Suurvaimudest rikkas Hispaania «kuldses ajastus» (XVI-XVIII saj.) seisab Cervantese ja Lope de Vega, Góngora ja Calderóni kõrval esinduslikuna Francisco Gómez de Quevedo y Villegas (1580-1645), poeet ja poliitik, romaanikirjanik ja riigitegelane. Quevedo looming peegeldab suure konkreetsuse ja realismiga tema aja sotsiaalseid konflikte, renessansilt barokile suunduva ajastu vastuolusid. Luulevalimik annab läbilõike autori mitmekülgsest poeetilisest pärandist. Suure lüüriku loomingusse kuulub rohkesti sonette, rahvalaulisi romansse ja letriljasid. Kordub elu kaduvuse, õnne illusoorsuse teema, ometi kostab läbi poeedi usk elu ja ilu, igatsuse ja hingevabaduse võitmatusse. Kaasaja pahede kujutamisel kasutab ta aga hüperbooli ja groteski, sünge sarkasm vaheldub sädeleva huumoriga.
Koostanud ja hispaania keelest tõlkinud Jüri Talvet.
Francisco Gómez de Quevedo y Santibáñez Villegas was a nobleman, politician and writer of the Spanish Golden Age. His style is categorized by what was called conceptismo, characterized by a rapid rhythm, directness, simple vocabulary, witty metaphors, and wordplay.
See luuleraamat on minu raamatukapis olnud pikki aastaid, olen sellest varem lugenud mõne üksiku luuletuse. Nüüd süvenesin sellesse, riimiga oli alguses keeruline, aga leidsin siit toredaid luuletusi. On pikemaid ja lühemaid, erinevates stiilides, lemmikuks sai a algustega sõnadega luuletus.