Näitleja

by Vaino Vahing

Jutte ja näidendeid

Lugu
Sina
Tundmatusse linna
Ei tea kust tulnu
Pimedad ja kurdid taldrikud
Kunstniku trahvikviitungid
Manöövrid
Hommik
Epigooni kodune ball
Kellega veedad sa jaaniöö?
Alevisse
Tundmatusse linna
Ralli
Pžebotš
Retsensioon
Näitleja
Mees, kes ei mahu kivile
Suvekool

226 pages, Hardcover

Published January 1, 1976

Reviews

[Nuki · Rating 1 out of 5]

Mis asi see nüüd oli? Ei, tegelikult ka, mis asi see oli? Kirjandus? Raske ütelda. Vahel mulle tundub, et ma olen kirjanduse hindamiseks liiga rumal. See on minu esimene kogemus Vaino Vahinguga (tunnistan, ei olnud sellisest autorist enne 2021. aasta veebruarit kuulnudki). Selles mõttes, et kuigi suurem osa juttudest siin kogumikus langevad kategooriasse „tühi soigumine“, ei saa ma öelda, et mul oleks seda raamatut lugedes kogu aeg igav olnud. Enamus jutustusi polegi õietu jutustused, vaid lihtsalt ennast haletsevate tüüpide lalin. Andke andeks minu erakordselt kitsast nägemust jutust, kus olulisel kohal on ka tegevus mitte ainult tegelase hale soigumine. Aga nagu ma mainisin, et kogu aeg polnud igav - kogumiku teine jutustus, „Sina“, oli pisut matiundilik ja hakkas juba päris mõnusalt perversset alatooni võtma, aga kahjuks vajus lõpp ära. Ka novell „Manöövrid“ oli alguses huvitav – tüüpidel on keset raba oma salajane raamatukogu, aga siis astusid uksest sisse stereotüüpsed Eesti poeedid ja läks ebahuvitavaks viinavõtmiseks ja salalugemise eesmärk jäigi selgusetuks. Näidendis „Mees, kes ei mahu kivile“ oli kogu see soigumine pandud lihtsalt ühe kindla ajaloolise tegelase, Jaan Oksa, suhu. Pean siinkohal ütlema, et seda teksti oleks soovinud laval näha Evald Hermaküla esituses. Teose viimane tekst, taas näidend, „Suvekool“ oli selles mõttes huvitav, et ma soovisin teada saada, et kuhu see kamm välja jõuab ja kuidas see jaburus kokku seotakse. Selles mõttes oli see ka pettumust valmistav tekst, kuigi lugema tõmbav, ei andnud see lõpuks ühtegi lahendust ja suvalised absurdsed stseenid jäidki lihtsalt lõdvalt seotud absurdseteks stseenideks. Kahju! Minu lemmik tekst kogu selles kogumikus oli vaevalt kahte lehekülge kattev miniatuur „Hommik“ ja see oli tõesti selle kogumiku parim jutt.

Kokkuvõtvalt – sisse oli pikitud lubadusi, et kohe läheb veel paremaks, aga üldiselt pidin kogu raamatust end jõuga läbi närima. Ei saa ütelda, et oleks tohutu aja raiskamine olnud, aga samas ei jätnud muljet, et sooviks selle autoriga veel kunagi tegemist teha.