ma pole vist kunagi päriselt mõelnud sellele, et Mattelis peavad ju olema juba aastakümneid töötanud inimesed, kelle töö on.. Barbie riideid disainida. Carol Spencer tegi seda tööd 35 aastat.
ma nuku- ja kleidipilte vaatan alati hea meelega ja neid siin ikka jagus, koos lugudega, et kuidas üks või teine välja kujunes. aga kõik see oli kuidagi... taltsas. Barbie-filmi tuules ikka lootsin näha mingeid kontroversiaalseid tooteid või läbikukkumisi ka, aga pigem oli Carol meile ikkagi ritta pannud suuremad hitid läbi aegade.
taltsas oli ka tema enda lugu. kui see karjäär tal tõesti nii sujuvalt edenes, nagu ta siin raamatus kirjeldas, siis oli tegu ikka õnnetähe all sündinud naisega, kellel juba varajastel 1950ndatel õnnestus ilma mingi probleemita kõigepealt õppida seda, mida ta tahtis, siis saada kõik töökohad, mida soovis, ja ollagi 60ndate alguseks täpselt see, keda Mattelil vaja oli: moekunsti õppinud ja laste- ja teismeliste tüdrukute riiete nii disainimise kui tootmise kogemusega disainer-stilist.
ja et mis nende 35 aasta jooksul suurkorporatsiooniks kasvanud firmas siis ka juhtus - kui Spencerit uskuda, siis suurt midagi erilist, muudkui aga sai nukuriideid teha. Barbie leiutaja Ruth Handleri finantspettustest ja tema ja ta abikaasa Mattelist lahkumisest libisetakse nt üle poole lausega. ja kui ongi olnud neid hetki, kus ülemuste otsused tunduvad olevat olnud Spencerile vastukarva, siis kõigi nende osas on tema suhtumine olnud "lõuad pidada ja edasi teenida" ja ainult aimata võib, et vb see teenimine alati nii meeldiv ei olnudki.
ja tahaks ju tegelikult kuulda küll lähemalt just neist osadest tööst, mis ei seisnenud lihtsalt roosa kanga drapeerimises nuku ümber. nt see kaks aastat, mis Spencer veetis Aasias tootmisliine ja terveid tehaseid... kui mitte juhtides, siis mingis olulises rollis igatahes, ja vot selle kohta oleks kõvasti rohkem teada tahtnud.
ainus tõeliselt emotsionaalne juhtum kogu raamatus on see, kui 1970ndatel naftaembargo tõttu ei õnnestu enam piiramatult plastikust vidinaid ja kirevaid sünteetilisi kangaid toota, vot tundub, et sel hetkel küll oli disaineritel nutt kurgus, et iga Barbie kostüümi juurde ei saanudki enam uusi spetsiaalseid kingi teha! ja riiete osas tuli ka tagasi minna olemasolevate (puuvilla)kangaste ja mustrite juurde. "And yet, every member of our design team was determined that no little girl would ever be able to tell the difference between Barbie's outfits before the oil crisis and those that came after. Together, we succeeded." - päris dramaatiline.
ühesõnaga, rohkem ikka roosa edulugu on see kõik ja suuremat "läbi raskuste tähtede poole" inspiratsiooni siit ei leia, aga ega siin mingit enda mahategemist ka pole. lihtsalt selline hästi konkreetne "olin tubli, teadsin, mis tahan, tegin kõvasti tööd ja hoidsin madalat profiili - ja saingi väga edukaks". ja kas ma ütlesin, et palju ilusaid nuku- ja kleidipilte.