What do you think?
Rate this book
Kirjanikud omavahel
Diskursus
Jaak Urmet (snd 1979) portreteerib vanemate põlvkondade kirjanikke – Ralf Parve, Enn Vetemaa, Andres Ehin, Sass Suuman, Johnny B. Isotamm jt – ning keskseid kujusid eakaaslaste hulgast – Jürgen Rooste, Contra. Eraldi püüab ta sõnadesse tabada õppejõu, luuletaja ja kirjandusteadlase Toomas Liivi isiksust. Tallinna noorte kirjanike ja Peda eesti filoloogia üliõpilaste tegemistest aastatel 1998–1999 annab aimu autori tollal peetud päevaraamat, millest on ära toodud mahukas valik katkendeid.
168 pages, Hardcover
Published January 1, 2018
7 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
November 24, 2018
Me peame normaalsuseks, et memuaare kirjutavad üldjuhul oma elu viimasesse kolmandikku jõudnud inimesed. On tehtud, on nähtud! Nüüd on käes aeg kõik need minevikku jäänud seiklused ja mälestused kaasteelistest tallele panna. Las noored loevad, kuidas omal ajal elati ja oldi.
Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.
Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.
"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".
Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Selline mõtteviis tähendab muidugi seda, et mida saan oma kaasaegsete kirjanike mälestusi lugeda heal juhul 20-30 aasta pärast, kui nad on juba hallipäised sulesepad.
Õnneks on Jaak Urmet osutunud ebanormaalseks tegelaseks ning meid juba oma mälestusterajale kaasa kutsunud. Kuuleme tema lugusid Toomas Liivist, Ralf Parvest, Jürgen Roostest, Contrast ja paljudest teistest kirjandusinimestest, kellega Urmet on oma teel kirjanikuks kokku puutunud.
"Diskursust" lugedes on tunda Urmeti sügavat austust oma kaasteeliste suhtes ning see muudabki selle üheks väga soojaks ja ausaks raamatuks. Eriti tuleb see esile lehekülgedel, kus meenutatakse Ralf Parvet, kes kehastas Urmeti jaoks reaalset ajamasinat möödunud sajandis rändamiseks. Nendest ajarändudest võite täpsemalt lugeda raamatust "Minu aeg: Kirjandusloolised vestlused".
Raamatu lõpus nendib Urmet, et mälestusteradu on veel mitmeid, kuhu lugejat väikesele jalutuskäigule kaasa paluda. Võiks ju veel kirjutada Aimée Beekmanist ja Kerttu Rakkest või Ott Arderist ja Andrus Kivirähast. Ega polegi muud, kui jääme kutset ootama.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
July 29, 2022
mõnus-lihtne lugemine, nii nagu need siin "kirjanikud omavahel" sarjas kipuvad olema. ja eriti tore on neid inimesi ka ise tunda, jaak räägib siin päris palju nt ka jyrgen roostest, ja päris ausal toonil (respekt!). ja nyyd sain ma lõpuks ka mingisuguse yldise, selge pildi nendest nak-idest ja erakkondadest ja tnt-st ja kellest veel. veiko märka oma seda ei suutnud mulle täiesti selgeks teha.
jaagul on ka põnevaid ajakirjanduslikke vestlusi vanemate inimestega, kes oma nooruspõlves undereid ja tammsaaresid nägid. ajamasinas rännata on tõesti põnev.
mulle igatahes oli jyrgeni ja teiste kamraaride kohta põnev lugeda: eks yht-teist teadsin ka, aga ega niimoodi selgel ajajoonel pole veel keegi ette andnud. yllatavalt tegusad (kogu kirjandusmaastik oli väga tegus, tundub) olid nad seal 1990ndate lõpus, jyrgen-veronika-ivar-jaak-ja-teised, tartulasedki. eks saab vaid loota, et meie oleme osa yhte järgmist, 2020ndate põlvkonda, mis ka enda jälje kirjandusse jätab.
jaagul on ka põnevaid ajakirjanduslikke vestlusi vanemate inimestega, kes oma nooruspõlves undereid ja tammsaaresid nägid. ajamasinas rännata on tõesti põnev.
mulle igatahes oli jyrgeni ja teiste kamraaride kohta põnev lugeda: eks yht-teist teadsin ka, aga ega niimoodi selgel ajajoonel pole veel keegi ette andnud. yllatavalt tegusad (kogu kirjandusmaastik oli väga tegus, tundub) olid nad seal 1990ndate lõpus, jyrgen-veronika-ivar-jaak-ja-teised, tartulasedki. eks saab vaid loota, et meie oleme osa yhte järgmist, 2020ndate põlvkonda, mis ka enda jälje kirjandusse jätab.
December 25, 2021
Käsmus toimus eesti keelest tõlkijate seminar. Kohale sõitis ka bussitäis eesti kirjanikke. Tõlkijad olid vastas. Teiste rahvaste esindajad, estofiilid. Kui buss uksed lahti tegi, veeres sealt esimesena välja purupurjus Jürgen Rooste. Temale järgnes Andrus Kivirähk, kes ajas käe püsti ja hüüdis: "Heil Hitler!" Saabusid eesti elavad klassikud!
November 5, 2018
Seda raamatut oli raamatukogust kõige lihtsam kätte saada, sest halloo, kes see ikka nii väga julgeb säherduse pealkirjaga raamatut riiulist haarata (teine hea pealkiri raamatule, millele lugejaid ei soovita oleks "Paradigma" - ebapopulaarsus oleks kohe garanteeritud).
Raamat ise oli rohkem kui hea, eriti esimene pool, mida lugedes ma suisa oigasin mõnust diivaninurgas. Sest Wimberg, ptüi, Urmet on põhjalik ja nauditava lauseehitusega. Mis aga peamine, ta on fenomenaalne koguja. Pean silmas siis peamiselt ikka mälestusi, mitte autograafe, kuigi ta kogub neidki. Kergitan oma nähtamatut kaabut mehe ees, kes juba nii noorena tabas ära, mida oleks mõistlik tallele panna (mitte lugeda siit roppusi välja, palun!) ja mida mitte. Nüüd oli tal raamatut kirjutama asudes oma isiklikust mälupagasist välja tõmmata üliväärtuslikke mälukilde. Minu lugupidamine! Mõned, kaasaegsemad, teemad muidugi kergelt kattuvad varasemate kirjutajatega, eriti Märkaga, nt NAKlaste tegevus. Mõnele isikule lisandus täiendust vastaspoolelt, nt Sauteri raamatu Jürgen Rooste ja Urmeti raamatu Rooste. Ja nagu ma ka juba üks päev siin ühe eelmise raamatu juures hakkasin rääkima, siis mõni lugu on leidnud kajastamist mõlemas raamatus, nt Ehini lugu ühe Venemaa ja Tšehhoslovakkia mängu kohta. Nüüd on meil võimalus võrrelda kahe kirjaniku edasi rääkimise oskust. Kuigi-kuigi, mina tabasin end mõttelt, et konkreetselt see lugu ei olnudki eriti huvitav, ent tõsiasi, et see jättis sedavõrd kustumatu mulje (vähemalt!) kahele teisele tegelasele, räägib nii mõndagi enda eest.
See eelnev puudutas nüüd lähiminevikust kirjanduselu muljeid, aga nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks olid kõige väärtuslikumad ikka need kaugemad tüübid, eelkõige Ralf Parve, Toomas Liiv, Enn Vetemaa jt. Nendest oleks veelgi lugenud, kuid pole hullu, juba ma vedisin omal koju raamatud "Mees nagu saksofon" ja "Vintpüss kõrval". Parvest koostatud raamatu "Minu aeg" jätsin järgmiseks korraks.
Kui üldse millegi üle veidi nuriseda, siis vaat neid päevikukatkeid, mis peegeldasid peamiselt TNT (Tallinna Noored Tegijad) kogunemisi, esinemisi, jauramisi, trükikõlbulikuks saamisi, neid oleks veidi kärpinud. Algaja autorina neid ehk isegi on tore lugeda, ikkagi hea lohutus, kuidas sinu eelkäijad on samuti pead valutanud, pingutanud ja unistanud, aga eega laiemale auditooriumile see vist nii põnev olegi.
P.S. Urmet mainis, et oma kooliajast ta kirjanikega kohtumisi ei mäleta (kuigi tema käis vist mingis Tallinna koolis, ikkagi suur linn, võimalusi rohkem jne), jäin mõtlema, et ega minagi mäleta (pean silmas praegu Kõput). Huvitav, kas neid korraldatigi sel ajal vähem, ikkagi muutuste tuulte aegu oli ju see... Või milliseid koolis korraldatud luuletajate-kirjanikega kohtumisi teie mäletate oma kooliajast?
Raamat ise oli rohkem kui hea, eriti esimene pool, mida lugedes ma suisa oigasin mõnust diivaninurgas. Sest Wimberg, ptüi, Urmet on põhjalik ja nauditava lauseehitusega. Mis aga peamine, ta on fenomenaalne koguja. Pean silmas siis peamiselt ikka mälestusi, mitte autograafe, kuigi ta kogub neidki. Kergitan oma nähtamatut kaabut mehe ees, kes juba nii noorena tabas ära, mida oleks mõistlik tallele panna (mitte lugeda siit roppusi välja, palun!) ja mida mitte. Nüüd oli tal raamatut kirjutama asudes oma isiklikust mälupagasist välja tõmmata üliväärtuslikke mälukilde. Minu lugupidamine! Mõned, kaasaegsemad, teemad muidugi kergelt kattuvad varasemate kirjutajatega, eriti Märkaga, nt NAKlaste tegevus. Mõnele isikule lisandus täiendust vastaspoolelt, nt Sauteri raamatu Jürgen Rooste ja Urmeti raamatu Rooste. Ja nagu ma ka juba üks päev siin ühe eelmise raamatu juures hakkasin rääkima, siis mõni lugu on leidnud kajastamist mõlemas raamatus, nt Ehini lugu ühe Venemaa ja Tšehhoslovakkia mängu kohta. Nüüd on meil võimalus võrrelda kahe kirjaniku edasi rääkimise oskust. Kuigi-kuigi, mina tabasin end mõttelt, et konkreetselt see lugu ei olnudki eriti huvitav, ent tõsiasi, et see jättis sedavõrd kustumatu mulje (vähemalt!) kahele teisele tegelasele, räägib nii mõndagi enda eest.
See eelnev puudutas nüüd lähiminevikust kirjanduselu muljeid, aga nagu ma juba mainisin, siis minu jaoks olid kõige väärtuslikumad ikka need kaugemad tüübid, eelkõige Ralf Parve, Toomas Liiv, Enn Vetemaa jt. Nendest oleks veelgi lugenud, kuid pole hullu, juba ma vedisin omal koju raamatud "Mees nagu saksofon" ja "Vintpüss kõrval". Parvest koostatud raamatu "Minu aeg" jätsin järgmiseks korraks.
Kui üldse millegi üle veidi nuriseda, siis vaat neid päevikukatkeid, mis peegeldasid peamiselt TNT (Tallinna Noored Tegijad) kogunemisi, esinemisi, jauramisi, trükikõlbulikuks saamisi, neid oleks veidi kärpinud. Algaja autorina neid ehk isegi on tore lugeda, ikkagi hea lohutus, kuidas sinu eelkäijad on samuti pead valutanud, pingutanud ja unistanud, aga eega laiemale auditooriumile see vist nii põnev olegi.
P.S. Urmet mainis, et oma kooliajast ta kirjanikega kohtumisi ei mäleta (kuigi tema käis vist mingis Tallinna koolis, ikkagi suur linn, võimalusi rohkem jne), jäin mõtlema, et ega minagi mäleta (pean silmas praegu Kõput). Huvitav, kas neid korraldatigi sel ajal vähem, ikkagi muutuste tuulte aegu oli ju see... Või milliseid koolis korraldatud luuletajate-kirjanikega kohtumisi teie mäletate oma kooliajast?
Displaying 1 - 4 of 4 reviews