluaastal...

SÕNADE VAHELEJÄTMISEST. Kas olete kogenud, et on autorid, kelle sõnu ja ridu ei tohi vahele jätta, sest võib mõne tera maha magada? Ja samas on autorid, keda saab rahumeeli lugeda diagonaalis ja nautida niilugemist, sest reeglid on selged, üllatusi pole.
Mae on kindlasti see esimene.
Ja vahel on isegi nii, et mõne koha peab teist korda üle lugema, sest tera all on ka teine tera :).

LOODUSKIRJELDUSED. Nii, nende osas olen ma juba ammu tahtnud teistelt inimestelt arvamust küsida... Minul on kompleks, et keegi ei taha neid lugeda. Pole me enam Tammsaare-aegades, lugejad on pealiskaudsed ja kui näevad saabumas looduslüürika lauseid ja lõike, siis kipuvad üle hüppama...
Seda ma kardan. Ja ma olen ise neid nii endalt kui teistelt vähemaks toimetanud (no näiteks Justin Petronel oleks raamatud veerandi võrra paksemad, kui kõik ta looduskirjeldused oleks sisse jäänud...) Kas ma olen teinud vea? Mhm?
Mae Hiiumaa tekstis on julgelt sees looduslüürikat. Üks peatükk, kui mitte rohkemgi, olid just sellised, loodust täis ja tundeid täis, mida see loodus tekitab.
Ja ma lamasin omaenda Seto hoovis ja mõtlesin: ma tean ju nii täpselt, mida sa mõtled, kui sa nii kirjutad. Miks mina küll arvan, et tuleb kirjutada dialooge ja portreesid inimestest, ja et see, mis on minu ja looduse vahel, ei huvita teisi?
(Mul ei ole vastust.)

...JA INIMESED. Minu maitse järgi olid rohkem need naabrimemmede portreed, keel-põses kirja pandud karakterid.
Huvitav, Mae, kas sa arvestasid sellega, et naabrimemmed ei loe internetti ja raamatuid?
Tahaks saada jätkulugu sellele, kuidas sul selle naabri-Ainoga nüüd edasi läheb...
Ja ilmselt ma ka saan selle loo! Varem või hiljem.
Sest üks asi, mis kindel, Mae kirjutab edasi.

[Janne · Rating 4 out of 5]

Mae elus toimub suur muutus ja ta leiab end Hiiumaalt. Maja ostmine ei osutu üldse nii lihtsaks ülesandeks kui võiks arvata. Lihtsalt maja soetamisega aga pärishiidlaseks ei saa, enne peab ikka mitu põlve olema kohalikuse kalmistule maetud.
•
Mina ei ole ei suve- ega ka pärishiidlane. Olen seal ainult mõned korrad käinud. See aga ei ole takistanud mul tükikest oma südamest sinna jätta. Raamatut lugedes tuli see mõnus ja soe Hiiumaa tunne sisse.

Vähemalt nüüd ma tean, mida oodata kui peaks tekkima tahtmine Hiiumaale maja soetada 😅 Üleüldse oli raamat mõnusalt kirjutatud ja üsna kiire lugemine. Tekkis tahtmine sammud (või siis pigem auto) Hiiumaa poole seada. Suveigatsus puges ka hinge 🌤

[Kitty · Rating 4 out of 5]

sellest raamatust olin ma enne juba blogidest (nii autori, kirjastaja kui lugejate omadest) nii palju lugenud, et ootused olid kõrged. Ehk siis, enne kui ma jõudsin lugema, kes on Vilma ja Aino, teadsin juba ette, et Vilma lastelastel polnud lubatud Aino omadega mängida ja et koer oli ikka ise ka süüdi, et ta kaevu visati.

vaenujalal naabriprouad ei valmistanud õnneks pettumust ja muu hiiu-huumor ka mitte. kas just nüüd suur Hiiumaale-kolimise soov tekkis... ega vist, sest eks ju suur osa raamatust sellest rääkis, kuidas minusugust pötkut sinna keegi ei oota. (eraldi lugu on see, kuidas ma hiljaaegu oma Hiiu juuri otsisin ja leidsin. aga raamatu kohaselt ei võeta ka veerandhiidlast eriti meeleldi jutule ja mina olen kõigest kaheksandik ja õige veidi peale).

inimesed olidki "Minu Hiiumaa" kõige huvitavam osa, ma oleks võinud lugeda veel palju rohkematest. see raamat on täis tabavaid portreesid nimedega (no eks ikka Aino ja Vilma, aga ka Ave Alavainu ja Farmi-Kalle) või anonüümseks jääda soovivatest kaassaarlastest, aga ka nimetutest turistidest.

suurepärane maiuspala oli kirjeldus turundusest hiidlaste moodi - jah, minus ikka on sealtkandi verd! ma ka ei suuda ühtegi asja maha müüa ilma enne selle puudusi põhjalikult kirjeldamata.

kõige rohkem meeldis mulle aga raamatu lõpust leitud väljavõte 1935. aasta Hiiu Teatajast, kus õpetati, "mis peab suveks maale kaasa võtma". näiteks: "Suuremad kipskujud purunevad reisil kergesti, nii et parem on maale kaasa võtta marmor- ning graniitskulptuure, kui neid juhtub olema."

[Liis · Rating 4 out of 5]

Selline väga huvitav lugemine. Minu jaoks kindlasti tegi elamuse paremaks ka see, et ise just enne lugemist Hiiumaal käisin. Sealt ka raamat ostetud :)
Tekitas mõnusaid emotsioone ja äratundmis hetki:
Kui me mehega Tiiu seljas saare poole reisisime ja ta suitsetama läks ning küsis mu käest, mis see konikast tähendab ma ei osanudki midagi kosta. Siis ma veel ei teadnud, mis tähendab "Kummad on kõvemad mehed: kohviläkhrid või odratolgused?" .. hiljem sain sõbranna vennalt teada, et kohvilähkreid me toetada ei tohi .. aga ma ausalt ei mäleta kummale poole mees koni pani :D Nüüd aga tean nende mõlema kohta poole rohkem.
Kui ma oleks ülitubli lugeja olnud, siis oleks oma mõtte kohtadele ka märkmed pannud, et kohe kiirelt üles leida. Igatahes oli raamatus juttu ka metssigadest ja elektrikarjusest - see tõi kohe suure naeru näole kuna endal oli kohe seiklus silme ees.
Endal tekkis ka suuuur huvi keramaja kohe oma silmaga kaeda, aga nendest inimestest ma tõesti aru ei saa, kes kutsumata kohale ilmuvad - Mael ja Tõnisel peavad ikka raudsed närvid olema!
Kindlasti sooviks ma kohvikupäevadest osa saada ja matkaradadel rännata.
Ülimõnus raamat ülimõnusate lühikeste peatükkidega ning kohutavalt meeldisid pisikesed peatüki alguslõigud.
Soovitan kindlasti!

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

Toredalt kirjutatud "Minu" sarja raamat, mis minu väheste Hiiumaa kogemuste põhjal andis saareelu edukalt edasi. Hiiumaale kolija vaatenurgast on muidugi hoopis teine vaade, kui nn pärishiidlase nurgast. Nii palju lugusid ja mõned äratundmishetked (Suuremõisas sai just möödunud aastal käidud). Boonuspunktid ka pea iga peatükki alguses olevate anekdootide eest. Kes teab, ehk järgmisel korral Hiiumaale sattudes lähen ka kuulsat ümmargust maja vaatama!

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Mõnusas võtmes kirjutatud teos Hiiumaast ja hiidlastest. Raamat pakkus mõnusaid äratundmishetki, pani muhelema ja üllatas ka nii mõnegi uue infokilluga.

[Kairi · Rating 5 out of 5]

Ma pole üldiselt reisiraamatute lugeja, aga 'Minu Hiiumaa' on täiesti fantastiliselt tore! Ja ma söön oma püksid ära, kui autori veres pole vähemalt kraad hiiu verd, mis talle kohalike terase kõnepruugi on pärandanud, sest see raamat on küll üks väga asjatundlik ja musta, aga ühtaegu sooja huumoriga vürtsitatud sissevaade siinsete vete ilmselt lõbusaima ja ohtlikuima saare siseellu. Kõike on parajalt, stiil on võrratu, saab nalja, saab õudu, saab infot, isegi kauneid poeetilisi kirjeldusi jätkub...

Siinkohal väike näide, sest kurat teab, äkki te muidu ei usu mind. Parajasti on jutuks see, et Hiiumaal on palju usse, ja siis selline lõik:

'Tegelikult peaks siinkohal ära mainima, et parajasti oli maoaasta. Rästikud panid mööda Kärdla tänavaidki ringi. Keset linna oli üks huvijuht suure lastekambaga, kes ühel hetkel hüüdis lastele: 'Plaksutage käsi ja karjuge, hästi kõvasti, siis rästikud lähevad minema!'

Terviseid Hiiumaa julgetele inimestele ja tuhat tänu Maele laheda raamatu eest! Ma arvan, et seda loevad võib-olla et isegi saarlased.

[Marin Vallikivi · Rating 3 out of 5]

Minul ka hinne 3,5 tegelikult:)

Veider on lugeda kohalikuna Minu Sarja raamatut:)
Minu sarjaga on mul natuke selline üles-alla suhe. Vahepeal mõni väga meeldib, siis saab neist küllalt. Mõni on väga kehv, mõni selline keskmine.

Minu Hiiumaa on parem kui keskmine, aga miks ta nii populaarne ja palju kiidetud on, ei tea. Eks Hiiumaa muidugi on nii eriline ja tore, kui paljud seda raamatut loevad:)

Meeldis, kuidas autor hiidlaste negatiivse poole oskab kuidagi ümber nurga ja vingumata välja tuua. Väga sümpaatne. Sest hiidlased on ühed täielikud fruktid küll:)

Kõik olulisem on kirjas. Mõni lugu minu jaoks ehk liiga pikalt, mõnest tean mina veidi teistsugust versiooni ... Väga ladus, kiire ja meeldiv lugemine. Helge kuidagi. Eks suvi ikka domineerib ka raamatus ja paistab päike.

Imelikul kombel need Hiiu naljad mind ei kõnetanud eriti (peatükkide alguses). Aga see on täiesti õige, et iga hiidlane teab, millal keegi sissetulnu on tulnud ka siis, kui tuldud juba ammu:) Ja päris hiidlaseks pole lootustki saada enne kui see peaks ununema... ehk!

Alapealkiri Hiiumaal kõlab pigem Ähk läheb taris:) ja tuleb väga tuttav ette:):):)

Soovitan kõigile Hiiumaast vähegi huvitujatele seda raamatut ning tulge meile külla, sest hiidlased on tegelikult ikka sõbralikud, kuigi ideaalne turist saadab raha (mina tean versiooni, et praamiga), mitte ei tule ise siia meid segama:):):)

[Monica Rand · Rating 5 out of 5]

Mõnus ja ladus lugemine Hiiumaast, hiidlastest. Mõnusalt lihtne ja hoogsalt kulgev raamat. Minu sarja Eesti teemalistes läheb see kohe top 3 lemmikute hulka. Meeldis, et ei ole ülevõlli keeramist ja enda ülitähtsaks tegemist. On lihtsad inimesed oma lihtsate tegevustega. Liikumist saare ja mandri vahel. Natuke nalja madriinimeste üle. Hästi sisse toodud kohalikud tegelased.

[Preili Pipar · Rating 3 out of 5]

Kõige pealt märkus, et pigem tegelik hinne oleks 3,5.
Tore lugemine, aga minu jaoks ei olnud see kirjastiil voolav ja seega kuidagi ei tõmmanud kaasa.
Kuigi tore oli lugeda külaelu pisiasjade kohta - toredad tädid, kes luuravad ja igasse asja oma nina topivad :D Eks nendes väikestes külades vist olegi nii :)

[Liis Tõnismäe · Rating 4 out of 5]

Ma olen Hiiumaal käinud ainult ühe korra elus, ligi 14 aastat eest... Mälestused on sümpaatsed ja olen alati tahtnud tagasi minna.

Mae raamat oli ääretult muhe lugemine, mõnus pilguheit hiidlaste ellu.

Peab suvel saarele mineku plaani võtma :)

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Lainete loksumine, tuul akna taga, tähine taevas - rahulikus tempos raamat. Värvi lisab kohalik külaelu.
Lisaks saab näiteks teada, kuidas lennukiga Tallinnast Hiiumaale sõit kulgeb. Või kuidas kodukohvikute päeval ellu jääda.
Head tuju lisab mitmete peatükkide alguses olevad kohalike oludega seotud anekdoodid.

[Tiit Sepp · Rating 3 out of 5]

Lihtne ja kiire lugemine, keskendub saare õhustikule ja kohalikule olustikule. Kes ootab suurt reisikirjeldust kuhu minna ja kus käija see pettub. Samas nagu enamus paremaid minu-raamatuid, keskendub ka see sellele kuidas uus koht autorit ennast muutis ja kuidas autor koha ja selle kohalikega kasvas.

[Liina · Rating 5 out of 5]

Väga mõnusa voolavusega kirjutatud raamat. Kohati turtsusin isegi naerda, sest kirjutatud oli läbi väga mõnusa huumoriprisma. Ma ei ole kunagi Hiiumaal käinud aga kohatised romantilised kirjeldused tekitasid tohutu soovi minna küll.

[Mirjam · Rating 5 out of 5]

Nii palju lahedaid ja muigamapanevaid lugusid, mis kergitavad saladuseloori saarelt ja sealselt rahvalt. See raamat teeb minuga kõik edaspidised saarekülastused kaasa. Sain ohtralt mõtteid, kuhu järgmisel korral sisse põigata ja mida otsida. Rangelt soovituslik lektüür igale Hiiumaa sõbrale. :)

[Aimi Tedresalu]

"Kui ma palun sulgeda silmad ja ütlen Hiiumaa, siis mis kangastub sul esimena?". Oi, kohe päris palju. 1995. aasta keskkooli lõpusuvi, kui viimseni täistuubitud Žiguliga mööda saart ringi vurasime ja Kärdla kuumim diskoklubi asus vanas tallis. Ülikoolipraktika, kus Palli ja Poama küla memmesid ja taate diktofonidega tüütasime. Nädalavahetus Naiskodukaitse erialavõistlusel, mille käigus sai justkui möödaminnes poolele saarele tiir peale tehtud. Puhkusereis, kus hommikul autos einestades seadis end auto kõrvale metsanotsupere, kes samuti einet võtma asus. Paras seltskond lahedaid mälestusi ühesõnaga.

Tundub, et autor tunneb ja oskab hinnata sama, mida ma isegi. Vabadust ja vaikust eemal kivilinna kurbadest inimestest. Looduse vaheldumist, massturismi puudumist ja ehedat elu. Muhedat Hiiu huumorit, mis mind pisarateni naerma pani (ikka see metsanotsu lugu). Samas ka tõdemust, et kultuuri- ja seltsielu tuleb sellises kohas ikka ise edendada ja kes ei riski, see šampust ei joo. Ja las koerad hauguvad, sest karavan läheb ikka edasi.

Lugesin, mõtisklesin ja nautisin. Mõnus oli üle hulga aja lugeda jälle kohast, kus ise käidud ja oldud. Mõnus oli lugeda raamatut, kus on palju ehedaid tundeid ja värvikaid karaktereid. Ikka meie oma inimesed, vahel ehteestlaslikult kadedad ja kaikaid kodarasse loopivad, samas jälle oma puuduste ja üllatustega - nagu me kõik.

[Martti · Rating 3 out of 5]

Vahva lühike kuulamine palju kaugemast ja eraldatumast saarest kui Saaremaa ja Muhu, kuhu saab praamiga suht kindlasti alla poole tunni ning ükski madal Rukkirahu ei tekita probleeme madala veetasemega.

Saarel mingit peaväljakut või peatänavat tõesti pole, seega on see seda enam ehedam "maa koht", kus aeg seisab.

Uuemate ehitistena tasub vast mainida kauneid väikesadamaid, mida siin raamatus küll otseselt ei käsitleta, aga mereromantikat mainitakse vähemalt Haapsalu külastamise käigus mingisuguse paadiga. Juu see paadisõit kusagilt Hiiumaa väikesadamast ikka alguse pidi saama. Loodan neid isegi lähitulevikus külastada.

Kirjutusstiililt ongi huvitav, et nii mõndagi tuleb kuidagi ridade vahelt vargsi välja lugeda. Ka hägusalt mainitud autori eraelulisi juhtumisi, kuid eks see on ka mõistetav, et pole vaja nendesse detailidesse liigselt laskuda. Hiiumaa ise on ikka peategelane, koos oma veidravõitu asukatega. Eks me kõik oleme omamoodi veidrad ja selles peitubki võlu.

[Triinu Lume · Rating 1 out of 5]

Paar hiidlaste olemust tabavat toredat seika või lugu, kuid Hiiumaa rahu ja õndsust pole ükski kirjeldus suutnud tabada. Hiidlane võib olla riukalik või krutskeid täis, aga ei halvustaks kunagi endast erineva päritoluga inimesi. Raamat on pigem negatiivse tooniga, palju isiklikku hala, Hiiumaad on raamatus pigem vähe. Väga raske lugeda, suvalised omavahel seoseta seigad üksteise järel, mingit läbivat teemat ega lõnga ei tuvasta.

[Greete · Rating 3 out of 5]

Saan end suvehiidlaseks pidada küll, seega tekkis suve ja selle paradiisisaare igatsus ❤️

[Reelika Raimet · Rating 5 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Henri Reeder · Rating 5 out of 5]

Uskumatult tabavalt kokku võetud Hiiumaa kogemus isehakand iidlase vaatenurgast. Midagi olulist ei olnud puudu 👌

[Merle · Rating 4 out of 5]

Räägivad ilustamata, omavad praktilisi ja lihtsaid autosid, turistid on neile teatrit pakkuv elamus, üksteise ületrumpamine šokeerivamate jututeemadega, lavka, palju usse, hiiu oma huumor, seltsid, kohvikutepäevad, sõnade alguses ei öelda h-tähte (iiumaa), ui-ui, Margus Tabor, Ave Alavainu jne