Rõokse on väike õdus alevik, kus kõik üksteist tunnevad. Alevikust voolab läbi oja, läheduses on kaunis järv, järve kaldal rüütlimõisa maalilised varemed. On juunikuu, kummel lõhnab, järv kutsub suplema. Sulnile taustale rivistuvad romaani noored kaunid põhitegelased Maiki ja Teet, Merka ja Rolts; lisaks veel vanatädi Saima ja hulk teisigi aleviku asukaid, üks värvikam kui teine. Selles loos on kõige tähtsamad suured tunded. Särtsu ja elektrit jagub noortel põhitegelastel juba silmavaatessegi, rääkimata lähematest kontaktidest. Ent päikeselisse romanssi lisandub tumedamaid toone, kui Eesti politsei narkotalituse uurija Teet avastab üht juhtumit harutades, et sellesse on segatud ka tema naabritüdruk Maiki, kellega ta on Rõoksel suvitades hoolega tutvust sobitanud. Ja siis selgub, et nii mõnigi tegelane on salapärasem, kui oskaks esmapilgul arvata. Mõned minevikuvarjud on aga nii sünged, et pole kindel, kas nendega on üldse võimalik toime tulla.
Mariann Rückenberg on eesti kirjanik, sündinud 1988. aastal Tallinnas. Ta on tuntud oma lummava jutustamisoskuse poolest, kus põimuvad ajalugu, inimsuhted ja põnev tegevustik. Sügav kirg mineviku vastu ning ajaloo magistrikraad on andnud talle erilise võime unustatud hääled taas ellu äratada ning kirjutada lugusid, mis viivad lugeja rännakule läbi sajandite.
Kirjandusmaailma sisenes ta tänapäevaste romaanidega, milles pulbitsevad kirglikud suhed, kriminaalsed pinged ja ajaloomaiguline müstika. Kirjastuse Varrak alt ilmunud „Hull suvi” (2018) ja „Hull elu” (2021) avavad ukse noorte täiskasvanute maailma, kus elu keerdkäigud, salajased igatsused ja eluohtlikud otsused põimuvad kirge ja pinget täis lugudeks. Tormaka sündmustiku keerises vilksatavad alati ka humoorikad valguskiired. Esimestes raamatutes on peidus vana legend, mis on pannud aluse Marianni kõige ambitsioonikamale ja hingelähedasemale teosele: ajaloolisele romaanile "Nõiatütre legend". Ajaloohämarustes seigeldes sünnibki eesti naise - Sookrati lugu, mis paneb aja tarduma ja südamed kiiremini põksuma.
Mariann Rückenberg is an Estonian author, born in Tallinn (1988). She is renowned for her captivating storytelling, where history, folklore, and fate intertwine. With a deep passion for the past and a master's degree in History from Tallinn University, she brings forgotten voices to life, crafting novels that transport readers across time. She first made her mark with contemporary novels brimming with electrifying relationships, criminal suspense, and a touch of historical mystery. Published by Varrak, Hull suvi (Crazy Summer, 2018) and Hull elu (Crazy Life, 2021) take readers into the lives of modern young adults, whose tangled relationships and thrilling dilemmas offer suspense, passion, and even moments of lighthearted humor. Yet hidden within these stories lies a legend—one that inspired Mariann to embark on her latest and most ambitious work yet: a historical novel that brings the past to life like only she can.
Käies suviti Jänedal puhkamas on meie toas öökapil hunnik sinna jäetud taskuformaadis raamatukesi, mille esikaanel on alati üksteise embuses õhkavad paarikesed. Küll sekretär ja ärimees. Küll üliõpilasest neiu ja noor professor. Sellised selgelt erootikasse kalduvad teosekesed, kus lipp on alati vardas ja mahe tuul sasib punastava näitsiku juukseid.
Nüüd sattusin ka mina ühte sellist raamatut enda arvates lugema. Kuna ma pole ühtegi neist Jäneda öökapil seisvat raamatut lugenud, siis ma puhtalt EELDAN, et Mariann Rückenbergi romaan "Hull suvi" kuulub nendega suures joones ühte patta (kui ma teen siinkohal ühele või teisele liiga, siis palun siiralt vabandust).
Ütlen täiesti ausalt, et ma pole enne lugenud raamatut, mille leheküljed oleksid täidetud nõnda suure koguse nutu, ähkimise ja tegelaste silmavärvi kirjeldamisega. Kas kõigepealt kisti riided pruunikasroheliste silmade välkudes seljast ja siis algas nutt peale või kõigepealt nuteti ja alles siis hakkas pruunikasroheliste silmade omanik riideid nutjalt seljast kiskuma. Selline oli põhimõtteliselt iga teise peatüki süžeeline ülesehitus! Vahele oli põimitud täiesti õnnestunud väikeasula kirjeldused (oma veidruste ja võludega), kriminaalsed allhoovused (kahjuks natuke liiga lihtsakoelised) ning ridamisi armunute tülitsemist (mis viis jällegi eelpool mainitud peatükkide struktuurini).
Ma ei hakka siinkohal üldse romaanile mingit hinnangut andma, sest mul puudub igasugune arusaam antud žanri tasemest ja taustsüsteemist. Võibolla on see omasuguste seas tõeline tähtteos. Võibolla pole teos "ekspertide" arvates piisavalt erootiline ja on isegi põhjamaiselt külm. Ma tõesti ei tea! Ilmselt tuleks mul selleks mõne "eksperdiga" põhjalikumalt vestelda ja end natuke harida lasta antud valdkonnas. Igatahes, kui keegi veedab oma puhkust suvilas õue peal peesitades ja taskuerootikat lugedes, siis võtke ette ka Mariann Rückenbergi romaan "Hull suvi" ning andke mulle teada, kuhu see laias laastus omasuguste seas asetseb.
Teos on suunatud noortele täiskasvanutele, romantikafännidele, ja kõigile muudele, kes tahavad suvelugemist, mis jookseb kiiremini kui Usain Bolt pärast energiajooki ja espressot ideaaltingimustes uute naelikutega.
Tegemist ei ole:
* põnevikuga: kuigi süžee hulka on põimitud armastajaid vahepeal justkui lahutav saladus naispeategelase minevikust; * tammsaarelikult megadiibi põhipointiga teosega: kuigi äratundmisrõõmu leiab kindlasti igaüks, kes oma vanainimeselikus kibestumuses mäletab noorusaja armumist või keskeakriisi hullumisi; * raamatuga huumorisooneta tulnukatele.
Tegemist on armsa ja veidi naiivse, aga seda tõesema kujutlusega esimesest armastusest Eestimaa maakohas suvisel ajal, millele on vürtsiks lisatud natuke ossindust, vanaemasid ja müstikat. Tegelaskujud ja olukorrad on päriselust, ning kohati ülepiserdatud barbaracartlandlikus kirjandusstiilis lähenemisega. Ka ebatsensuurused, tülid ja väike meestevaheline arveteklaarimine ei jää juhtumata.
Lugesin kõige kiiremal ajal ühe jutiga läbi, elasin kaasa ja mulle väga meeldis! Autoril on oma muhe stiil. Lehekülgedel korratakse teatud fraase mitmeid kordi, kuid seda näen pigem tahtliku kavatsuse kui toimetamise apsakana.
Kõikide eluhala-raamatute kõrval on värskendav lugeda ilusa lõpuga positiivselt nunnut raamatut. Tubli esimene kirjatükk!
Praeguse kuumuse puhul ei oska muud ohata kui "hull suvi" ning haarata raamaturiiulist samanimelise raamatu järgi 😏. Täiega õige hetk selle raamatu lugemiseks. Sündmuste algus ajaliselt sama ja just sellise suvise meeleoluga nauding 👌. Kiren kohe alguses ära, et selles raamatus oli kõik see kenasti koos (kusjuures imeliselt meeldivalt esitletud), mida armastan ühe hea suvelugemise juures. Õhkamist, ohkamist ilusate silmade järgi, põnevust, huumorit ja nostalgilist maaelu. Veidi ehk isegi filmilik süžee (mu kujutluspildis igatahes tekkis pildikesed vägagi kergelt). Sellises muhedas ja heas mõttes autor justkui nöögiks igapäevast Eestimaa elu, aga see ei tundu sugugi pahatahtlik olevat. Pigem aus ja otsekohene ning läbi mõnusa huumori (jumaldan neid nöökeid 🤩 ). Tõsi, olin üllatunud, sest lugedes tundus, et tegu on vanuselt nooremate tegelastega. Aga see on lihtsalt vahemärkus. Muidugi pole vanus kohe üldsegi oluline. Eks ka nendes Ladina-Ameerika seebikates (raamatus läbi jooksev teema) on tegelased tihti vanemad, aga ooper ikka seesama, mis ühes väikeses Eesti alevis nimega Rõokese. Olen ühest sellisest pärit... jaaa oooo jaaa, äratundmist jagus 😁. See vist tegigi raamatu nii meeldivaks, sest kui seebikad on reeglina ebausutavad, siis selle raamatu "seebikas" tundus mulle kuidagi kahtlaselt usutav. Eriti meeldis kui tõetruult avati erinevate tegelaste mõttelaadi (Rolts, Merka, Mikk). Vägagi värvikad tegelased. Nii, et ikka kõvasti üle prahi raamatuga tegu. Seebiooperi kõrvale pakub autor ka veidi teistlaadi põnevust kriminaalse liiniga. Viimane tundus jäävat küll ilusate silmade ja armumiste varju. "Hull suvi" just ilmumas järg "Hull elu" tundub sellise raamatuna, mida kohe päris kindla peale tahan lugeda. NB! Käisin salaja raamatust lõigukesi lugemas. Ahvatlev!
See raamat pani mind tundma! Üks segane ja tõesti hull seiklus ühel kuumal eestimaa suvel, kus õhk säriseb armastusest ja tulistatud kuulidest. Mõnusalt lihtne lugemine, ei vaja suurt sisse elamist, mõtlemist ega keskendumist, ideaalne suveraamat.
Minu jaoks natuke harjumatu žanr, ei loe just tihti täisealiste eludest ja võib olla seetõttu ei suutnud tegelastega väga suhestuda ega neile kaasa elada. Kui raamatu esimene pool keskendus peamiselt uue armastuse avastamisele, siis rohkem meeldis just teine pool, kus harutati lahti peategelase kriminaalne minevik ning sai mõnusalt actionit.
Võrreldes õhuliste ja romantiliste Cornwalli lugudega on see siin juba kraadivõrra kangem kerge suvelugemine. Ega siis Eestimaine Rõokse alevik oma ilusa järve, maalilise rüütlimõisa ja suvelõhnadega väljamaale alla jää. Samuti ei ole vaja põnevust Skandinaavia krimist ega isegi mitte Saare- ja Muhumaalt otsima minna, vaid jagub seda mujalegi. Värvikad noored tegelased, nende vahel särisev pinge ja erootilised stseenid, kamaluga huumorit ja põnevust, sekka müstikat ja rahvapärimustki - ning saabki kokku mõnusa kombo. Pean tunnistama, et see tegelane, keda mina pahaks pidasin, ei osutunud lõpuks ikka pahalaseks. Tahaksin väga neist tegelastest veel edasi lugeda, eriti mis Merkast ja Roltsist edasi sai ;)
Mõnusalt hoogne raamat, milles on hästi tabatud suverõõm ja armumise esmane ärevus-elevus. Meeldisid ka loomulikud dialoogid ning humoorikas paralleel tegelaste seebika-armastuse ning raamatu tegevusliinide vahel. Lisaks pusspunktid värskendavalt muheda väikelinna õhustiku ja tädi Saima tegelaskuju eest!
Mariann Rückenbergi suurim pluss on super hea huumorimeel. Ma ei ole väga ammu nii palju muiata, itsitada ja naerda saanud. Raamatut on võimalik hea tempoga lugeda, kordagi ei tekkinud vajadust lõik lõpetamata või vahele jätta. Keelekasutus on looga täpselt sobiv ja iga tegelase puhul järjekindlalt iseloomulik. Roltsi ja ta sõprade släng on nii kaugel „ilusast emakeelest“, et ajab ilmselt ilukaitsjad pööraseks. Tsiteerides: „... sest eks ikka inimesed lähevad püha viha täis, kui keegi reeglitele ei allu." (lk 128) Mariann ei allu oma debüüdiga reeglitele. Moraalijüngrite ja õdede Harakate sarnased lugejad said silmi pööritada, hambaid krigistada ja minestusse langeda, sest kuumade hetkedega pole koonerdatud. Tegelased on läbivalt usutavad. Minu erilised lemmikud on Merka ja Rolts, nende groteskini viidud kirglikkus mõjub nagu katkematu situatsioonikomöödia. Kireraamatute ja -seriaalide parodeerimisega saab Mariann küll väga hästi hakkama. Kuna peab ju ikka virisema ka, siis ma möönan, et lõpupoole oleks võinud mõne kuuma kirjelduse vähem panna. Olukord muutus tõsiseks ja parodeerimine seal nii hästi ei töötanud, samas oli seda loo ühtluse mõttes ilmselt vaja. + Kokkuvõttes ülikõva debüüt. + Ööund see raamat ei võimaldanud, sest lõpp läks väga põnevaks.
Mulle väga meeldis see raamat, see oli väga kaasahaarav. See oli selline nunnu ja vahepeal natuke pingeline. Aga ma olen rahul ja loeks kindlasti uuesti.
Enne postituse juurde asumist: "Hull suvi" kuulub peategelaste vanust arvestades "new adult" kategooriasse, mida ma üldiselt enam ei loe. Sisukirjeldus tundus aga nii huvitav, et otsustasin erandi teha. Sain siiski juba esimestest lehekülgedest aru, et pole minu raamat. Lugesin lõpuni ja püüan oma arvamuses olla nii objektiivne kui võimalik. Alljärgnev sisaldab raamatu sisu rikkuvaid detaile.
"Hull suvi" viib meid Rõokse alevikku, mõnusalt õudusasse Eestimaa suvesse, soojailmalisse ideaali. Raamatus on neli peategelast, kellest Merka unistab telenoveladest tuttavast kuumaverelisest ja kirglikust armastusest. Rolts ehk Roland Kalmer on kohalik rullnokk. Maiki vaikib oma minevikust ning õhkab naabrimees Teedu järele. Teet on ametilt narkopolitseinik. Kõrvaltegelasena on sisse toodud Maiki sümpaatne vanatädi Saima. Idee poolest mulle selline mõnus suveromaan meeldis, sest autor on suutnud väikse koha imehästi lahti kirjutada. Näiteks need kohalikud klatšimoorid, kes kunagi oma suud kinni ei hoia ja igat uut mahlakat kuulujuttu naudinguga jagavad või esimeste lehekülgede poestseen, kus suvelaagris olevad lapsed poodi maiustusi ostma lähevad. Kui ma lastelaagris kasvataja olin, siis nägi poeskäik täpselt selline välja. Kuid mis häiris ja mu hinnangusumma Goodreadsis alla tõi? Esiteks on selles mõned, veidi ebarealistlikud, stseenid, mis suule muige tõid, näiteks "poolpaljas neiu istub puu otsas ja kukub atraktiivsele noormehele sülle".
"Graatsiline allatulek oleks peaaegu õnnestunud, aga üks reeturlik oks murdus ning Maiki libises kogu täiega mehel otsa. Teet krabas temast kinni, kust sai. Maiki rinnad olid vastu Teedu nägu ja Teedu käed hoidsid Maiki tagumikku tugevas haardes. "Oih" suutis Maiki vaid öelda, kui ta mööda mehe sooja ja higist keha alla maapinnale libises. Mees lõhnas uimastavalt - pesupulbri järgi lõhnav puhas särk, habemeajamisvesi ja higi. Maikil hakkas kõrvus sumisema ja pea käis ringi." (lk. 18)
Kõige suuremad miinuspunktid tulid aga Roltsi ja Merka suhte eest. Rolts oli minu jaoks kõige ebameeldivam tegelane. Jah, tal võib ju kuskil sügaval see kuldne süda peidus olla, kuid väljaspoolt on ta ülimalt armukade ning agressiivne. Tema ja Merka omavaheline suhtlemine, st vastastikune solvangute ning roppuste loopimine muutus kiiresti tüütuks ning kui aus olla, siis kõige rumalam asi, mida see tüdruk teha sai, oli niisugusest mehest rasedaks jääda. Armukadedus ja vägivald ei ole romantilised ning suurte tunnete näitajad. Suurim viga on seda uskuma jääda. Ka tundusid dialoogid kohati veidi kunstlikud ning süžeeliinidest võinuks tädi Saima vana armastuse väljailmumine ära jääda. Kuid nagu ma juba eelpool kirjutasin, ei ole mina raamatu sihtgrupp. Nimetatud Roltsi-Merka suhe paistab nooremale kindlasti hoopis teistsugusena kui mulle, kes võiks vanuse poolest Merka ema olla.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Üllatusteema: Üks raamat selliselt eestlasest autorilt, kellest sa enne selle teema avalikustamist kuulnudki ei olnud! Suveks lugemist otsides jäi mulle silma Mariann Rückenbergi romaan "Hull suvi". Uus autor, kellel pealegi sama eesnimi kui mul, äratas muidugi uudishimu. Romaan ise tundus ideaalne kergem meelelahutus suveks. See on selline raamat, mida loed palaval suvepäeval võrkkiiges loksudes või plaažil päikese käes peesitades.
21. sajand, Rõokse, Eesti. Maiki on tulnud vanatädi Saima juurde Rõoksele suve veetma. Peagi leiab ta parima sõbranna poepidaja tütre Merka näol ning neiu südame paneb põksuma kena naaber Teet. Samal ajal leiab oma suveromanssi ka Merka. Tal on õige mitu noormeest kelle seast valida: Teedu sõber Mikk, neiu lemmikstaari meenutav Vanilje Villem või vihatud külapoiss Rolts, kes teda aina kiusab. Maiki jaoks on see elu parim suvi, sest ta saab vanad mured ja probleemid selja taha heita ning nautida aega sõbranna või silmarõõmu seltsis. See ei jää aga igaveseks nii ja minevik leiab neiu üles. Teet on nimelt politseiuurija ning avastab üht juhtumit uurides, et Maiki on sellega seotud.
Romaanis on suurepäraselt kirjeldatud sündmuste toimumispaiku ning Rõokse alevik kerkis mul elavalt silme ette. Kujutluspilti ilmusid nii tammepuu, kus Villem ja Merka jäätist sõid, rohtunud tee, mille ääres tädi Saima ja Laherandade majad asusid, järvekallas purde ja mõisavaremetega taamal kui ka külapood lastelaagrist tulnud ostlejatega. Ühes õiges Eesti suveromanssis peab muidugi olema ka jautuskäik rabalaugaste vahel ja seegi ei jäänud puudu.
Paraku oli mul tegevuste ja tegelastega probleeme. Ma ei suutnud kumbagi reaalselt toimuvana kujutada ning nii mõnigi ebaloogiline juhtumine või kummaline stseen ajas silmi pööritama. Eriti häiris pidev "omaks tegemise" jutt. Tegelastele oli raske kaasa elada, sest ükski peamistest ei meeldinud mulle. Nad oleksid pidanud olema kahekümnendates täiskasvanud, kuid käitusid nagu oleksid 14-15. Kõrvaltegelased olid palju vahvamad. Vanatädi Saima oli sümpaatne, samuti Koer, aga eriti meeldis mulle nõiaplika.
Lisaks ei olnud romaani ajastutruu. Kindlat aastat pole küll öeldud, millal sündmustik toimub, kuid facebook on raamatus olemas. Sellest hoolimata käituvad tegelased enamiku ajast nagu telefoni ega interneti poleks leiutatudki. On ju tore, et noored suve arvutis ei veeda, aga mulle ei mahtunud küll pähe, miks Teet ja Maiki selle abil ei suhelnud, kui mees linnas viibis. Rääkimata sellest, et uue silmarõõmu leidmisel on ju elementaarne esmalt tema nimi google otsingumootorisse toksida. Raamatu stiil oli mulle ka pigem vastukarva, nagu pidevad hüüumärgiga lõppevad laused, silmavärvide korrutamine või väljend "naeris kriginal".
Esimene pool raamatust venis, sest tegevused ja kirjeldused hakkasid korduma. Õnneks lõppes ühel hetkel see suur "omaks tegemine" ära ning paarid said paika. Seejärel läks süžee huvitavamaks, sest viimaks kergitati minevikusaladustelt loor. Kahjuks pettusin taas, sest kõige põnevamaid detaile kirjeldati nii napilt kui võimalik. Oleksin palju täpsemalt tahtnud teada, mis Maikiga õieti juhtus. Selle põnevus mind ju lugemas hoidiski.
Mulle meeldis, kuidas autor andis lõpupoole lugejale ette detaile, mis hiljem oluliseks osutusid. Nii sain loo kulgu edukalt ette ennustada ning mulle tegi see lugemise nauditavamaks. Juubeldasin mõttes iga kord, kui autor täpselt sinna tüüris, kuhu arvasin. Mulle meeldisid Maiki ja Saima lõpplahendused, kuid Merka oma oli liiga klišee.
"Hull suvi" on hea kerge meelelahutuslik suvelugemine, kuigi mahult on raamat paras tellis. Romaani tegevuspaik on suurepäraselt kujutatud väike alevik Rõokse, kuid minu jaoks jätsid tegelased ja šüzee soovida. Soovitan romaani kõigile, kes ihakavad lugeda kuumadest tunnetest ja seksist, aga ei pelga vägivalda ning arvavad, et tumedad minevikusaladused annavad loole parajalt vürtsi juurde!
Kui raamatututvustusest tekib lootus, et tegemist on põnevikuga, siis tegelikult on see ikka pesuehtne "naistekas". Olgu küll, et väikese nüansi ja "vürtsiga". Ma ei ole üldse nn naistekate lugeja! Loo tegelased, tegevuskohad ja muu köitsid mind siiski nii, et raamat tervikuna mulle ikkagi väga meeldis. Olen ise enda üle imestunud! :D Kindlasti ei ole see raamat, mida ma lihtsalt ei saa käest panna, aga oli ometi väga tervitatav vahepala. ...no olgu, mõned kirjeldused oleks võinud vähem olla...
See oli kuidagimoodi kolmas raamat, mis ootamatult ette jäi ja mis mõeldud mitu generatsiooni nooremale sihtrühmale. Aga kuna see oli kolmas, siis saab võrrelda. Antud raamat meeldis mulle kõige rohkem neist päris mitmel põhjusel: hea sulega kirjutatud, sundis tempokalt lugema. Parajalt pikk, ei saanud kohe otsa. Ja mis peamine: seekord lõppes positiivselt. Väärib tunnustust, et autor soovis lugejale jätta positiivse tunde raamatust, mitte ei keskendunud romaaniauhinnale, kus vist surm ja äng õudse lõpuga on Eestis möödapääsmatud. Kusagilt jäi silma, et järg olla tulemas, loodetavasti siis seda ära ei rikuta...
Lugesin teist korda ja no täiega saan aru, miks teismelisena seda raamatut armastasin 😍☺️🙈
– parajalt pikk, et tunneks, et sai midagi „päriselt“ loetud – peatükid olid mõnusalt lühikesed, ei hakanud venima – emotsioone oli igasuguseid – armastus, draama, kurbus, sõprus – tegelasi oli piisavalt, aga ei hakanud sassi minema või üle pingutama
Mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see, et kõik tundus kuidagi loomulik. Ei olnud midagi ülepaisutatud, aga samas pani ikka tundeid liigutama. Vahepeal lihtsalt istusin, raamat süles, ja vaatasin lakke nagu "okei, mis nüüd edasi saab?"
Meeldis kui ehedalt oskas kirjanik väikese asula elu kirjeldada. Kirglik armastuslugu on vürtsitatud piisava annuse põnevusega ja mida rohkem lugu edasi areneb, seda raskem on raamatut käest panna.
Mõnus ja hoogne ajaviitelugemine :) Mingit sügavamat sisu ei tasu siit oodata, aga mulle piisas seekord ka romantikast, põnevusest ja muidugi huumorist. Humoorikas stiil ilmselt eristabki seda raamatut tüüpilisest naistekast. Igal juhul haaran esimesel võimalusel järje järele!
Olgu alevis või peenramaal, õigel daamil on ikka soeng peas! Lk. 5 Armunud inimene on see kõige ilusam inimene ja seda ei saavuta ühegi kreemi ega puudriga. Lk. 103 Pisarates naised olid Roltsi arvates jube tüütud, sest ta ei teadnud, kuidas neid kohelda, kas passiivselt patsutada või uurida "mis viga on?" Lk. 134 Eks ikka juhtub, et kui näed välja nagu täielik kõõm ja kavatsed korraks märkamatult kuskile minna, kohtad peaaegu alati oma vanu peikasid või austajaid. Saatus on julm! Lk. 157